london/UK

Endiselt elus

Eelmise sissekande viimase lõigu kohta mainiks tõe huvides nii palju, et külmunult, näljaselt ja maailma suurima pissihädaga (raamatukogu naiste WC oli vandalized, hah) McDonaldsini jõudes ostsin sealt Big Tasty eine ja pugesin kodus raamatuga teki alla. Nii palju siis minu õilsatest ideedest kokakunsti vallas. Tüüpiline.

Neljapäevast saati on muidugi üksjagu vett merre voolanud, aga mis teha, kui töö- ja raamatukogu lahtiolekuajad ei klapi ja/või äsja ostetud raamatud on liiga huvitavad, et peale lugemise midagi muud teha 😉

Mul oli nimelt terve eelmine nädal täielik pankrot, mis on siin Londonis pärast töö saamist väga ebatavaline nähtus. Enamasti on mul raha ülearu, kuna panen meeleheitlikult igasuguste asjade jaoks kõrvale. Nüüd sai aga emale augusti lõpus kõik ära makstud, mis kokku kraabitud sai (pool on ikka veel maksmata) ning pärast seda on kõik raha joonelt ära kulunud – voodi ja muud värgid. Ja nii juhtuski, et pärast üüri ja travel cardi jäi mul järele paarkümmend naela, mida nagu viimset varandust hoidsin ja ainult kõige hädavajalikumale kulutasin (nagu nt see ülalmainitud mäki eine, IRW).

Reede hommikuks tuli aga uus palk ning pärast tööd läksin ma kohe rõõmsalt ja kergendustundega seda kulutama. Õigemini, ega ma suurt midagi ei ostnud, ainult mobiili laadisin, et saaks jälle muud moodi välja helistada, kui õnnetutele sihtmärkidele vastamata kõnesid teha, ning siis muidugi… Raamatud 🙂

Mitte et ma iga päev raamatukogus netis ei käiks, eks. Aga ma pole ikka viitsinud endale kaarti teha või uurida, mida selleks vaja või kus miski asub jne jne jne. Marise külaskäigust saati oli lugemist kohe varuga, ta vedas mu ühte odavasse raamatupoodi, kust ma £8 eest neli raamatut ostsin.

Aga nüüd avastasin, et viimane on läbi saamas ning mul PEAB kogu aeg raamat kotis olema, ma lähen hulluks muidu. Metroo ja nii. Mida muud seal teha?

Esimese hooga läksin muidugi Bordersisse, mis on mul töökohale väga lähedal, väga suure valikuga ja üldse mõnus – ma olen seni kõik oma raamatud sealt ostnud (peale nende siis, mis koos Marisega ostetud sai). Mõtlesin, et ostan endale veel mõne Louise Bagshawe’i romaani, sest nood viimased neli olid ka tema omad ja julgesin osta just sellepärast, et tema esikromaan “Karjääritüdrukud” meeldis mulle kohe nii väga, et olen seda eesti keeles vähemalt neli korda lugenud. Ei pidanud pettuma ka teistes, seega tahtsin veel, sest “Anne of the Green Gables” sari, mida enne pikemat aega lugesin, on nüüdseks viimase raamatuni jõudnud.

Bordersis oli üks Bagshawe’i raamat küll, mida ma veel lugenud ei olnud – kampaanias osta üks, saad teise poole hinnaga. Häda oli aga selles, et ma ei leidnud selle kampaania raamatute hulgast rohkem ühtki, mis oleks tundunud ostmist väärt olevat… Ja £7 ma ühe õnnetu raamatu eest maksta ei tahtnud.

Seega suundusin uljalt Tottenham Court Roadile, eesmärgiks otsida üles toosama pood, kus ma Marisega käisin – lootuses, et leian sealt ehk seekordki miskit huvitavat. Poe nime ma ei teadnud ja täpset asukohta ka mitte, aga tänavast piisas ja üles ma ta leidsin. Ja £2.50 eest ühe Bagshawe’i raamatu ka skoorisin.

Seejärel kiikasin sisse ka sealsesse Bordersisse ning avastasin sealt veel Bagshawe’i – 2 in 1, £7. Ühte raamatut polnud lugenud ja teine oli seesama “Karjääritüdrukud”.Oostsin sellegi ära ja olin endaga üliväga rahul.

Hakkasin metroos üht neist kohe lugema ka ja raamat, mis alguses kuigivõrd köitev ei tundunud, läks järsku nii põnevaks, et ma ei suutnud seda enne käest panna, kui olin lõpetanud… Õigemini, lugesin poole ööni ja lõppu ei jõudnudki, uni sai must enne jagu.

Nojah, seda muidugi, et meil oli reede õhtul pidu, mida ma siis kenasti ignoreerisin. Põhimõtteliselt on Swammi tagasi jõudmisest saati kogu aeg üks pidu ja korter öömajalisi täis. Üldiselt ei lase ma ennast sellest häirida, sest esimest korda elus on mul oma tuba, kuhu teised ei tule ja kuhu ma saan seltskonnast väsinuna alati põgeneda. Ja mul on täiesti pohhui, mitut inimest Swamm oma toas magatab.

Nojah, muidugi lasen ma ennast vägagi häirida sellest, kui inimesed ei saa aru, et ma ei aktsepteeri toas tubaka suitsetamist. Swammi väitel olevat ma peaaegu kogu aeg kuri, aga no mis krt teha, kui inimene mu jutust aru ei saa. Me elame esimesel korrusel, mitte viiendal, eks. Aga see probleem on nüüdseks vist lahenenud.

Ja siis ma lasen ennast veel häirida sellest, kui mulle antud lubadusi murtakse, see teeb mind kohe ka väga kurjaks ja tigedaks ja paneb vinguma rohkem, kui vaja. Aga optimistina ma loodan, et asjad paranevad.

Igatahes – eelmisest pühapäevast saati on meie juures ööbinud üks Läti tšikk ning reede õhtust alates veel kolm eestlast (ja laupäeva öösel oli veel üks eestlane ajutiselt) – täielik kommuun! 😀 Kui ma reede õhtul igasugust joomingut ignoreerisin ja vaikselt voodis raamatut lugesin, siis laupäeval sai see läbi, nii et miski ei takistanud mind õhtul ülejäänud seltskonnaga viina joomast. Jah, viina. Puhast Eesti viina. Viru Valget toodi 😀 (või siis nojah, mina puhast viina otse loomulikult ei joo, ikka kokteili – viisakas noor neiu nagu ma olen)

Läti tšikile andsin jube vana ja elukogenuna nõu, kus pangas arvet teha ja kuidas tööd otsida ja rääkisin talle national insurance numberist ja mida kõike veel. Ta sai omadega igatahes kiiremini hakkama kui mina, teisel või kolmandal päeval oli pangaarve olemas ja töö ka (ka kohvikus, muide). Muljetavaldav! Töö on alamakstud, aga alustuseks hea küll, mingi raha tuleb sisse ja palju kergem on järgmist kohta otsida, kui üks kogemus juba olemas.

Sellised lood siis.

Täna hommikul nägin üle pika aja tõelist tormi. Läksin seitsmeks tööle ja veidi enne kaheksat hakkas väljas vihma kallama ning tuul marutses täiega. See oli tõesti TORM. Küll lühike, aga väga võimas vaatepilt. Soojast kohvikust oli väga mõnus välja kiigata. Hommik oli vaikne ja üldse, kuidas ma armastan neid hommikusi vahetusi. Kõige õdusam ja kodusem tunne on just noil esimestel tundidel.

Muidu tegi ülemus selle vea, et küsis mult sügavmõtteliselt, kuidas mul läheb (as in mitte viisakusest ja möödaminnes, nagu iga päev ja kõigiga, vaid päriselt oli vaikne moment ja ta tahtis mu vastust kuulda) ning ma purtsatasin talle taas üle kuu aja välja kõik oma tigedad mõtted seoses nädalavahetustel töötamisega. See lihtsalt ei muutu mitte kunagi – ma ootan vaikselt ja eeldan, et ehk ta annab mulle ise nädalavahetusel vabu päevi, sest aeg-ajalt peaksime me neid kõik saama – loogiline, eks – aga seda ei juhtu MITTE KUNAGI ja siis, kui ma olen lõpuks viimse piirini viidud ja ta juhtub küsima, kuidas minuga lood on, siis ma kas nutan/karjun/vingun või… Ja siis ta annab mulle ühe või kaks vaba päeva. Viimati oli see pärast Notting Hilli karnevali nädalavahetust, mille jooksul ma tööl ikka väga s*tas tujus olin, nii et järgmine nädalavahetus anti mul tervenisti vabaks – esimene nädalavahetus, mis mul üldse seal töötamise aja jooksul päris vaba oli, kuupäevaliselt 1-2. september – ning pärast seda olen jälle kõik nädalavahetused järjest töötanud. Noh, tänasest oli kasu siis nii palju, et ta andis mulle laupäeva vabaks ja järgmisest nädalast küsisin juba ammu R-P vabaks, sest läheme Mehega Pariisi Marisele külla… Ja pärast seda kavatsen ma Tõsiselt tarasele pähe taguda, et ma tahan iga nädalavahetus üht vaba päeva (rohkem ei saa ta ka parima tahtmise juures anda) ja et see on tema enda huvides, sest kui ma kõik nädalavahetused järjest tööl käin, siis ma olen tige ja see talle ka ei meeldi. Kui ma saavutan sellegi, et kolmel nädalavahetusel kuus ühe vaba päeva saan, siis on see progress – siiani olen nädalavahetustel vaba olnud täpselt nii palju kui kaks päeva mais, kaks juulis, üks augustis (noh, pluss veel mu puhkus, aga see ei loe, eks) ja kaks septembris. Aprillis ja juunis mitte miskit. Võrratu, kas pole. Irooniline on muidugi see, et mind absoluutselt ei kotiks, mis päeviti ma töötan, kui Mehel oleks teistsugune graafik. Aga on nii, nagu on.

Tegelikult sai mul eile jälle nii siiber, et mõtlesin hakata ikka kohe uut tööd otsima, mis siis, et selle saamine on mu detsembrikuise Eesti reisi tõttu väga ebatõenäoline on. Proovida tuleb, eks!

Homme on vaba päev ning ma kavatsen shoppama minna, tõenäoliselt Croydonisse (kui just Iirisel mingi ime läbi ka vaba päev ei juhtu olema ning ühtlasi viitsimist minuga tegeleda – sellisel puhul läheks tema juurde Hammersmithi hoopis). Sügis on käes ja koos sellega on minus kasvanud vastupandamatu vajadus tarbida, tarbida ja tarbida. Soojemaid riideid osta ja kinniseid kingi… Ja pesu oleks vaja ja… Ehteid, sest hunniku uute kõrvarõngaste juurde pole midagi sobivat kaela panna. Oeh. Raha, kusjuures, on veidi üles £100, nii et ega mul suurt kulutada pole. Tegelikult peaks sellegi võlgade jaoks kõrvale panema… Aga noh, riideid on vaja, päriselt ka.

Ja ülehomme peaks meile BT landline pandama, misjärel saab neti ära tellida, mille saamine ka ilmselt 2-3 nädalat võtab. Et kuu aja pärast peaks ehk isegi koju neti saama.

*irvitab irooniliselt*

Tegelikult ma võtan seda kõike juba äärmiselt külma kõhuga – raamatukogus on okei ja kui näiteks kolm päeva vahele jääb, nagu viimati, siis ei tee teist nägugi ega vaevle võõrutusnähtudes… Kõigega harjub – nii masendav, kui see ka pole.

Ja siis veel nii palju, et beebipille saavat siinmaal tasuta ja läätsed on isegi veidi odavamad (1269 vs 1069 kr/3 kuud) kui Eestis. Ma olen ennast pooleks rabelenud, et Eestist endale vajalikke varusid saada ning nüüd, kus ma lõpuks viitsin ennast kohalike oludega kurssi viia, saan aru, et täiesti ilmaasjata. Veidi tigedaks teeb, aga süüdistada pole kedagi teist peale iseenda.

Noh, nüüd olen teid jälle surnuks rääkinud ja raamatukogu pannakse poole tunni pärast kinni ka, nii et ma hakkan ennast vist vaikselt kodu poole sättima. Homme pärast shoppamist vast jälle.

Briti naisteajakirjandusest

Alustuseks ütlen kohe ära, et ma ei tee siin mingeid üldistavaid ja põhjapanevaid järeldusi. Kogu järgnev sissekanne põhineb täpselt ühe kohaliku naisteajakirja numbri põhjal. Küll on mul aga siirast alust arvata, et väikeste varieeringutega on need kõik täiesti ühesugused ja seega ostma enam eriti ei kisu. Käesolev postitus on ajendatud lihtsalt minu nördimusest, igavusest ja ahviarmastusest statistika vastu.

Ajakirjaks on Red, ostsin selle umbes nädal aega tagasi, aga tegemist oli sellegipoolest oktoobrikuu väljaandega. Ostsin sellepärast, et kuu-paar tagasi sattus üks sama ajakirja eksemplar meil staff roomis olema ning seda pauside ajal lugedes tundus, et sealt üht-teist tõesti leiab. MILLEGI põhjal tuli oma valik teha, eks. Ja ma tunnistan, et eks sealt üht-teist tõesti leiabki. Nördimust põhjustas pigem see, mida kõike ma sealt veel leidsin ja mis mu meelest oleks võinud olemata olla. Või noh, ma saan aru, et reklaamita naisteajakiri on utoopia, aga millist laadi ja mis koguses…

Kui rääkida Redi tüüpilisest lugejaskonnast, siis nende kodulehelt mul selle kohta midagi leida ei õnnestunud, aga ma ise pakuks, et see on suunatud veidi vanematele naistele. Mitte nüüd VANADELE, eks, artikleid on ka 20-ndates naistele, aga üldine suunitlus on siiski sellistele naistele, kel on töö-kodu(=eluasemelaen)-mees-lapsed, aga kes kõige selle juures tahavad olla igati kaasaegsed ja moekad ja nii edasi. Noh, seda kõike pakun ma selle põhjal, mis ma neist kahest ajakirjanumbrist lugenud olen.

Aga asugem asja juurde. REKLAAM. Kuna mul oli täna hommikul igav ning, nagu ülalpool mainitud, on mul ahviarmastus statistika vastu, võtsin ajakirja ette ning lugesin kokku kõik leheküljed, mis sisaldasid reklaami või reklaamihõngulisi artikleid.

Üldinformatsioonina nii palju, et ajakirjas on koos esi- ja tagakaanega 340 lk, need on siis need, mida on nummerdamisel arvestatud. Lisaks oli veel 8 lk reklaami, mis oli vahele köidetud veidi väiksemas mõõdus ja veidi paksema või teistsuguse paberi peal – teate küll, et VEEL rohkem silma hakkaks.

Ajakirja esimesest 38 lk-st oli 31 lk puhas reklaam (esimene mittereklaami lehekülg pärast esikaant oli ehk 10. või veel hiljem) ning ülejäänud 7 lk jagunesid järgmiselt: esikaas, 1 lk toimetaja veerg (kus ta ka pidi lõpetuseks sädistama kõigist neist toredatest asjadest, mida ta selle kuu väljaande tegemise käigus ostis), 2 lk sisukord, 1 lk kaasautorite nupukesi, 1 lk järgmise numbri sisust ning 1 lk lugejate kirju.

Järgmine osa ajakirjast kandis nime “Red shops” ning võttis enda alla 33 lk, millest 17 lk oli puhas reklaam, 15 lk pilte asjadest koos hindadega, mida võiks osta ning 1 lk intervjuu mingi tibiga, kes on ühtaegu disainer-fotograaf-modell ja omab mingit butiiki kah veel.

Järgnesid artiklid – ainus osa, mida MINA sellistes ajakirjades üldse loen. Platseerusid 89 lk-l, millest 48 oli reklaam. Artiklite eneste alla jäi seega 41 lk – kui palju suuri pilte neid veel illustreeris, sellest pole mõtet üldse rääkida.

“Red hot” – film, music, books, tv, celebrity – 12 lk, millest 4 lk puhas reklaam, 2 lk asju koos hindadega, mida osta, 2 lk reklaamihõngulist artiklit selle kohta, kuidas lastega perekonnad ennast tagasi koolirutiini harjutama peavad ja kui tore ja lihtne on õppida koos Sky+ telekanalitega ning 4 lk niisama juttu uuematest raamatutest, filmidest ja muust mille ainus mõte on ikkagi inimesi neid tarbima suunata.

“Red direct” – 6 lk ajakirja oma postimüügikataloogi ehk asju koos hindadega, mida saab sealt tellida. Sellele järgneb 5 lk puhast reklaami ning üks artikkel, kus õpetatakse õigesti pesu triikima, aga kus vihjatakse pildi ja hinnaga ühele Philipsi triikrauale ning räägitakse suurest loosimisest, mis on jällegi Philipsi korraldatud.

“Red fashion” – 35 lk tüüpilise naisteajakirja moeosa, mis koosneb modellide piltidest, mille juures on kirjas kõigi riiete hind ja ostukoht ning 1 lk puhast reklaami.

“Red beauty” – trades, news, best buys – 28 lk, millest 14 lk puhas reklaam ning 14 lk artikleid, mille sisu on kõigepealt lõik juttu ja ülejäänud 3/4 nimekiri asjadest, mida võiks osta. Koos piltide ja hindadega muidugi.

“Red living” – homes, food, entertaining, travel – 50 lk, millest 15 lk on puhas reklaam, 14 lk osta-artikleid, 5 lk artikkel mõnusatest hotellidest-motellidest-ööbimispaikadest, mis pole NII otseselt osta-artikkel, ehkki reklaam väljavalitutele kindlasti ning tervelt… 16 lk artikleid, sellest 2 lk pesupesemise nippe ning ülejäänud toiduteemalised, mis sisaldasid leheküljesuuruseid pilte erinevatest toitudest ning retsepte nende valmistamiseks.

“Red health” – 27 lk, millest 7 lk puhast reklaami, 11 lk osta-artikleid ning 9 lk päris artikleid, mida oli täpselt kaks.

Viimased 15 lk-st 13 lk oli reklaam, 1 lk horoskoop ning 1 lk väike intervjuu.

Ehk siis… 340 lk, millest 155 (+8) lk oli puhas reklaam, 100 lk osta-artikleid ning ülejäänu mingite mööndustega (sest sisukord pole tegelikult midagi, mida lugeda, eks, ja nii edasi) päris lugemine.

Mis puutub sellesse ossa, mida ma nimetan osta-artikliteks, siis ma ei kahtlegi selles, et paljud naised naudivad moelehekülgi ja kõiki neid uus-põnev-tarbi-nüüd toodete tutvustusi. Ma ei eita, et mingil määral mulle meeldib, kui ajakiri annab nõu, kust mida kasulikku osta saab. Paraku ma aga tean, et 99% uute ilutoodete leheküljelt on kokku pandud samade toodete reklaamidest, mis on lihtsalt teises sõnastuses ümber kirjutatud ehk ei ole mingit mõtet loota, et kui ajakiri sel lehel mingi huulepulga puudutusekindlaks ristib, siis see ka nii on.

Muidugi, olgem ausad, kõik need moe- ja ilunipid on üldse mulle nagu hane selga vesi, sest meiki ma ikkagi ei oska ega viitsi teha ega ei hakkagi kunagi (välja arvatud ripsmetušš kord kahe kuu jooksul ning huuleläige heas tujus olles, mille tooni valin ikkagi selle järgi, mis mulle endale meeldib), juustega ma samamoodi ei viitsi ega oska midagi teha, kui värvimise või soengumuutmise tuju tuleb, siis lähen juuksurisse või sõbranna juurde ning mood ei koti mind mitte kõige vähematki, sest ma kannan täpselt seda, mis mulle meeldib ja sobib ning mida rahakott osta kannatab. Et viga on ilmselt ka minus.

Aga jah, minu jaoks siis oli sellest ajakirjast loetav umbes 50 lk, sest päris KÕIK artiklid mind ei huvita ka (enamik on siiski head) ning muust osast leiab ka nipet-näpet, mida kannatab lugeda.

Rohkem ei osta. Liiga mõttetu. Pigem ostan raamatuid.

Ja ma tõsiselt ei usu, et sa viitsisid selle sissekande läbi lugeda 🙂

London Eye

E-l oli eelmise nädala alguses kaks vaba päeva ning mina suutsin ka poolteist päeva vabaks kaubelda, niisiis oli meil hiline nädalavahetus. Esmaspäeva õhtul käisime lihtsalt linna peal jalutamas ja minu agitatsioonil sõitsime lõpuks ära London Eye – (hetkel veel) maailma kõrgeima vaateratta peal (lähemalt võid lugeda siit), mis oli üks neist vähestest asjadest, mida ma Londonis elamise jooksul KINDLASTI ära teha tahtsin.

Ma pean tunnistama, et oli suht mõttetu jah, aga samas ma siiski ei kahetse kõige vähematki. Vaade oli võrratu… Ja ma tahan kindlasti veel üks kord tagasi minna, pimedas.

Ahhaa, ja kui ma aprillis õega vahakujude muuseumis käies ahastasin, et Bondi polnudki, siis nüüd sain teada, miks – Brosnani kuju on London Eye piletimüügisaali kõigile vaatamiseks välja pandud. Täiesti tasuta! Aga ta nägi nii kulunud ja retsitud välja, et ausalt öeldes olin veidi pettunud. Kole läikiv nägu ja üldse suht ebaloomulik… Aga no eks otsustage ise:

Ja ratta pealt nägime selliseid asju:

See, muide, on kohalik Pirogov – suur muruplats Thamesi ääres London Eye lähedal, kus me ilusate ilmadega üksjagu joomas oleme käinud:

Selline nägi kapsel seestpoolt välja. Kahju, et kõik ära klaasitud oli, värske õhk oleks ikka palju etem olnud. Aga turvakaalutlusi ja Londoni ilma silmas pidades muidugi arusaadav.

Ja kuna nett läks järsku nii aeglaseks, et enam ei saa ühtki pilti üles laadida, siis Windsor & Eton jäävad järgmiseks korraks, homme ehk.

PS. Siinsamas riiuli peal on silt, mis teatab muuhulgas seda, et raamatukogus ei tohi magada. Kas te kujutate ette, et Eesti raamatukogudes selline silt oleks? 😀

Ma olen õnnelik

Kõik blogid on kiirkorras läbi loetud ja netiaega alles veel ca 45 minutit. Piltide valimine ja lõikamine võtab küll nii kaua aega, et väga põhjalikke postitusi täna valmis treida ei jõua.

Aga mul on praegu nii ülevoolavalt hea tuju, et seda ei suutnud rikkuda isegi just aset leidnud telefonikõne emaga, kust sain teada, et mu hoole ja armastusega tehtud DVD kõigi Londoni piltidega, mis ma talle postkaardi vahel saatsin, ei tule lahti, urr.

Miks mul täpselt hea tuju on, seda ei oskagi öelda. Hommikul ärgates oli veel üsna kesine.

Mul oli täna hommikul lõpuks see kurikuulus national insurance numberi intervjuu. Job centre‘is, mis asus kuskil Tooting Becis ja mille asukoha või sinna saamise kohta mul eilse õhtuni kõige õrnematki aimu polnud, sest nagu juba mainitud, pole ma viimase nädala jooksul internetti kasutada saanud. Õnneks printis Mees mulle töö juures kaardi välja, nii et kõik läks väga libedalt.

Intervjuu ise, mis olevat ähvarduste kohaselt pikk ja igav, kulges äärmiselt kiiresti. Üheksaks mind sinna käsutati, kõigepealt ootasin kümme minutit, siis vastasin paarile küsimusele ja täitsin paar ankeeti, siis ootasin veel kümme minutit ja oligi kõik. 6-8 nädala pärast peaks number koju saadetama ja kui seda ei juhtu, võin helistada mingile numbrile, millega mind varustati, et seletust nõuda.

Ilmselt see mu tuju nii heaks tegigi – et kõik nii libedalt läks. Ma olin tõesti valmistunud tunnipikkuseks pinnimiseks ja kartsin, et mul tekib probleem seoses sellega, et mul polnud ikka veel address proofi – pangas olid väikesed jamad aadressi vahetamisega ja ma pole veel uuele aadressile ühtki pangateadet saanud. Aga address proofi õnneks üldse ei küsitudki, mis siis, et ennist kästi kaasa võtta.

Niisiis hakkasin pool kümme tagasi Brixtoni poole liikuma. Avastasin, et mul on hirmus nälg ning tahtmine süüa kohalikku hommikusööki ehk siis praemuna, -peekon ja -seened, grillitud tomat, oad ja röstsai. Traditisiooniliselt käib sinna juurde ka kohalik vorst, mis mulle aga üldse ei maitse, nii et lasin selle asemele rohkem peekonit panna.

Nii ma siis istusin kohalikus kohvikus (Vera Cruz, kus ma korra varemgi Mehega käinud olen, ei mäleta, kas ka blogis maininud), sõin, jõin kohvi ja lugesin raamatut. Ja NII hea oli olla. Nii hea, et istusin seal pea kaks tundi. Kõigepealt veidi kohvi, siis hommikusöök ja piim, siis veel kohvi ja lõpuks jääteed… Ja hea raamat. Ma nautisin ennast täiega.

Oeh, see raamatukogu wifi on ikka ka paras k*pp. Tükk aega oli normaalne ja kiire, siis kadus järsku üldse ära, restardi peale tuli korra tagasi ja kadus jälle ning teine restart aitas… Praeguseks. Siin on kaks võrku, millest üks väidetavalt enamasti ei tööta ja teine siis… Aga olgu, parem kui tööl või puu all.

Ma nüüd pean minema hakkama… Katsun homme jälle kirjutada.

Kallid-musid-paid teile kõigile. Eriti Vaskale, sest mul on tunne, et tal on neid praegu kõige rohkem vaja 🙂

Ema & Maris Londonis (jah, lõpuks ometi)

Meeldetuletuseks siis nii palju, et aeg oli 22-23. august. Ja pikalt heietada üldse ei viitsi. Vaadake parem pilte!

Kolmapäeva hommikul teadsin vaid nii palju, et pean olema kell pool üksteist Cleopatra’s Needle‘i juures, mis asub kuskil Embankmentis. Vaevuda lähemalt mõtlema, mis see Kleopatra nõel täpselt on või kus see seal asub, polnud ma muidugi viitsinud. Onkel, kes metroo väljapääsu juures juurvilju müüs, juhatas õnneks õige suuna kätte. Nii ma seal siis istusin oma kohvi ja võileivaga, sest buss oli juba rõõmsasse Londoni liiklusse sattunud ja jäi võrdlemisi hiljaks.

Ilm oli… Sügis.

Mina pildistasin Marist:

Ja ema pildistas mind (Mehe väitel olevat ema sellel pildil hullult minu nägu):

Ja ehkki ma ÜRITASIN Marist sel ajal pildile saada, kui ta grupile tarka juttu rääkis, tulid kõik pildid blogikõlbmatud (rääkiv inimene jääb ALATI totra näoga pildile, teate ju küll) ning pidin tal hiljem spetsiaalselt poseerida laskma:

Bioloogia tund kõige rumalamatele – puu, millel on vahtralehed ja kastanimunad, on plaatan:

Teie auväärne giid:

Õnnistet vaatepilt bussi pakiruumi:

Kohvipaus sel ajal, kui ülejäänud grupp oli Westminster Abbeysse aetud:

Kohustuslik turistipilt seeriast mina ja London:

Üks suvaline silt, mille ma võiks kasvõi oma logoks võtta, sest ausalt, mul on SUUR kirg perfektsionismi vastu:

Päevalilled keset Londonit. Päriselt maa seest välja kasvavad, mitte lilleputka omad. Südantsoojendav!

Stiilinäide kohalikust pubist:

Minu teine fish & chips, seekord palju maitsvam. See roheline okset meenutav löga oli hernepüree ja tegelikult täitsa hea:

Õhtul pakkisin hotellis oma nänni lahti (ja osa ununes ikkagi pildilt välja):

Minu ja Marise voodi:

Ja meie “väike” vein:

Vaade hotelli aknast:

Restoran, mida nägime bussi aknast. Jah, see täht, mis poolenisti posti taga varjus, on tõesti L:

Järgmisel hommikul käisime mu töö juures kohvitamas:

Nukker väsinud Tikker peab pärast järjekordset 50 meetrit kahe raske kastiga puhkepausi (sedapuhku Tottenham Court Roadi metroopeatuse sissepääsu ees):

Ja sealsamas oli ka selline ratas:

Pärast üliinimlikke jõupingutusi jõudsin siidri ja õuntega õnnelikult koju. Ja selline vaade avanes meie külmkapis:

Tore oli, väga tore. Siider on praeguseks juba peaaegu otsas 😉

Scroll to Top