Pöial villis, vaip maas

Nojah, see oli nüüd muidugi kunstiline liialdus, igatahes sain ma kurjaks riidest vaibakeste peale, mis vannitoas kogu aeg paigast ära lähevad (omanik tõi need siia, aga no Plika ju nihverdab korra üle ja ongi jälle nurgas käkras), ning alustasin kilekottidest vannitoavaiba heegeldamist. Plaanis on teha ruudukujuline, küljega 85 cm – ehk siis päris suurelt võtsin ette.

Heegeldasin (ütleme kolmveerand kohaga – muid asju oli ju vaja ka teha) kella viiest kolmveerand kümneni ja valmis sai kuus rida ehk 12 cm. Iiris õpetas sambaid tegema, nii tulevad head laiad read, saab kiiremini. Kui samas tempos jätkan, peaks täpselt nädalaga valmis saama.

Mulle ei meeldi kirjud kilekotid, ühevärvilised oleks paremad. Isegi siniseid ei olnud ühte värvi nii palju, et kaks rida täis saaks. Ja see viimane rida peaks kollane olema, aga üks kottidest oli nii kirju, et pole arugi saada, urr. Musti kotte on mul veel varuks, rohelistest ei tule vist ka kahte rida välja ja valgeid (erinevate logode ja kirjadega) on muidugi hunnikus. Ma vist panengi iga värvilise rea vahele valge, muidu jääb kottidest puudu. Karta on, et jääb nagunii. Aga eks ma siis küsin näiteks alt naabritelt juurde 😛

Kuna see on mu esimene suurem töö, siis ma alles katsetan, kuidas on parem kilekotte ribastada (Iiris näitas umbes ette, aga oma kogemus on ikka parim, eks) ja kohati on sellepärast suht kohmakas kude. Aga noh, endale ju teen, vahet pole. Tundub, et sarnaselt salli kudumisele lähevad read järjest laiemaks… Ma ei teagi, mis selle vastu ette võtta.

Igatahes on ootamatult rahuldustpakkuv käsitööga tegeleda, ainult pöial valutab nüüd hirmsasti ja homseks on vist villis. Sellegipoolest on mul auahned plaanid ka muud nikerdamist katsetada – kui vaip valmis, koon Abikaasale salli (mul endal lihtsalt on juba liiga palju neid). Lõngast siis ikka, mitte kilekottidest, eks 😛