Selleks korraks kõik

…külalised jälle läinud. Abikaasa sõidutas nad öösel lennujaama.

Väga vahvad kolm päeva olid, ma pean tunnistama. Peamiselt sellepärast, et vastupidiselt tavalisele ei üritanudki ma selle aja jooksul midagi koristada või kuidagi muud moodi kasulik olla – neid oli nii palju, et kord poleks nagunii püsinud ja söögi tegemine jäi ka nende endi mureks. Mis tähendas hoopis, et meie pääsesime kolm päeva köögitoimkonnast ja saime teiste tehtud toite nautida – Abikaasa vanem õde on ju suisa kokk, sugulane teeb ka hea meelega süüa. Nii et meie võõrustamine piirdus öömaja andmisega 😛

Tore oli omada seltskonda, kellega shoppamas käia (no mulle lihtsalt üksi ei meeldi, eriti mitte lapsega). Ja Plikal oli ka lõbus, sest kõik muudkui tegelesid temaga ja pöörasid talle tähelepanu. Seekordne võõristusperiood on õnneks möödas, oli rõõmsalt nõus kõigi süles olema.

Eile käisime hoolimata närusest ilmast South Bankil jalutamas – alustasime Big Beni juurest, läksime sealt kohe üle silla ja siis lõunakaldal kuni Tower Bridge’ni välja. Ma polegi kordagi kogu seda maad lõuna poolt jalutanud – kogu aeg ei saanud sugugi jõe äärt pidi, vahepeal pidime kenasid ringe tegema. Kui lõpetasime, oli väljas pime, kell viis ja tipptund käes. Ja mina vandusin endale, et ma ei lähe enam MITTE KUNAGI s*ta ilmaga turisti mängima, vaid saadan külalised omapäi, kui nad tingimata tahavad. Aga no tegelikult oli enamik ajast siiski lõbus ja jalutamine on ju hea trenn.

Täna asusin siis lõpuks koristama. Kõige suurema jamaga sain ühele poole, aga palju oleks veel teha. Ei viitsi enam, aga no ega midagi ei juhtu, kui homme jätkan.

Aga panen siis lõpetuseks mõned pildid ka.

Lasin ennast ühele tüüpilisele turistikale vedada, millest ma tavaliselt hoidun nagu tikutulest 😀

Üks eriti ülbe kajakas, kes inimesi sugugi ei kartnud ja lasi neil väga lähedale tulla:

South Bankil on ikka igasugu tegelasi, kes erinevate nippidega üritavad tähelepanu püüda ja raha teenida. See “nähtamatu” tüüp oli üle pika aja tõeliselt lõbustav. Sättis seal ennast kogu aeg, pühkis nähtamatut nina, vaatas ennast peeglist jne:

Mööduvalt mendilt sai küsitud, kas tohib puu otsast muna kaasa võtta. Ment irvitas ja ütles, et võta, kui ulatad. Eriti ei ulatanud 😀 Hiljem leidsime siiski ühe puu, mille oksad olid nii madalad, et ma sain hüpates otsa pihku ja seda tirides muna kah kätte.