Akna taga ladistab vihma. Laps magab. Lõpetasin just hommikukohvi ja võileivad (kell pool üks, irw).
Üle-eelmise postituse kommentaaris jäeti mulle kasulik link kilekottidest lõnga tegemise õpetusega. Nii on tõesti kergem – sellise sõlmimisviisiga pole hiljem otsi, mida peita. Mina, totu, muidugi ei jaganud pildi pealt üldse välja, kuidas see käib, Iiris pidi seletama.
Olen täna hommikul natuke üle ühe rea heegeldanud ja kõik senised otsad ära peitnud (no et selle tüütusega ühele poole saaks, rohkem neid ju ei tule). Nüüd saangi rahus edasi tegutseda, laps ei tule kiskuma 😀 Pöial on valus, aga villi pole. Kui heegelnõela natuke teises asendis hoida, siis pole õnneks üldse hull.
Ahh… Nii hea on olla 🙂