Seal, kus lumi on maas
Eile:
Praegu:
Homseks lubati Abikaasa ülemuse sõnul kolm tolli 😛
london/UK
Haruldane juhus
Ma ei ole viimased kuud eriti väljas käinud, seda võrdselt nii omaenese mugavuse kui rahapuuduse tõttu (hm, viimane on vist isegi olulisem põhjus). Nii harva, kui ma ka sõpradega kokku saan, teen seda ikka siis, kui Abikaasa on tööl, tema vaba aja jätan pigem perekondlike tegevuste tarbeks.
Sellest kõigest tulenevalt ma ei mäletagi päris täpselt, millal ma viimati kuskil ilma lapseta käisin. Hea küll, kui õeke oktoobri alguses Londonis oli, siis ühel reede õhtul jätsime lapse Abikaasa hoolde ja läksime kesklinna Iirisega kokku saama. Enne seda vist tüdrukute õhtu. enne seda… Jumal teab.
Aga Iiris kutsus mind tänaseks Evely juurde käsitööd tegema 😀 Kuduma, heegeldama, teed jooma, klatšima, mida iganes 😛 Kuna meil Abikaasaga nagunii midagi plaanis polnud, oleks ilmselt selle päeva muidu samamoodi maha molutanud, niisiis otsustasin Plika Abikaasa hoolde jätta ja minna. ÜKSINDA.
Oh, päris veider tunne on. Kas ma saan tõesti sõita poolteist tundi (mhm, kokku kolm) ühistranspordis ning kõik see aeg rahus lugeda, ilma et peaks pidevalt üht kannatamatut rüblikut lõbustama ja vaatama, et käru kellelegi ette ei jää? Imeline!
Naljakas, üldiselt ma ei armasta neid Londoni vahemaid. Aga nüüd järsku tundub võimalus ilma lapseta bussis, metroos ja rongis istuda (jajaa, Evely elab kaugel, just sellises järjekorras ma nendega sõitma pean) ning segamatult raamatut lugeda vägagi ahvatlevana.
Lapsevanema rõõmud 🙂
Kooreteadus
Eestis on lihtne – on 10% kohvikoor, 35% või 38% vahukoor ning 10% või 20% hapukoor. Juba nimest saab aru, millega tegu – ei teki kordagi küsimust, milleks midagi kasutada.
Siinmaal on seevastu suurem ja segasem valik: single cream, double cream, whipping cream, sour cream, clotted cream, (half fat) crème fraîche – kõik need on mulle poeriiulil silma jäänud.
Sour creami ja whipping creamiga on lihtne. Hapukoor on reeglina 17-18%, leiab ka low fat variandi, mis on 7% kandis – enam-vähem sama, mis Eestis. Vahukoor on 35% – täpselt sama, mis Eestis.
Single creami ja double creami tahaks ka kangesti tinglikult jagada kohvi- ja vahukooreks (kõlab ju loogiliselt?), tegelikkuses on aga esimeses 18% rasva ja teises tervenisti 48%, mõlemat kasutatakse toidu valmistamisel. Single cream on vedel ja mitte vahustatav, sobib ka magustoitude ja kohvi peale, double cream on paksu konsistentsiga ja seda saab vahustada.
No seda kõike me juba enam-vähem teadsime ka ja üldiselt oleme jõudnud järeldusele, et suht samamoodi annab igasugustes kastmetes kasutada nii piima, single kui double creami. Mingeid drastilisi maitseerinevusi pole, valmistamise käigus on oluline pigem just see paksus, igal juhul annab ükskõik millisest parasjagu olemasolevast midagi kombineerida. Koorega on muidugi natuke mõnusam, rasvasem toit ju alati on 😉
Kui ma aga täna poes kooreriiuli ees seisin, tuli meelde, et pastaretseptis oli tegelikult kirjas hoopis half fat crème fraîche ning kuna täpselt see mulle ka silma jäi, võtsin muidugi õige. Maitse oli hapukas (samas mitte nii hapu kui hapukoorel), pastasse sobis hästi. Ometigi ei saanud ma päris täpselt aru, mis vahe sellel teiste kooretüüpidega täpselt on. Niisiis tuhlasin natuke netis ja leidsin asjaliku artikli, mis kõigile mu küsimustele vastas.
No tegelikult… Seal ütleb ainult, et crème fraîche on poole suurema rasvasisaldusega hapukoor, siin aga seletab, et see on hapukoorest väga erinev, ei lähe näiteks kuumutamisel tükki. Ja kuna seda on olemas ka half fat varianti, tähendab see reaalis, et rasvasus hapukoorega on sama, aga kuumutada on parem 🙂
Lisaks sain teada, et clotting cream on veel paksem kui double cream (55% vs 48%) ning seda on vaja ainult spetsiaalsetes retseptides.
Ning et on olemas veel ka half cream, mis on 12% ja seega kõige lähedasem variant traditsioonilisele Eesti kohvikoorele. Sellest, muide, tundsin alguses puudust, Eestis olin harjunud kohvi just koorega jooma. Eestis aga jõin masinakohvi, mis polnud nii kuum, sellepärast oli koor omal kohal – kui ma oleks nii palju piima pannud, et oma maitsele vastav kohv saada, oleks see liiga jahedaks läinud. Siinmaal tarbin hetkel aga lahustuvat kohvi, millele valan keeva vett peale, seega on tavaline piim just paras jahutaja.
Tavaline piim, mnjah, pole ju ka tegelikult päris see, mis Eestis. Eestis on tavaline 2,5%, leiab ka 1,9% ja 3,5% ja ilmselt vist ka mingi eriti 0,00001% variandi 😛 Siinmaal on skimmed milk see veesarnane, miskine 0,1% vms, semi skimmed on 1,9% ja whole milk 3,9% – ise ostame semit, see on Eesti omale kõige sarnasem. Whole milk on ka täiesti okei, skimmed on rõve vesi. Võisin nende numbritega veidi mööda ka panna, ei viitsi järele kontrollida, mälu järgi on sellised või vähemalt väga sarnased.
No ja siis veel see, et kõik need koored võivad olla sterilized, mis põhimõtteliselt vist tähendab seda, et need on rõvedalt läbikuumutatud ja sellevõrra kauem säilivad, millega kaasneb otse loomulikult rõvedam maitse (no nagu kauasäiliv piim, öäkk!). Kui aga värske kraam pole kättesaadav, ajavat asja ära UHT variant, mis on samamoodi kauem säilimiseks kõrgel temperatuuril kuumutatud, aga lühemat aega ja seega suht okei maitsega.
Nüüd olen tark valmis. Vaevalt et enam kooreriiuli ees hätta jään 😀
Jälle üks Londoni eestlase blogi
Daki linkis, mina huvi pärast vaatasin. Voah, London! Lugesin jutiga otsast lõpuni läbi 😛 Ainult kaks kuud, polnudki miskit lugeda.
Väga huvitav oli. Liine meenutab mulle oma ellusuhtumiselt kangesti Marist – selline alati positiivne, kõigest huvituv, hirmus tark 🙂
Ja tema elukaaslase proviisoritöö otsimisega seotud kogemusi lugedes oli suur äratundmisrõõm, Kadri on ju pikalt samal teemal kirjutanud.
Nii tore. Andke mulle veel häid blogisid! Mulle ikka meeldivad eraelulised blogid, täitsa naine olen!
EDIT: Haha. mul on nüüd blogrollis Liina Londonis, Liine Londonis ja Triibu-Liine Assooridel. Peen! Lisaks veel näiteks Maris ja Mari, Kristi ja Krista, kolm Kadrit (üks neist figureerib küll Katsi nime all, seegi hea) ja Katrin 😀
Minu-sarjast, peamiselt Eestist ja Hispaaniast
Ma ei kirjuta kunagi raamatu- ega filmiarvustusi, see ei ole minu rida. Kui üldse, siis ütlen, kas meeldib või mitte. Aga pärast “Minu Eestit“ ja “Minu Hispaaniat“ tekkis veidi rohkem mõtteid, mida tahaks kirja saada.
Ma olen mõtisklenud – mis on “Minu Eesti” fenomen? Teatavasti on see ju mitu nädalat Eesti raamatupoodide müügiedetabeli tipus – ja see tundub mulle miskipärast nii iseenesestmõistetav.
Esiteks kindlasti see, et enesearmastus on ikka kõige suurem 😉 Kui teised Minu-sarja raamatud pakuvad midagi eelkõige mingist konkreetsest maast või lihtsalt reisimisest huvitatud inimestele, siis Eesti huvitab ju kõiki eestlasi. Topelt huvitav on lugeda arvamust oma kodumaast ameeriklase silme läbi. Pealegi sellise ameeriklase silme läbi, kes RÄÄGIB EESTI KEELT! Kus seda enne nähtud on? No ja naispoolele imponeerib veel kindlasti ka armastuse teema, mis on eriti köitev, kuna tegu on tõestisündinud looga.
Kõigele eelpoolmainitule lisaks veel tervet raamatut läbiv mõnus huumor – kui Abikaasa seda loeb, kuulen ikka aeg-ajalt diivani poolt kostvaid naeruturtsatusi ning küsides, mis sel hetkel nalja teeb, tuleb alati meelde, et jajah – naersin selle peale isegi. Too esimene öö, kui raamatust ühe jutiga kaks kolmandikku läbi lugesin, kostus köögist üpris tihti minu naerupurskeid.
Ootan huviga järgmisi osi.
“Minu Hispaania” sain viimase blogikampaania raames. Mul ei olnud mingeid ootusi, nii et ei saanud pettuda. Väga meeldis, ehkki jah, tervikut ei tekkinud – oli suhteliselt katkendlik, siit-sealt kokku pandud. Mõned teemad huvitasid rohkem, mõned vähem – igatahes oli väga mõnus ja informatiivne lugemine.
Raamatut läbivaks emotsiooniks jäi minu puhul: appike, ma ei teadnudki, et asjad seal nii p*rses on – kurdan siin UK bürokraatia ja lugematute Eesti hädade üle, aga Hispaaniaga võrreldes on elu ju lausa lust ja lillepidu!
Ma ei ole kunagi Hispaaniast suurt midagi teadnud – minu jaoks seostus see vaid mõnusa kliimaga vahemeremaaga, kus on temperamentsed elanikud 🙂 Ehk siis täiesti pealiskaudne, mittemidagiütlev ja positiivne arvamus. Noh, tundub, et bürokraatia on seal veel hullem kui Inglismaal. Samuti noorte olukord pärast ülikooli lõpetamist ning oma kodu muretsemise raskused – hm, tegelikult oli Eestiski veel enne mulli lõhkemist sama lootusetu seis, aga vähemalt sealt raamatust jäi mulje, et Hispaanias on veel hullem. Ja no Eestis ei elata ju 35-aastaseks saamiseni vanematega!
Immigrantide teema oli väga kodune, elan ju Londonis. Hispaanias aga on neid ilmselt vähem – siinmaal küll bussis probleemi ei teki, et mustade kõrvale ei taheta istuda… Ja siin minu meelest immigrantidesse vaikimisi halvasti ei suhtuta, kõik oleneb ikka konkreetsest inimesest.
Jah, ka minule ei meeldi teatud inimtüübid – hoolimata soost, rassist, nahavärvist või seksuaalsetest eelistustest. Mulle ei meeldi näiteks need, kes ei üritagi tööd otsida, vaid selle asemel riigi kulul council house‘ides elavad – nendele laiskadele värdjatele makstakse toetusi meie raske tööga (muig, nüüd küll vaid Abikaasa tööga, mina ju kodune) teenitud palgast maha läinud maksudest. Jah, ma olen igati nõus, et sotsiaalkorterid on väga vajalik ja tänuväärne asi, mida võib vajada igaüks, kel elus halvasti vedanud – aga need peaksid olema ajutised peavarjud seniks, kuni endale jala alla saad, mitte aastatepikkune mugav äraelamisviis. Milleks siis üldse tööd otsida, kui riik võimaldab niisamagi elamist?
Samamoodi ei meeldi mulle bussides lärmajad, tänaval ülbajad ja lagastajad… Ja no pole saladus, et kõike seda ja eelmises lõigus mainitut seostatakse siin eelkõige mustadega. Kuskilt jäi meelde üks mõte, mis on mu meelest väga tabav: kindlasti on palju intellingentseid musti, me lihtsalt ei puutu nendega igapäevaselt kokku. Kindlasti on paljud mustadest lastest pigem hästi kasvatatud – aga neid ei pane me tähele, sest nad tegelevad mujal oma normaalsete hobidega, selle asemel, et bussis lärmata. Ilmselt võib viga olla ka lihtsalt selles, et olen alati elanud piirkonnas, kus on palju musti – mida vähem valgeid silmapiiril on, seda väiksem on ju ka tõenäosus, et nad millegi (ebameeldivaga) silma jääks.
Ahhaa, ja siis ei seedi ma veel inimesi, kes tulevad võõrale maale tööle/elama, teevad seda aastaid ja ei räägi sõnagi selle maa keelt. Siinkohal tuleb eestlase mõttesse paratamatult umbkeelne Vene vanamutike ning londonlasele näiteks Poola lihttööline.
Nii et mis puutub immigrantide teemasse, samastan ma end Hispaania mõistes vist pigem kohalikega, kes kurdavad, kuidas nemad teenivad raha ja maksavad makse, millest kõik immigrantidest hädalised siis elatuvad. Ja ma ütlen ausalt – ma ei suhtu ühessegi musta ega poolakasse põhjuseta eelarvamusega. Pigem vastupidi – kõik need, keda isiklikult lähemalt tunnen, on väga lahedad inimesed. Nii et mingid sterotüübid on küll paratamatult tekkinud, aga ma lähtun konkreetsest olukorrast, mitte inimese nahavärvist ega rahvusest. Ses mõttes on kõik minu jaoks tühjad lehed ja kujundavad mu arvamuse oma käitumisega.
Hehee, kaldusin teemast täiesti kõrvale, tulid lihtsalt teised mõtted, mis olid juba ka ammu peas ja tahtsid välja kirjutamist. Pöördudes tagasi Hispaania juurde, siis kas teie kujutaksite ette, et abordi tegemine oleks lubatud ainult vägistamise, loote väärarengu või otsese ohu korral ema tervisele ja elule? Ma olen põhimõtteline abordivastane – mina ise teeksingi seda vaid noil põhjustel. Aga see ei tähenda, et ma oma arvamust teistele peale surun – minu jaoks on iseenesestmõistetav, et selline asi on naise oma vaba valik. Minu meelest on täiesti inimvabaduse vastane kuritegu nad sellest ilma jätta…
Üleüldine naistesse suhtumine tundub seal ka endiselt palju kiviaegsem olevat – tähendab, ma tean, et Eestistki pole see veel päriselt kadunud, ma tean, et Hispaanias on asi viimaste aastatega tunduvalt paranenud, aga üldiselt tundub Eesti siiski edumeelsem olevat. Või on mul lihtsalt selline tutvusringkond? 😉
Neid asju oli veelgi, aga ma ei viitsi rohkem meelde tuletada. Igatahes tekkis minus küsimus, mis Hispaanias peale mõnusa ilma ja sõbralike inimeste veel head on? Ilusat loodust on igal maal, ehkki see on loomulikult piirkonniti erinev. Mind huvitaks just need argumendid, mis peaks mind ahvatlema näiteks sinna elama minema. Selle raamatu lugemise järel olen igatahes õnnelik, et sündisin eestlase, mitte hispaanlasena. Ja elama ei kisu sinna mitte kõige vähemalgi määral, ehkki turistitama läheksin hea meelega.
Kui juba üldiseks arvustamiseks läks, siis Minu-sarjast olen lugenud veel Epu Ameerikaid, need said juba väga ammu ostetud. Aga nende kohta ma küll mingeid sellist sorti mõtteid kirja panna ei oska – olen Epu tegemistele ju tema blogi kaudu igiammust aega kaasa elanud, see on kuidagi hoopis teine asi. Mulle väga meeldis muidugi, selles pole kahtlust. Soovitan kõigile 🙂 Ja isegi Abikaasa avaldas soovi neid lugeda – eks ta saab seda kunagi siis, kui me oleme jälle Eestis tagasi ja väga hästi ära pakitud raamatukastid lahti kiskunud.
Nüüd tahaks veel rohkem kogu Minu-sarja endale koju riiulisse. Ma olen ka suur reisimise fänn, nii huvitav on erinevate inimeste erinevaid kogemusi lugeda. Ei jõua ära kiruda, et ei ostnud neid raamatuid siis, kui osa sarjast raamatulaadal 50 krooniga müügil oli – poes on ju kolm korda kallim. Miks ma ei hakanud seda sarja algusest peale ostma, ah? Ühekaupa võiks seda lõbu endale lubada…
aga mis ma siin ikka hädaldan – passin järgmistele blogikampaaniatele ja soodukatele peale, küll see sari mul lõpuks täies mahus riiulisse saab 😛