poiss
Jõul hiilib ligi
Ilma lumeta on jõulutunde tekkimine oluliselt raskendatud. No muud segavad elemendid nagunii, kogu energia kulub mujale. Aga siiski-siiski, vaikseid edusamme on märgata.
Kõik kaardid ja mõned üksikud kingid said posti. Järgmisel päeval kohale toimetamisest võib hetkel ainult unistada, nii et mõned saadetised jõuavad kohale hilinemisega… Aga noh, pole hullu.
Kuusk seisis kaks päeva kojas, kuni ta lõpuks eile õhtul üles sättisime ja nüüd Plikaga ära ehtisime. Panin kõik klaaskuulid kõrgemale, loodetavasti on Poisi käeulatusest väljas.
Eilsest alates jäi ära Poisi õhtune tiss. Sai paar päeva ette räägitud, et varsti enam ei saa ja ta võttis eile asja üsna rahulikult – nuttu oli küll, aga sellepärast, et ta oli väsinud ja Plikaga oli draama. Kui Plika maha rahustada suutsime, jäi Poiss kohe igasuguste probleemideta magama. See oli muidugi esimene päev, aga ausalt, ma usun, et kõik laabub ka edaspidi. Mõnus, nüüdsest võin soovi korral ka õhtul ära olla. Hommikune las veel olla, kuni mind ei sega. Hea võimalus kauem magada 🙂
Üleeile õhtul koju jõudes nägin, et igateisipäevase piimalaariga oli tulnud ka päts leiba. Abikaasa võttis vastu, tema muidugi ei osanud selle üle imestada. Uurisin Nelelt hiljem, mis puhul nii – ta oli lugenud, et mul leivategu ei edene ja tahtis inspireerida. Saabuvad pühad ja nii edasi. Nii armas 🙂 Ja leib oli tõeliselt mõnus.
Üleeile olin praktiliselt terve päeva linnas – nüüd on ainult üks kink puudu. Ja ma enam-vähem tean ka, mida vaja. Natuke tobe küll 23 veel ostma minna, aga mis teha, too päev lihtsalt ei jõudnud.
Oli auahne plaan teha ise piparkoogitainas ja glasuur… Noh, nüüd ootab ostetud piparkoogitainas kapis, enne 26 seda ilmselt aega teha pole. Polekski vist tegema hakanudki, aga lastega ju ikka võiks. No ja tegelikult pole ükski senine jõul täiesti ilma piparkooke küpsetamata möödunud, olekski liialt kurb. Mis glasuurist saab, seda küll ei tea… Nimelisi südameid igatahes sel aastal teha ei jõua, vähemalt on kaardid ekstra ägedad. Tavaliste kookide jaoks võin ju ise glasuuri teha – kohvimasin on suhkru jahvatamiseks olemas, mingi ohutu värvaine leiab ehk ikka, veidi sidrunimahla sisse ja loodetavasti maitseb ka hea.
Suurpuhastus jäigi pooleli, tuleks katsuda ikka jõuluks puhtaks saada. Pips ja Aivar tulevad peale pühi külla, nii et see on hea motivatsioon – ise me ju muidu jõulude ajal eriti kodus pole, ema juures ja Marise sünnipäeval ja…
Lasteaias käime hetkel koos. Nüüd, kus ma ei üritagi teda sinna üksi jätta, näen, kuidas asjad iga päevaga paremaks muutuvad. Plika läheb hommikul aeda hea meelega, SÖÖB korralikult, mängib rõõmsalt, tahtis täna ise laulutundi minna (seal istus küll osa aega süles, aga tegi esimest korda natuke liigutusi kaasa ja tantsis vahepeal isegi minust kaugemal), õues oleme nüüd ka käinud ja seal tunneb ta mu vastu kõige vähem huvi. Samas pean ma ikkagi silma all olema, isegi riietusruumis istumine veel hetkel ei sobi. No mul aega on, teisi ma oma nurgas istumisega ei häiri, vahel saan veidi abiks olla (näiteks õue minemisel lapsi riietades), üldiselt on lihtsalt huvitav lapsi ja rühma elu jälgida. Kui Plikal läheb sellepärast harjumiseks poole rohkem aega, mingu – mul on see aeg olemas ja nutma ei pea. Hoian ennast nii kaugele kui võimalik ja üritan mingi hetk hakata jälle lühemaid aegu ära käima – aga üldiselt võtan üks päev korraga. See, et ta igal hommikul ise minna tahab, rõõmsalt mängib ja sööb ning haigusi külge ei korja, on minu jaoks märk, et toimin asja aeglaselt võttes õigesti.
Hakkan isegi hommikuste ärkamistega harjuma, hommikurutiin on paigas. Minu söömine seal hetkel veel ei sisaldu, see on plaani nõrk koht. Aga Plika hommikurituaalid on välja kujunenud, nii et nuttu pole vaja enam karta. Ise sunnin ennast iga päev veidi varem magama minema (eile sain pool üks, täna siis eesmärgiks kesköö), eks see aitab ka kaasa.
Ühesõnaga kõik on üsna mõnus. Nüüd peaks kingid ära pakkima ja need kaardid valmis kirjutama, mis pärnakatele kinkida tuleb, koristamist sai juba mainitud… Õnneks on Abikaasal homme lühendatud päev, nii et ta tuleb varem koju, küll jõuab kõike.
Suur taaskasutuspäev
Mul oli täna viimane hambaarstiaeg (mäletatavasti sai aasta alguses kõik esihambad korda tehtud ja üks neist arvas heaks septembri lõpus valutama hakata, olen nüüd käinud kaks kuud muudkui rohtu vahetamas ja putitamas, ometi sai lõplikult kinni) ja tuli järjest meelde igatsugu muid asju, mis kõik tuleks ka kesklinnas korda ajada. Ma olen teadagi laisk lohe, kes ei viitsi sellise ilmaga linna minna muidu, kui tõesti PEAB. Hambaarst oli suurepärane põhjus 😛
Ema oli kenasti nõus lapsi valvama ja kuna nad sel ajal mõlemad magasid, sai ta nagunii arvutis oma töömeile kirjutada, nii et ma isegi ei raisanud ta kallist tööaega. Mõtlesin paari tunniga ära käia, aga juhtus nii, et lahkusin kodust kell üks ja jõudsin tagasi kell viis 😀
Selline koerailm oli, et ma ausalt ei viitsinud isegi jala linna minna, ehkki see võtab kõigest 15 minutit. Kusjuures külm väga polnudki, niiske lihtsalt ja vihma sadas. Nii ma siis läksin bussiga. Enne hambaarsti oli veidike aega, läksin kõige pealt Port Arturisse – Kristina oli reklaami teinud, et seal on praegu silikoonist spaatel soodushinnaga ja et see on üks tema lemmikköögiriistu, millega kõik kausid ja purgid viimseni heast kraamist puhtaks saab. Mina olen viimaste riismete kraapimisega alati hädas olnud ja polnud sihukesest imeriistast kuulnudki, seega võtsin muidugi tuld ja kihutasin ostma. No €1.52 polnud just eriti kallis kah 😛
Siis muidugi leidsin sealtsamalt soodushindade riiulilt lahtikäiva koogivormi, millel oli esiteks põhjal laiem äär, nii et iga läbi tulnud tilk ei voola ahju põhja, teiseks oli see keraamilise kattega – minu praegused kaks on mõlemad teflonist, mis ei ole tervisele just kõige kasulikum. Üks keraamiline pott mul on ja olen sellest siiani absoluutses vaimustuses, plaanis on aja jooksul vastavalt vajadusele kõik potid-pannid keraamiliste vastu vahetada, seega ostsin koogivormi ka kohe rõõmsalt ära – tavahind oli vist €20.99, soodukaga €14.65. Ma ei jõua ära oodata, et saaks katsetada, nädalavahetusel kindlasti küpsetan miskit.
Port Arturis sain väga kiirelt hakkama, hambaarstini oli ikka veel veidi aega. Tuli meelde, et olin juba esmaspäeval linnas olles tahtnud Lapselt lapsele komisjonikauplusest läbi käia, aga siis avastasin, et see on esmaspäeviti kinni. Nüüd põikasin sisse ja lahkusin €4.12 võrra vaesemana, saagiga jäin vägagi rahule.
Arutasime müüjaga, et väikeseid sõrmkindaid on väga keeruline leida – need olid olnud tema poja omad ja too kandis neid 1-3 aastaselt. Ma ostsin rõõmuga Poisile – on küll veidi keerulisem kätte panna, aga palju mugavam väljas asju haarata jne, nunnud pealekauba – maksid 40 senti. Kuna Poiss jookseb praegu kodus ringi mähkmeta, pluusi ja sokkidega, aga sokke on tal hetkel ainult kaks paari, millest ühed kadusid ära 😀 Siis ostsin 20 sendi eest paari lisaks. Plikale sain S98 halli pluusi (€1), ja S100 kaks paari sukkpükse (2×30 senti) ning ilusa fuksiaroosa pluusi (€1.92) – viimane oli täitsa uus, üks õmbleja neid sinna õmbleb, uue kohta vägagi hea hind. Neid pidavat palju ostetama, ütles müüja, olevat hästi mugavad.
See Lapselt lapsele on üldse üks mõnus pood. Ülejäänud kaltsukad nõuavad rohkem kaevamist, seal on kõik ilusti suuruste järgi ära pandud ja asjad on kõik korralikud ka. Mina sain sellest teada nii, et Abikaasa õde avastas selle juhuslikult paar kuud tagasi ja rääkis mulle – see on nüüd tema lemmikpood, mulle meeldib ka väga. Oktoobri keskel sain sealt Poisile k/s jope (€4.10) ja veekindlad kindad (€3), mille pilt jäi toona blogisse panemata, sest meil oli tänu õunamahlateole hullumeelne aeg ja muule tähelepanu ei jätkunud – panen siis nüüd. Talvekombe oli mul Poisile olemas ja soojad traksipüksid kah, aga oli vaja just sellist õhemat jopet pükste juurde, kuniks tavalised jakid on liiga külmad, aga talveriided veel liiga soojad.
Küsisin müüjalt, kaua nad juba tegutsevad ja kuidas inimesi käib – ütles, et avasid märtsist ja inimesi on käinud palju, november oli esimene vaikne kuu. Loodan, et neil äri ikka edaspidi hästi läheb. Ja kõigile pärnakatele soovitan soojalt – asub Port Arturi taga tasuta parkla juures olevas majas, paremast küljest on sissepääs, samast uksest pääseb hambaarsti juurde ja mingisse kosmeetikusse või kosmeetikat müüvasse poodi ka. No ma ei oska täpsemalt seletada, aga nii seletas mulle ka Abikaasa õde ja mina leidsin selle seletuse järgi üles küll 😀
Pärast hambaarsti läksin Tallinna mnt Humanasse, kus täna-homme on kõik asjad €1 ja lastekaubad 50 senti, sest esmaspäevast tuleb uus kaup. Lahkusin €4.10 võrra vaesemana ja 10 eset rikkamana. Jällegi – võiks öelda, et ma olen päris rahul 😀
Kõik olid lasteasjad, seega ma eeldasin, et kõik on 50 senti, aga kolm asja (sõrmkindad, kaelussall ja väike papagoi) olid hoopis 20 senti. WIN.
Igatahes… Pildi pealt pole nii hästi aru saada, aga seletan ikka juurde. See punane tutimüts-sall on täiesti geniaalne ja Plika näeb sellega übernunnu välja. Kaelussalli ostsin, sest tean, need on väga praktilised – soojendavad paremini ja püsivad paremini kaelas, kui tavalised seotavad, seda just eriti väikeste laste puhul. Väikesed sõrmikud ostsin kohe ära, sest nagu ülal mainitud, on neid raske leida. Tumesinine on äärmiselt mõnus ja praktiline värv – sobib iga riietusega ja kui väljas mängides väheke mustaks saavad, ei paista välja 😀 Poisile ostsin kaks pluusi ja ühe body suveks – alghind oli pluusidel €2.90 ja bodyl €3.90, no sellise raha eest poleks küll ostnud. Aga 50 senti – muidugi! Punase-valgetriibuline müts on küll vastsündinu oma, aga see oli lihtsalt NII nunnu, et ostsin ära. Saab ta siis minu järgmisele või mõne sõbra lapsele, eks ole näha. No ja pehmeid loomi on meil küll kodus küllalt ja ma olen iga ihurakuga vastu, kui keegi tahaks neid uuelt osta, et lastele kinkida, aga 20 ja 50 sendi eest mõned armsad väiksemad loomad täna ostsin – sellepärast, et need nägid väga vahvad välja ja on kõik tähenduslikud. Mingit suvalist mõmmikut või kutsut poleks ma kindlasti ostnud, aga papagoid on Plika suured lemmikud, pingviinimultikad ka ja hanepoja laulu oleme talle just viimasel ajal kogu aeg laulnud. Nii et kõik on teemasse.
Järgmisena vaatasin Kristina soovitusel üle teatri peatuses asuva maja keldri kasutatud riiete poe, mil oli nimeks vist Kaubakelder. Väga palju ma seal tuulata ei viitsinud ja hinnad olid ka sellised, millega ma oleks ostnud pigem siis, kui midagi ikka VAJA on, mitte igaks juhuks (samas Humana uue kauba hindadest ikka soodsamad)… Aga mõned asjad sain ja nendega olen jälle absoluutselt rahul.
Punaseruuduline pluus on S92, aga see oli lihtsalt NII kena, et ma ei suutnud ostmata jätta. Silma järgi hinnates peaks see veel Plikale minema ka, suurused on ju sageli veidi paigast ära. Punane jakk on S110/116 ja kulub kindlasti tulevikus ära, mul ootavates riidekottides jakke praktiliselt pole. Pluus ja jakk olid mõlemad €1.50. Triibuline müts on paras nii Poisile kui Plikale, eks ilmselt kannavadki kevadel mõlemad, kellele pähe juhtub, maksis 50 senti. Ja viimaks leidsin ka kauaoodatud sobiva välimusega pluusi olemasolevate pidžaamapükste juurde, mille hiljuti Murakalt päranduseks saadud kotist leidsin – nüüd on pidžaama olemas. Lasteaeda on nagunii vaja, kodusest kolmest komplektist ei tahtnud eriti sinna viia, meil ju juhtuvad öösiti aeg-ajalt ikka õnnetused ja päris iga päev ei jõua pesu ka pesta. Pluus maksis ainult 50 senti, suurepärane.
Vahepeal käisin veel Mahedas Margis, kust skoorisin nii lahtist pesugeeli, Tootsipeenra küüslaugupastat kui mahekama, WIN. Lahtine pesuvahend on neil nimelt pidevalt otsas, neid makarone ma tahtsin ikka väga proovida ja kama ma mahedalt Selverist ei leidnud. Õigemini Abikaasa ei leidnud, ma pole vist otsinudki 😛
Siis põikasin korraks veel ühte antiigipoodi, mille aknal Kristina punasetäpilisi kuivainetopse oli märganud (rääkisin talle miski päev, et need mulle meeldivad) – no ma ikka veel mõtlen natuke, kas mul on praegu midagi vaja, pigem ootan köögiremondini, praegu ei mahu asjad niigi kappi ära.
No ja siis mõtlesin, et kui ma juba väljas olen, sõidan õige kohe Papiniidu Humanasse ka, homme ei viitsi raudselt ennast ainult sellepärast välja vedada. Kiire kõne emale kinnitas, et lapsed endiselt magavad, nii istusingi bussi peale ja sõitsin Maisse.
Enne Humanat põikasin sisse veel Lindexisse – olin sealt lastele vahvad sussid leidnud, mida Abikaasa emalt jõulukingiks palusin, aga Poisi suurust polnud, tahtsin müüjalt küsida, kas neil toimib ka see süsteem, et kui teises poes on, siis saadavad. Nemad nii ei tee, aga sain teada, et kodulehelt on võimalik postikuluta kauplusse tellida – seal siis proovida ja sobivusel ära osta. Udupeen! Sussid olid netis täitsa olemas, vot sellised, Plika saab samasuguse tüdrukute variandi – sellise. Tahan küll veel laste jalad paberile joonistada ja selle kujundiga suurused üle vaadata, et ikka kindlalt kõige parajamad saaks. Neil on küll lehel hea suurustabel, aga no jala suurus ei ole kõigil vanuse kasvades ühesugune, ikka kindlam ise mõõta.
Ja sellestki Humanast lahkusin €6 võrra vaesemana, seekord sain asju peamiselt endale, lastekraami valik oli olematu. Hea küll, ma ostsin ühe pluusi, mis mulle lihtsalt niiväga meeldis, et ei suutnud poodi jätta, eks ole näha, kas see ka Plikale meeldib, kui ta ükskord kooli läheb 😀 Aga no see salatiroheline on lihtsalt nii äge ja need roosad kollid seal peal kah. Ja üks vahva triibuline sall rändas ka koju, mis Plikale kindlasti ära kulub, kui ta väheke suuremaks saab. Mõlemad maksid 50 senti. Endale sain kolm pikkade käistega pluusi, kõik mõnusad-mugavad, pildi peal ei ole üldse nii kenad kui mul seljas (igaüks €1). Ja €2 eest kollased kardinad, mida ma ka pikalt näppisin, aga no meeldisid ja kardinate kohta väga odav. Ja meil on köögis just selline kitsas aken… Aga võib-olla sobivad need hiljem hoopis kuskile mujale, eks ma veel mõtlen.
Siis kiirustasin lõpuks ometi kodu poole. Aga teele jäi Selver ja tuli meelde, et oleks vaja veidi süüa osta. Ja endalegi suureks üllatuseks lasin endale pähe määrida LHV teise samba 😀 Ma ignoreerin alati neid kliente püüdvaid tüüpe täiega, aga too kutt oli seal lahe 😀 No ütleme nii, et mitte suu peale kukkunud. Ma siis lobisesin temaga natuke ja kuna ta näitas mulle Äripäeva tabelit, mis kinnitas, et viimase viie aasta jooksul on LHV-l kõige paremini läinud ja minu SEB progressiivne oli üsna all ja miinuses, siis noh, hea küll, eks, teeme ära 😀
Pips, kui sa nüüd viitsisid siiamaani lugeda, siis kohe-kohe soovin MSNis personaalset nõustamist, kas ma tegin õige otsuse. Sina pead teadma 😛
Üldiselt on mul sellest teisest sambast üsna ükskõik. Oli kohustuslik, seega pääsu temast pole, võin edaspidigi muuta.
Selline seiklusrikas päev siis. Uus pensionisammas ja €18.22 eest 26 eset kasutatud kraami, mina olen rahul. No MIKS ma peaks ostma uusi asju, küsin ma jälle kord. Shoppamine on mulle kui naisele suur rõõm ja lasteriideid kulub nagu leiba – saangi osta palju ja et raha ei kuluks, siis odavalt 😀 Ja kui tahta eriti nunnusid asju eriti odavalt, siis tulebki pigem ette osta, kui midagi head silma hakkab. Sest minu kogemus näitab küll, et kui otsida midagi väga konkreetset, siis seda kas pole või pole see nii nunnu või on see juba kallim.
Küll sai nüüd vahutatud 😀
Poisi arengust
Ma võtan juba NII kaua ette, et seda postitust kirjutada, esimese silmahamba avastamine motiveeris lõpuks piisavalt.
Kõigepealt tuleks veidi vigu parandada. Kui ma viimati septembri lõpus hammastest rääkisin ja mainisin, et Poiss tegi esimesed sammud 17. augustil, siis tegelikult oli 17. august hoopis viimase lõikehamba avastamise päev, esimesed sammud tulid ju alles peale Piia ja Runni pulma, 4. septembril, said ka blogisse üles tähendatud.
Mis hammastesse puutub, siis septembri lõpus mainitud kahele purihambale lisandus koheselt kolmas ja veidi hiljem ka viimane. Täna, 21. novembril, avastasin alumise vasakpoolse silmahamba nurgakese. Ülejäänud punnitavad juba ka, lõikumine on tõenäoliselt päevade küsimus. Vanuselist statistikat teha ja Plikaga võrrelda hetkel ei viitsi.
Aga tegelikult olen juba ammu tahtnud rääkida sellest, kui tubli Poiss on. Esimesed korralikumad iseseisva söömise katsetused said dokumenteeritud poolteist kuud tagasi, praeguseks sööb ta juba mõnda aega täitsa ise nii lusika kui väikese kahvliga ja oskab kenasti tavalisest tassist/klaasist juua ka. Muidugi meeldib talle eakohaselt plätserdada, mistõttu pärast söögiaja lõppu tuleb küürida nii last, põlle kui lauda, aga see läbu on tõesti pigem mänguhimu kui oskamatuse tagajärg. Tassist joomine on selline hitt, et kui tass korra kätte anda, siis enne tagasi ei saa, kui kõik on ära joodud. Kuna ta sellega aga vahepeal vehkida tahaks, peab kogu aeg kõrval passima, et sisu laia kaarega mööda elamist laiali ei lendaks. Sestap on põhijoogiks ikkagi vesi nokaga tassist, millel on tihend – lihtsalt mu enda närvide säästmise mõttes. Piima, keefirit ja kodust õunamahla saab siis vahetevahel tassist.
Ja see praegune iga on ikka üldiselt nii vahva. Välimus on veel armsa tite oma, aga oskused järjest kasvavad. Mõistust on muidugi vähem, nii et oskuste kasutamise tagajärjed on sageli hukatuslikud, aga siiski äärmiselt lõbustavad.
Sõnu eriti pole – emme, aitäh, mämm-mämm, päh, ta-ta… Sellised tavalised titeväljendid. Aga arusaamine kasvab iga päevaga, see on nii lahe. Puudekorvi juhtumist ma juba kirjutasin. Kui küsida, mis püksis on, siis jookseb juba vannitoa poole, et ma mähkme alt ära võtaks.
Viimased päevad olen lasknud tal palja taguotsaga ringi joosta, sest tal on seal taudist saati lõpuni ära paranemata punnid – vähesest õhuvannist ja kreemitamisest ei piisanud, kerisin siis elutoa vaiba kokku ja mähe on hetkel all ainult magades. Eile vaatasin, et tal on üks sokk märg, nagu oleks pissinud, aga loiku ei kuskil. Küsisin siis Poisilt, kuhu sa pissisid? Jooksis kohe lastetuppa ja näitas näpuga tugitooli peale, kus oli indeed märg laik. Ei suutnud kopika eestki kuri olla, et tool märg, nii suur rõõm oli, et ta mu küsimusest nii hästi aru sai.
Ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii või Poiss ongi palju asjalikum kui Plika tolles vanuses. Igal juhul on mul kodus üks lahe suslikupoiss – rõõmus nagu noor nirk muiste 😛