Ma ei ole viimased kuud eriti väljas käinud, seda võrdselt nii omaenese mugavuse kui rahapuuduse tõttu (hm, viimane on vist isegi olulisem põhjus). Nii harva, kui ma ka sõpradega kokku saan, teen seda ikka siis, kui Abikaasa on tööl, tema vaba aja jätan pigem perekondlike tegevuste tarbeks.
Sellest kõigest tulenevalt ma ei mäletagi päris täpselt, millal ma viimati kuskil ilma lapseta käisin. Hea küll, kui õeke oktoobri alguses Londonis oli, siis ühel reede õhtul jätsime lapse Abikaasa hoolde ja läksime kesklinna Iirisega kokku saama. Enne seda vist tüdrukute õhtu. enne seda… Jumal teab.
Aga Iiris kutsus mind tänaseks Evely juurde käsitööd tegema 😀 Kuduma, heegeldama, teed jooma, klatšima, mida iganes 😛 Kuna meil Abikaasaga nagunii midagi plaanis polnud, oleks ilmselt selle päeva muidu samamoodi maha molutanud, niisiis otsustasin Plika Abikaasa hoolde jätta ja minna. ÜKSINDA.
Oh, päris veider tunne on. Kas ma saan tõesti sõita poolteist tundi (mhm, kokku kolm) ühistranspordis ning kõik see aeg rahus lugeda, ilma et peaks pidevalt üht kannatamatut rüblikut lõbustama ja vaatama, et käru kellelegi ette ei jää? Imeline!
Naljakas, üldiselt ma ei armasta neid Londoni vahemaid. Aga nüüd järsku tundub võimalus ilma lapseta bussis, metroos ja rongis istuda (jajaa, Evely elab kaugel, just sellises järjekorras ma nendega sõitma pean) ning segamatult raamatut lugeda vägagi ahvatlevana.
Lapsevanema rõõmud 🙂
ma tean TÄPSELT, mida sa tunned! olin ju just poolteist päeva lapseta tallinnas. titt istus issiga tartus. õndsus!
Mina ei oska enam kuhugi oma käsi panna, kui üksi väljas olen. Nii harjunud, et keegi või miski on koguaeg käe osas. Aga kodust mitte väljasaamise rekord on kindlalt minu käes. Käisin eelmisel nädalavahetus üle kolme ja poole aastast pausi kinos.