2a10k Poiss õhtusöögilauas: hiir sõi täna lõunaks ühe õuna, kukkus siis pikali ja tal oli kõhus tõhus kompott.
Üleüldine naer.
Ma usun, et nii mõnelegi emale tuleb see adaptsioon tuttav ette 🙂 Gea näiteks peaks kohe kindlasti teadma, mu mäletamist mööda oli tema plika see, kes keeldus mütsi peast võtmast… Inside jokes 😀
Hea küll, ma annan lahenduse ka 😉 …
Ma ei mäleta, et Plikaga oleks sellist probleemi olnud, aga peaaegu kolmesele Poisile on üsna võimatu selgeks teha, et maasikad võib peenralt ära võtta alles siis, kui need on punased. Mitu päeva järjest sai ta teolt tabatud, rohelised maasikad pihus – seletasin, et need panevad kõhu valutama ja kui kõik rohelised ära korjata, siis punaseid maasikaid ei saagi.
Nojaa, ja täna jooksis Poiss erutunult minu juurde – emme, näe, punane. Oli tõesti… Sentimeetrine roosa laiguke rohelisel maasikal 😛 Nüüd siis sai seletatud, et TÄITSA punane peab olema.
Kuna nad on tavaliselt õues omaette, siis on võimatu kontrollida, et nad pooltooreid maasikaid ei sööks. Eks näis, kas ma ise üldse midagi sealt peenralt saan 😀
(pesin täna mõlemad Poisi mütsid ära, nii tuli Plikalt laenuks võtta)
Kakao ja võileivad mängumajakeses. Tõeline Pärnu suvi, ka vihmase ilmaga 🙂
Tagasi kolides sai titekiik tavalise vastu vahetatud. Algul pidi Poissi kiigule tõstma ja kiigutama – kiigele ronimise õpetasin talle kiirelt selgeks, hoo tegemist sai ikka ka “harjutatud”. See nägi välja nii, et ma tegin talle hoo sisse ja rääkisin kaasa: ette-taha, ette-taha. Jalgu ette sirgu ajada oskas ta väga hästi, taha panna ununes pool ajast 🙂
Igatahes tuli eile memm külla ja kui me aias jutustasime, ronis Poiss ise oma kiigu peale ja tegi endale täiesti ise täiesti nullist täiesti arvestatava hoo sisse.
Juhhei!
Nii et hoo tegemise kunst sai Poisil käppa kaks kuud enne kolmandat sünnipäeva. Ma kahjuks ei mäleta, millal Plika selle ära õppis ja esimese hooga ei leidnud blogist ka – no terve eelmise suve kindlasti tegi ehk et 3,5 aasta vanuselt juba oskas, täitsa võimalik, et õppis ära juba üle-eelmine suvel ehk kahepoolesena.
Ja minu elu kohe jälle palju lihtsam 🙂
Poiss lõi umbes pool üheksa silmad lahti ja nõudis: ÕUE! Järgmised veerand tundi möödusid vett loopides. Oh, need lapsepõlve süütud muretud mängud…
Hommikul oli jahe, nüüdseks olen muidugi lapsed suveriiete väele koorinud, jooksevad paljajalu aias ringi. Ei tea, kas peaks neile süüa kah andma… Küsitud pole 😀