kodumajandus

Suveköök

Kui me 2010 novembris oma koju kolisime, oli meil mõnda aega memmekese vana kandiline söögilaud emalt saadud mummulise vakstuga, 2011 juunis sättisime paika Londonist kaasa võetud ümmarguse laua, millele ostsime helekollase laudlina – meenutuseks pildid selles postituses. 2011 juulis vahetasin ebaõnnestunud laudlina päevalilledega vakstu vastu. 2012 jaanuariks oli see ilmselt omadega läbi ning kuna leidsin, et päevalilledega vakstu on mu värviliste nõude eksponeerimiseks liiga kirju, siis ostsin ainsa ühevärvilise, mis kaubandusest leidsin – sihukese roheka. See polnud just kole, aga ka mitte midagi erutavat, nii et ostu blogis eraldi ei kajastanud, pildi leidsin teile hoopis pool aastat hilisemast postitusest.

Nüüd koju tagasi kolides avastasin rõõmuga, et see vakstu, mis mulle eriti kunagi ei meeldinud, on omadega läbi, seega oli põhjus uus osta. Otse loomulikult ei olnud jälle ühtki ühevärvilist normaalset vakstut, aga võtsin siis ruudulise… Mis seal ikka. Ideaal oleks olnud ilus säravkollane, mida oli Koduextras alles üks väike tükike.

Ostsin seekord puupliidile ka jupi peale, suvel ju ei küta ja kasutan seda lisalauana, nüüd on seal tunduvalt mõnusam asju hoida 🙂

IMG_6090

IMG_6093

Valgus on halb, sestap on värvid ka kuidagi tuhmid. Nõude taustaks muidugi taas liiga kirju, aga üldiselt ju täitsa kena.

Nüüd on vaja enne Abikaasa tulekut mõnest kasutatud kraami poest veel kaks tooli skoorida – üks meie omadest on nii jube, et oleks tulnud ammu ära visata ja Poiss istub nüüd ju ka tavalise tooli peal.

Kodul on võõras lõhn

Kolisime täna õhtul tagasi oma koju. Elamine anti üle super korras – kõik puhtaks küüritud jne. Lapsed olid arutult rõõmsad maha jäänud mänguasju taasavastades.

Minul on väga veider olla. Hoolimata sellest, et kodu oli nii korras, on see ikkagi nii… Võõras. Teate küll, see on paratamatus, kui mõni teine inimene on mõnda aega teie kodus elanud. Ikka on asjad veidi teisiti, tema maitse järgi. Ja lõhn, lõhn on võõras 🙂

Kaheksast hakkasime kolima, mitu korda sai autoga käia, kümneks oli kõik siin. Sellest ajast saati olen meeletult sättinud – üritanud panna võimalikult palju asju tagasi nii, nagu oli enne – minu ajal.

Lastetoas nihutasin mööbli tagasi, panin vaibad vana moodi, mänguasjad ja raamatud nendesse riiulitesse, kus need vanasti olid. Riputasin seintele fotod ja Iirise maali.

Elutoas sättisin tugitoolide nurka, vaiba paiknemist, diivanipatju… Riputasin seinale need pildid, mis võimalik. Suurt perepilti ei leidnud – sai Külli autoga mõni aeg tagasi Eestisse saadetud, ehk ununes see rull Külli vanemate majja, kui ülejäänud kraam ära toodud sai… Või on ikka kuskil teisel pool ja ma lihtsalt ei näinud. Eks homme uurin. Ühel pildil läks juba Norrasse kolides klaas katki, selle peab uue tellima. Aga neli pilti on seinal, hea seegi.

Kööki tõin meie nõud, kaua igatsetud kollased triibulised ja maasikatega. Ja nihutasin prügikasti kraanikausikapis sinnapoole, kus see enne oli. Riputasin jälle üles öökulli ja pajalapid.

Sellised pisiasjad.

Aga jah… Mul endal oli täna õhtul päris raske olla. Ma tean, et kõik on super ja ma olen rõõmus, et me oleme kodus – tean, et homme on kõik jälle hästi. Aga täna oli kuidagi emotsionaalne. Kodu on veel võõras, igatsen Abikaasat… Ja no eks need kolimised üldse, eks.

Naljakas, ema juures sellist tunnet üldse polnud. Siis oli lihtsalt puhas rõõm Pärnust ja tuttavatest inimestest. Eks vast sellepärast, et ema juures oligi kõik nii nagu tavaliselt. Aga jah, oma kodus tuleb nüüd natuke sisse elada ja sättida.

Tahaks homme kirbukale minna, aga ei tea, kas viitsin… Eks vaatab ilma ja tuju.

Lapsed said magama kolmveerand üks. Homme hommikul loodetavasti varast ärkamist ei tule 🙂

Täiesti harilik kolimiseelne õhtu

IMG_5795

IMG_5796

IMG_5797

No ma olen isegi tubli, eks 😀 Panipaiga sorteerisin juba eile ära. Täna hommikupoolikul magamistoad, nüüd õhtul vannitoa ja esiku. Vedasin aga kõik keskpõrandale kokku, saatsin terve pere magama ja… Nüüd vaja veel ainult välja valida, mis kõigest sellest kraamist meiega praegu kaasa tuleb ja millest olen nõus määramata aja lahus olema. No kõigi eelduste kohaselt tuleb keegi autoga kuu-paari pärast – kui mitte enne, siis suve lõpus ikka. Nii et talveriided ja saapad võivad rahus jääda. Aga jah, nood ülejäänud asjad… Mida võtta, mida jätta? Ja kes kogu selle läbu ära koristab?

Mul on veel tervelt kuus tundi aega, seega on igati kohane otsida asendustegevusi 😛 Magamine on lõppude lõpuks nõrkadele.

Eks ole kolitud küll ja küll, alati on hakkama saanud. Lihtsalt väga tahaks, et järgmised 12 tundi oleks maagiliselt möödunud ning me oleks juba autos teel Pärnu poole. Varsti, varsti…

Rahulolu

Peatse kolimise ootuses on viimased nädalad möödunud enam kui laisalt. Eks ma ikka jõudumööda hoian kodu korras, aga sellist indu enam ei ole… Pigem teen nii vähe kui võimalik 🙂

Aga külalised teadagi motiveerivad. Ja täna õhtul tuleb ema.

No tegelikult hakkasin ma lihtsalt ärgates otsast koristama, sest muud võimalust polnud  – eilse õhtusöögi nõudki olid pesemata. Nii ma siis sättisin igapäevaseid asju, kuni sattusin hoogu ja nii sai poolkogemata puhtaks küüritud näiteks terve külmkapp, riiul riiuli haaval. Ja ometigi viitsisin ära paigutada kõik puuviljad – üheksa kilo apelsine ja neli kilo banaane eilsest poeskäigust. Ja viia köögist ära taara… Ja panna ära kõik need väikesed asjad, mis vahel lihtsalt jäävad ja millega ei viitsi tegeleda.

Ja kui ma olin lõpuks mõlemad lapsed lõunaunne saanud, siis oligi köök korras ja aeg hommikusöögiks – nii umbes kell kolm 😀 Aga ma tõusin ka alles enne lõunat 😉 Ja juhtumisi olid kõik külmkapis olevad jäägid, pärit kolmest eri toidukorrast, kokku sobivad, nii et sain neist suurepärase roa. Magustoiduks klaas värskelt pressitud apelsinimahla. Pool tunnikest arvuti taga sööki ja puhkust nautides. Nüüd on kõht täis, meel hea, blogid läbi loetud, meilidele vastatud… Ja võibki jälle tegudele minna.

Scroll to Top