london/UK

Ühte ja teist

Unustasin eile mainida, et saime juba oma esimese trahvi (meil pole veel nädalatki autot olnud, eks) – Abikaasa õde käis kolmapäeva hommikul teda tööle viimas (too oli eelmise õhtu pubis käigu tulemusena mitte kõige esmaklassilisemas konditsioonis) ning parkis tagasi tulles auto ristmikule liiga lähedale. Nojah, meie maja on siin tänavanurga peal, ju siis oli kuidagi (vat mul lube pole, liikluseeskirja ei tunne). Pooleteise tunni pärast oli trahvikviitung aknal, avastasime selle alles õhtul. £50, kui kahe nädala jooksul ära maksta, muidu poole rohkem. Päris nõme, aga no vähemalt maksis õde poole kinni. £25 ei tapa. Oeh.

Meie SIM-kaardid jõudsid täna lõpuks kohale. Meil on nüüd praktiliselt ühesugused numbrid – ainult minul on lõpus 9, Abikaasal 7. Iirisele ja Murakale andsin märku ka, teised, kes te seda peaksite tahtma – MSNis ja Orkutis on olemas.

Vectone’i üks plussidest, mida ma varem tähelegi ei pannud, on veel see, et kõnepost on tasuta. Suurepärane.

Pangakaart jõudis ka lõpuks kohale. Ma ootan oma tellimistega nii kaua, kuni homme Wimbledoni car boot sale‘il käidud – eks siis ole näha, kui palju ja kas üldse raha üle on (on ju juba üksjagu shopatud ka). Homme olevat vist mingi lasteasjade special, kui ma nüüd õigesti mäletan – no näis, kas on ja kui on, siis kas seal muid asju ka on. Midagi vajalikku saab vast igal juhul.

Aga ma nüüd tagasi heegeldama. Edusammudest kirjutan siis, kui täna enam rohkem ei viitsi.

Selleks korraks kõik

…külalised jälle läinud. Abikaasa sõidutas nad öösel lennujaama.

Väga vahvad kolm päeva olid, ma pean tunnistama. Peamiselt sellepärast, et vastupidiselt tavalisele ei üritanudki ma selle aja jooksul midagi koristada või kuidagi muud moodi kasulik olla – neid oli nii palju, et kord poleks nagunii püsinud ja söögi tegemine jäi ka nende endi mureks. Mis tähendas hoopis, et meie pääsesime kolm päeva köögitoimkonnast ja saime teiste tehtud toite nautida – Abikaasa vanem õde on ju suisa kokk, sugulane teeb ka hea meelega süüa. Nii et meie võõrustamine piirdus öömaja andmisega 😛

Tore oli omada seltskonda, kellega shoppamas käia (no mulle lihtsalt üksi ei meeldi, eriti mitte lapsega). Ja Plikal oli ka lõbus, sest kõik muudkui tegelesid temaga ja pöörasid talle tähelepanu. Seekordne võõristusperiood on õnneks möödas, oli rõõmsalt nõus kõigi süles olema.

Eile käisime hoolimata närusest ilmast South Bankil jalutamas – alustasime Big Beni juurest, läksime sealt kohe üle silla ja siis lõunakaldal kuni Tower Bridge’ni välja. Ma polegi kordagi kogu seda maad lõuna poolt jalutanud – kogu aeg ei saanud sugugi jõe äärt pidi, vahepeal pidime kenasid ringe tegema. Kui lõpetasime, oli väljas pime, kell viis ja tipptund käes. Ja mina vandusin endale, et ma ei lähe enam MITTE KUNAGI s*ta ilmaga turisti mängima, vaid saadan külalised omapäi, kui nad tingimata tahavad. Aga no tegelikult oli enamik ajast siiski lõbus ja jalutamine on ju hea trenn.

Täna asusin siis lõpuks koristama. Kõige suurema jamaga sain ühele poole, aga palju oleks veel teha. Ei viitsi enam, aga no ega midagi ei juhtu, kui homme jätkan.

Aga panen siis lõpetuseks mõned pildid ka.

Lasin ennast ühele tüüpilisele turistikale vedada, millest ma tavaliselt hoidun nagu tikutulest 😀

IMG_1927

Üks eriti ülbe kajakas, kes inimesi sugugi ei kartnud ja lasi neil väga lähedale tulla:

IMG_1932

South Bankil on ikka igasugu tegelasi, kes erinevate nippidega üritavad tähelepanu püüda ja raha teenida. See “nähtamatu” tüüp oli üle pika aja tõeliselt lõbustav. Sättis seal ennast kogu aeg, pühkis nähtamatut nina, vaatas ennast peeglist jne:

IMG_1948

Mööduvalt mendilt sai küsitud, kas tohib puu otsast muna kaasa võtta. Ment irvitas ja ütles, et võta, kui ulatad. Eriti ei ulatanud 😀 Hiljem leidsime siiski ühe puu, mille oksad olid nii madalad, et ma sain hüpates otsa pihku ja seda tirides muna kah kätte.

IMG_1959

IMG_2007

IMG_2039

IMG_2044

Odavaim UK mobiilioperaator…

…ei ole enam Three, nagu kunagi kirjutasin. Turule on siginenud mitmeid veidraid pisikesi teenusepakkujaid, kelle hinnad on tunduvalt soodsamad – või äkki olid juba siis, kui ma ennist Londonis elasin ja ma lihtsalt ei teadnud?

Parim, mille leidsime ja mille simid ka endale tellisime, on Vectonepay as you go kaardiga (neil muud polegi) on kõneminut ja sõnum ükskõik millisele UK mobiilile või lauatelefonile (v.a. muidugi eritariifsed numbrid) 5p – see on põhimõtteliselt 300 minutit/sõnumit £15 eest ehk täpselt sama odav kui Three sama hinnaga pay monthly pakett, ainult et keegi ei nõua address proofi ega credit checki. Võrgusisesed kõned on esimesed 10 minutit tasuta (tuleb siis meeles pidada, et sellest pikemalt ei räägiks, vaid vahepeal ära katkestaks ja uuesti helistaks), esimesed 500 sõnumit ka (ma vihkan sõnumeid 😀 ). Ja mis kõige parem – kõneminut Eesti lauatelefonile on 4p, mobiilidele 18p, sõnum 10p. Ehk siis ma võin rahumeeli vahel ka Eesti sõpradele helistada, ilma et see mind pankrotistaks.

Abikaasa tellis muidugi need SIMid juba pea kümme päeva tagasi, pole ikka jõudnud… Elagu Royal Mail ja nende lõppematud streigid. Ootame aga edasi, siis saab lõpuks välja helistama ka hakata.

Tänase päeva parim ost

Meil ju pole siin nõuderesti ja ei olnud üldse tahtmist veel ühte tavalist plastmasskäkki osta – mõtlesin, et ostaks ükskord korraliku, mis hakkaks meiega kaasa kolima. See mõte on tegelikult varemgi olnud, aga Eestis oli valik niru, nii et viimati sai ikka plastikust ostetud.

Siinmaal on valik ju suurem, uurisin näiteks Amazonist arvutuid variante ja valisin lõpuks peaaegu ühe välja ka. Aga see oleks läinud kokku vist peaaegu £35 maksma, mis mind just eriti ei vaimustanud. Täna leidsime ühest suvalisest tsurkapoest sihukese ägeda resti £15 eest. Hirmus rahul olen, metall on ilus, need keerud on nii ägedad ja tasside kuivatamise jubin ka. Ainus miinus on see, et söögiriistade tops on teelusikate jaoks liiga sügav, aga arusaadavalt ei lase ma ennast sellest eriti kõigutada. Meie praeguse köögi oludesse see tegelikult väga hästi ei sobi, aga suva – ega me siin ju kaua ei ela ja funktsiooni täidab ta sama hästi, lihtsalt esteetilises mõttes… Ja pole ka tegelikult hullu.

CIMG9370

Sellest samast tsurkapoest saime ka igasugu muid vajalikke asju, mida teistest samalaadsetest poodidest kuidagi ei leidnud. Nii et majapidamisele oli igati hea päev.

Käisime Streathamis, just sellepärast sinna läksimegi, et noid tränipoode seal nii palju on. Ühtlasi leidsime omale Vera Cruzi kõrvale teise lemmikkohviku – Regency Cafe, kus oli mõnusalt ruumi, võrratu teenindus ja täiesti normaalsed hinnad. Menüü oli klassikaline, aga tundus, et nad rõhuvad vähemalt mingil määral tervislikkusele – hommikusöögil oli näiteks peekonil rasva osa ära lõigatud ja munad ei olnud ka rohke õli sees praetud nagu tavaliselt, sellest sai krõbedate äärte järgi kohe aru. Pluss neil oli väga eeskujulik smoothie-valik, mida nad mahlast ja külmutatud puuviljadest koha peal valmis blenderdasid.

Ettekandja oli tõsiselt lahe – siinmaal on nad ikka igal pool viisakad ja naeratavad, aga too tundus tõesti oma tööd nautivat. Kaks koostisosa lasti toidus probleemideta välja vahetada (me ei taha kunagi traditsioonilise hommikusöögi juurde kuuluvat tomatit ja vorsti, võtame selle asemel rohkem ube ja seeni) ning isegi karamellisiirupiga kakao tegid nad mulle täpselt nii, nagu mulle meeldib… Jumalik. No ja kui me siis veel lõpuks avastasime, et neil on hirmpalju erinevaid ägedaid kooke, mis maksavad kõigest £1.25, siis pidi ju magustoitu ka sööma.

All in all, super koht – väga uus vist, sest nimi jäi mul suht kindlalt õigesti meelde, aga selle järgi netist ei leia, Streathami kohalike kohvikute kaardil ka pole, aga Roscast üle tee ja natuke ülespoole, selle järgi peaks üles leidma, kui kedagi kohalikku järsku huvitab 🙂 Regency Cafe või mingi muu rege- rega-, no midagi kuninglikuga seoses igatahes oli 😀

See uus post editor on ikka kohati veider ka, näiteks piltide üles panemisel pean ma horisontaalis piltide puhul valima left, mitte center – sellega jäävad nad paremasse külge, nii et äärest on riba puudu, äärmiselt ebaloogiline. Ja vertikaalis pildid lähevad miskipärast vasakusse äärde, kui tekstile justify panna, keskele saab tagasi ainult siis, kui pildile endale panna align center (mitte pildi valik, vaid teksti, kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan). Ja vahel tuleb tekstile täiesti suvaliselt mingi kummaline formaat, mida peab siis käsitsi maha võtma (vähemalt nupp on selleks nüüd olemas, irw) ja lõikude vahele jäävaid tühje ridu kustutama. aga noh.. Võib-olla ma lihtsalt ei saa veel kõigest aru. Muidu on peen küll.

Säh sulle tulevärki

Siinmaal tähistatakse bonfire nighti igal pool hirmus uhkete ilutulestikega. Eelmisel nädalal kirjutas kohaliku lehe esiküljel, kus meie läheduses pauku tehakse ja otsustasime kindlasti ka ägedat vaatemängu kaema minna.

No täna jõudsime suht hilja koju ja järsku tuli meelde, et oih, täna ju ongi, 45 minuti pärast. Mökutasime siis veel, kuni aega oli ainult viis minutit 😀 Lõpuks saime uksest välja ja panime Norwood Parki poole ajama.

Mida lähemale jõudsime, seda kahtlasemaks asi muutus – sealtpoolt lihtsalt ei kostunud miskit. No ja siis ma hakkasingi mõtlema, et oot-oot, mu meelest neid lähimaid kohti oli kolm – üks oli nagu Claphamis (arutasime ennist, et sinna küll ei lähe), teine Streathamis (arutasime, et sinna võiks isegi minna) ja kolmas… Brockwell Parkis 🙂 Nii et Norwood Parkis ei pidanudki miskit toimuma.

Aga no me poleks saanud kodus ka lehest järele vaadata, Plika oli selle ammu “ära” lugenud. Netis oleks muidugi kindlasti olnud, aga no nii viimasel minutil tuli ju meelde. Krt.

Mis seal siis ikka. Mujale minna oli juba liiga hilja, tulime koju tagasi. Tee peal õnnestus natuke kaugustes toimuvat näha kah, aga see oli muidugi väga lahja. Ja kõige parem vaade avanes üldse magamistoa aknast (mis jäi ka väga lahjaks).

Ma siis mõtlesin, et hea küll, ega Plikale poleks nagunii paugud meeldinud (ta jäi suisa tagasiteel kärusse magama, olime talle spetsiaalselt tudukombe jope ja pükste alla pannud, saimegi kodus voodisse ümber tõsta ja tudub siiani nagu inglike), eks ma siis vähemalt vaatan hiljem Iire blogist pilte – pole küll kaugeltki see, mis koha peal olla, aga no midagigi. Ma olin nimelt täiesti kindel, et Iir läheb pildistama, meil oli kuu aega tagasi just temaga vestlus ilutulestiku pildistamise teemal.

Aga nojah, Sten rääkis hiljem Abikaasale, et moblavõrk oli nii p**s, et Iir, kes tuli kesklinnast töölt ja Sten, kes tuli kodust tema fotoka ja statiiviga, ei saanud ühendust ja ei leidnud üksteist rahvamassis üles.

Säh sulle tulevärki 😛

Scroll to Top