Pähh
Tahan oma kodu. Kohe nüüd ja praegu. Ma ei jõua enam arvutuid üürikaid üles putitada!
Ükskõik, kui heas korras korterisse kolida, ikka on vaja sinna igasugu asju muretseda – nõuderestist ja nagidest kuni näiteks dušikardinani välja.
Praeguse pahameelehoo põhjustas just too viimatimainitu – ostsime küll hirmpeene ja suht kalli süsteemi, aga nüüd ilmnevad asjaolud, mida ei osanud ette näha ja ei tea, kui hästi see lõpuks üldse tööle hakkab.
Ja kõik need väiksemad asjad – kaua ma jõuan osta mõttetut plastmassi, et see siis jälle maha jätta? Kui järgmisesse kohta kolides vaja läheb, võtan muidugi kaasa, aga kui ei lähe, siis jätan ju ikka vanasse korterisse, kus sel on mõte ja funktsioon – selle asemel, et kaasa võtta ja kapinurka tolmu koguma panna (seda enam, et kuskil pole nagunii piisavalt panipaiku, kus sellist kola hoida – hea, kui hädavajalikegi asjade jaoks jätkub). Aga Murphy seadus on see, et ülejärgmises kohas läheb seda mahajäetud asja raudselt vaja.
Ma ei kavatsegi hakata igasuguste selliste pisiasjade kvaliteedile ja ilule enne rohkem kulutama, kui mul oma kodu on – pole ju mõtet osta aastaks-paariks hirmkvaliteetset, -ilusat ja -kallist asja, mida sul ei pruugi pikemas perspektiivis üldse vaja minna.
Kuidagimoodi peab saama oma kodu. Tähtaeg selleks on tegelikult täiesti olemas: 2011 kevad/suvi (ärge küsige, miks just siis, aga selle arvutamisel on mitmeid asju arvesse võetud). Selle ajani saame siin ilusti hakkama ja siis tahaks juba päris oma.
Kuidagi PEAB selleks ajaks finantsi/võimaluse leidma. Ei jõua enam kottide otsas elada. Urr.


