Seoses peatse kolimisega on jälle terve hulk asju, mis tuleb võimalikult kiiresti ära teha. Lubasin endale, et mitte ühtki üleliigset asja ei jää alles – Soome kaasa peab tulema ainult vajalik kraam ja koju maha jääma samuti. KÕIK üleliigne peab saama ära sorditud ja maha müüdud, ära antud või visatud. Niisiis koostan muudkui nimekirju, et kõik vajalik ikka tehtud saaks.
Neljapäeval näiteks tegin nimekirja kõigist noist asjadest, mis vaja väljaspool kodu korda ajada – kuna tegu oli üsna erinevates linna otsades asuvate kohtadega, oli vaja autot, et kõik kiirelt ja efektiivselt tehtud saaks. Ja saigi, välja arvatud dokumentide osa, seda aga täiesti sihilikult, sest pärast nimekirja tegemist tekkis veel paar küsimust, millele oli vaja vastused saada, enne kui taotlemiseks läheb.
Mitu asja tegid tol päeval hiiglama suurt rõõmu. Esiteks avastasin umbes kuu aega tagasi, et külmkapi ukse küljes olev pudelisahtel logiseb kahtlaselt ning asja lähemalt uurides selgus, et üks kinnitus on murdunud. Tahtsime poest uurida, kas oleks võimalik nende kaudu tehasest teine sahtel tellida, aga helistama ei hakanud, kuna miskipärast arvasin, et telefoni teel ei osata midagi öelda, tuleb minna kohale ja sahtel ette näidata. Kujutasin ette, kuidas tellimuse esitamise ja kohale jõudmisega läheb nädalaid, aga poes läks müüja tagaruumi ja tuli uue sahtliga tagasi. €10 ja oligi kõik 😀
Teiseks läksin Port Artur 2 kasutatud mobiilide letti uurima ning sealse müüjaga juteldes jõudsin selleni, et uue telefoni ostmisest tuleb odavam vana parandamine. MIKS ma sellele ise ei tulnud, kas ma olen idioot või? 😀 Igatahes vaadati mu telefonid üle (mul oli teine täpselt samasugune mudel veel, mille kunagi Abikaasa õelt sain, samuti katkise ekraaniga) ja öeldi, et saab €22 eest kõik korda teha – tellitakse uus korpus ja ekraan ning tollelt teiselt telefonilt saab võtta SIM kaardi pesa, mis minu telefonil tuksis on. Superluks! Kuna tahtsin musta ja punasega korpust, mida neil koha peal polnud, saan kätte alles neljapäeva õhtul, kavatsen siis ülejäänud majapidamise mitte töötavad mobiilid ka ette näidata – äkki saab korda teha, siis võib maha müüa vms, mis nad ikka niisama seisavad.
Eile õhtul saime lõplikult ühele poole lastetoa remondiga, ema käis mul abiks koristamas ja põrandaid pesemas, kolisime lapsed pärast kolme ööd-päeva ema juures (kolmandal ööl olin ise ka seal) oma tuppa tagasi.
Mõtlesime alguses värvi tapeedi järgi toonida lasta, aga Abikaasa unustas ehituspoodi minnes tapeeditüki maha ja arvasime, et las siis jääda valge. Kaalusin naturaalvalget, aga arvasin, et kuna lagi, uks ja kardinapuu on nö tavalised valged, siis saagu ülejäänud ka. Naiivne mõte muidugi, naturaalvalge oleks toonilt igatahes sarnasem tulnud, sest uus värv on ju säravvalge, kunas ülejäänu on aastatega hallikaks muutunud. Aga pole häda, näeb igal juhul viisakam välja kui enne. Praegu näitan teile ainult ahju – otsaseinast ei tee enne pilti, kui Iirise joonistatud pilt tagasi seinale pandud saab. Kollased toolikatted on kah pesus, nii et tugitoolid on praegu rõvepunased.
Kui me eelmisel suvel lastetoas remonti tegime ja kappe värvisime, jätsime sektsiooni sahtlitele vanad nupud, aga need olid kinnitatud ebastandardsete plastkruvidega, milliseid enam kuskil ei müüda ning mänguhoos sai kolm nuppu neljast küljest ära löödud. Nüüd ostsime siis ikkagi uued nupud – auguvahe oli ka ebastandardne, aga õnneks olid ühed, mis sobisid nii laiuse kui värvi poolest.
Uus kraanikauss pandi eile paika (saimegi Segasumma komisjonikauplusest, maksis €5.60, udupeen) ja täna mässas Sass terve päeva boileriga. Irooniline, et me ise kütsime kogu aja vett puudega ja nüüd välja kolides siis selline väljaminek, aga no mis teha – ma hästi ei kujuta ette, kes viitsiks suvel kütta, nii et uute elanike leidmiseks tundus see vajalik samm. Nii et meil on nüüd uus ja uhke 150-liitrine kahesüsteemne boiler (st kui pliidi all on tuli, kütab puudega, muul ajal elektriga), keraamilise küttekehaga ja puha.
Oh seda õudset läbu, mis ma pärast vannitoast koristama pidin! Aga puhtaks sain… Nüüd tuleb ainult välja mõelda, mida nende jubedate aukudega teha, mis pärast vana veepaagi maha võtmist seinale jäid (uus boiler on nii suur, et praegusesse vannituppa ei mahu, panime selle siis hoopis teise köögi seinale) ja mu suurim unistus oleks see vann ka kuidagi valgemaks saada. Olen seda küürinud nagu hull ja tean, et see on PUHAS, aga esteetilise poole pealt see kollane siiski kuigi meelitav ei ole.
Boileriga on kõik muu tehtud, aga ühendustorud pole veel paigas, Sass lubas homme ära lõpetada. Ahjaa, mingi väike paisupaak tuleb ka veel panna, selle ta saab alles järgmisel nädalal, seni pliiti kütta ei saa – aga no pole häda ka, NII külm vast ei ole.
Runnil oli Pärnus asju ajada, nii et ta tuli meile eile külla ja läheb homme hommikul tagasi Tartusse. Lapsed on täiesti sillas ja saavad temaga jube hästi läbi, minul on peale lihtsalt sõbra nägemise rõõmu suur rahulolu ka sellest, et kuidagi väga sujuvalt on nad Abikaasaga majapidamises mitmed ammu tegemist vajavad asjad mängleva kergusega korda saanud. No näiteks köögist kotta viiva ukse lukk oli üsna tuksis – ukse kinni tõmbamiseks oli teatud nippi vaja, nii et ükski külaline sellega eriti hakkama ei saanud, siis hakkas lisaks keel kogu aeg sisse kinni jääma, no selle parandas Abikaasa paar päeva tagasi kuidagi ära, nii et uks käis veidi paremini, aga siiski kehvasti… Aga Runniga nad seal midagi mässasid ja õlitasid, nüüd käib uks täitsa mõnusalt. Imeline! Lastetoa uks, mis oma kriuksumisega kogu aeg närvidele käis, sai ka ära õlitatud. Mitte et me ei oleks võinud seda varem teha, eks, selleks oli vaja, et Runn tuleks 😀
Täna olid lapsed ka pool päeva ema juures – saatsime nad sinna lõunaund magama, sest boileri panemisest tuleneva puurimise lärmi sees poleks sellest kodus midagi välja tulnud. Minul oli seega aega rahulikult koristada, sain koridoris paar kappi puhtaks teha, mis ammu organiseerimist vajasid, lisaks elutoa baarikapi, viimase taastekkinud kaosekolde, osaliselt läbi sortida ning kraami ära visata.
Samuti sain lõpuks korda meie võtmemajanduse. Meil oli üks üsna kena karbitäis valdavalt ühesuguse välimusega võtmeid, lisaks mitu lukusüdamikku. Paar päeva tagasi võtsin ette ja sorteerisin kõik ära – proovisin järjest läbi ja jagasin ruumide kaupa eraldi. Paar katkist lukusüdamikku sai ära visatud, üht läks Abikaasal ukse parandamise käigus ka kohe vaja. Lõpuks jäi alles üks südamik, millel polnud ühtki sobivat võtit ning vist neli võtit, mis midagi ei keeranud – kõik teised “pusletükid” said paika. Ostsin hunniku võtmehoidjaid ja kirjutasin kõigile peale, mis ruumidega tegu. Nüüd pole enam ühtki nimetut võtit, mille puhul peaks mõtlema, kust see nüüd pärit on. Jälle üks mure vähem!
Ühesõnaga asjad liiguvad. Ja hea on, sest täna tuli välja, et Abikaasa peab võib-olla juba enne jaani Soome minema. See selgub täpsemalt järgmise nädala jooksul, igatahes tuleb viimased tema osalust nõudvad asjad igaks juhuks kiirelt ära teha. Vannitoa sein korda saada, teine pool ja kuur korda teha, tööriistad ja arvutijupid ära sortida, aias prahti põletada… No küll me jõuame, tähtajad on alati parimad motivaatorid 😀
