Blogis virisemise komme on nii küljest ära harjutatud, et käsi ei tõuse enam üht lausetki kirjutama. Igatahes, kuniks tuju kestab, on siin vaikus. Olete hoiatatud 😉
Blogis virisemise komme on nii küljest ära harjutatud, et käsi ei tõuse enam üht lausetki kirjutama. Igatahes, kuniks tuju kestab, on siin vaikus. Olete hoiatatud 😉
Kahju 🙂
Muig, minu halb tuju ei kesta kunagi kaua.
Mulle meeldivad ka halva tuju postitused. Elu ei ole ju alati lill. Ei peagi olema.
Ega ma alati ainult headest asjadest ei kirjuta, ikka tuleb negatiivset ka sisse, see on ju loomulik.
AGA. Vingumisel ja vingumisel on vahe 🙂 Ma kirjutan negatiivsetest asjadest pigem siis, kui neil on mingi konkreetne põhjus. Lihtsalt halada: äh, nii igav ja nõme on, ise ka ei tea miks… Sellised asjad jätan kirjutamata. On omal ajal virisetud küll, ei näe enam mõtet. Sihukest tuju ikka vahel on, aga siis istun vaikselt ja ootan, kuni üle läheb 😛
Näe, eilne juba läkski.