Kui pea kaks kuud tagasi Londonisse kolisime, siis olin sunnitud pärast kõigi asjade lahti pakkimist tõdema, et kõik kolm lutti olid Eestisse maha ununenud ning kaasa sai ainult üks, mida seni veel kasutanudki polnud. Ise ka imestasin, kuidas siis nüüd õnnestus kõik maha jätta.
Noh, nii mõned päevad tagasi leidsin sinise jalgpalliluti. Kärust, jalgevahelt tuleva rihma juurest voodriaugust, kuhu see oli ilmselt kunagi kindlalt “ära” pandud.
Eile, kui ma järjekordselt aega parajaks tegin, kuni ülejäänud seltskond mingis nännipoes tuulas, otsustasin üle õlgade käivad kärurihmad lõpuks järgmisse auku tõsta. Tükk aega uurisin ja puurisin, enda aruga ei leidnud viisi, kuidas rihmad niiviisi lahti saaks, et oleks võimalik ühtedest aukudest välja ja teistest sisse pista. Aga mis ma leidsin, oli punane jalkalutt, mis oli käru voodri all. Ilmselt samamoodi tollesse auku kindlalt “ära” pandud ja sealt edasi täitsa voodri alla libisenud.
Nii et Plikal on nüüd jälle kaks tudulutti. Ülimalt tore, sest seni oli ainus lutt rõngaga, mis on suurepärane väljas käimiseks (saab lutiketi otsa panna), aga halb magamiseks (hea rõngast kinni võtta ja suust välja tirida).
Ega seda lutti tegelikult eriti vaja ei lähe. Väljas on ta kaasas moepärast, igaks juhuks – rohkem saab sellega niisama mängitud. Öösel vigisema hakates enam ka lutti suhu ei võeta, ainus reaalne kasutus leiabki aset siis, kui ma Plikat magama panen – ta ju jääb mul ainult tissi otsas. Kui juba tudub, nii et imemine harvemaks jääb, tõmban tissi suust välja ja torkan luti asemele. Töötab alati. Ehkki viimasel ajal tundub, et lutti pole sealgi eriti vaja, saab niisama ka. Ühesõnaga meie suur tüdruk hakkab lutist lõplikult välja kasvama.
Ega see tissi otsas magama jäämine on muidugi üks ääretult loll harjumus, aga kuna see on nii mugav (samasmoodi öösel tissiga nutu vaigistamine, SÜÜA tal ju tegelikult vaja pole), pole viitsinud ümber harjutada. Eks varsti ikka peaks… Aga selleks on vaja tonnide kaupa kannatlikust ja kindlat meelt, millest eriti esimest mul ju pole.
Ahjaa, need kärurihmad… Selleks oli meest vaja, kes näitaks – näe, siin on pragu, saab välja libistada. Saime ümber tõstetud küll 🙂
Huvitav, mis saab, kui mees selle läbi une vigisemise nipi ära tabab…
Siis ta saab mööda päid ja jalgu 😀 😀 😀
(einoh, tegelikult, ega ma kade pole… Ma luban tal niisama ka, ei pea vigisema 😀 )
oijoh, see tissi otsas magamine. Mul polnud aasta otsa ühtegi ööd, kus oleks saanud kuus tundi jutti magada. Laural oli ninaga probleeme ja imemine aitas tal hingata, lutipudelit ta ei tunnistanud ja nii me siis "magasime", tiss öö otsa suus, kuni Laura sai pooleteise aastaseks.