Välismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jälle meelel ja keelel.
Inimesed on erinevad, igaühe arvamused ja soovitused tulenevad lähtuvalt nende endi kogemustest.
No näiteks igasugune tööalane nõu – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna välismaale lihttöö peale lähed, hakka ennast aga siin üles töötama, muidu ei jõuagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see üks kindel unistuste eriala, üks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tõenäoliselt püüdlekski kõigest väest selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.
Perekonnaga läbisaamine on ka igaühel erinev. Mõnede läbisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see üks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kõige olulisem, seega valikus pere vs töö jääb peale töö. Siinkohal mõtlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lähisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka päris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mõni aeg eemal elada – see kõik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.
Mõnel jälle pole oma vanemate ja sugulastega läbisaamine eriti hea, nendel pole küsimustki – kolivad juba sellepärast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate väärtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavõrgustikku, tahavad ise oma jõududega hakkama saada.
Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et läbisaamine perega on suurepärane, me tunneme, kuidas Pärnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule väga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lähedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal küll kogemused ühes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvõimalus vähemalt hetkel üsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rõõmuga nõus ka muudel erialadel töötama. Minul pole üldse mingit kutsumust ja kõik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mõlema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.
Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on Pärnus elamine ja pere lähedus, alles seejärel võimalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjääri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et Pärnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!
Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mõneks aastaks välismaale tööle, sest sellel on kindel väljund, võimalus säästa ja täita seega vähemalt üks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pürgimisele. Hetkel on välismaal remondi jaoks säästmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjääri otsimiseks mõnda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et Pärnus me siis suure tõenäosusega elada ei saagi.
Ma saan nii hästi aru kõigist kaasamõtlejatest ja nende nõuannetest, aga taustsüsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lähtuvad arvestatavad argumendid.
See oli mu mõtete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ühendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine välismaale. Ülejäänud mõtted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna sekka).
Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkõige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rõhutas, kui oluline on, et eestlased jääksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hüvanguks kasutada.
Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis võib kõik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed järjest riigist lahkuvad, et välismaalt inimväärsemat elu otsida.
Mõlemal poolel on mu meelest õigus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepäraselt mõistan, kui mõttetu on süüdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samaväärseid võimalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse võtta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tõesti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kõigest jõust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.
Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi üksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kõike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult täiesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei süüdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju ära teha kohalikul tasandil, sest väiksemates lähestikku elavates mingil määral ühiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid märgata ja neile seda abi ka anda, üldse üheskoos igasugu asju ära teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on väga oluline roll riigil – riigipead, kes on küll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kõigi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal võimalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seeläbi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis väga suurt edu oodata.
Aga mis puutub väljarändesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne küla, vähemalt hetkel veel küll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lääne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus 😀 Mis siis saab, eks ole näha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mõned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jätkub samas stiilis või muutub äkki hoopis palju kohalikumaks – kõik on võimalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hästi-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.
Tagasi väljarände juurde. Jah, Eestist kolib inimesi ära, erinevatel põhjustel. Võõrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ütlevad, et Eesti elu ja poliitika on täiesti p*rse kukkunud, riik on nõme, kodanikud vastikud ja väiklased, pole mingit mõtet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma küll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sõnavõtte küllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivõrd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha või armastuse pärast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on näiteks Leevi, Mari, MrsB, Põrgukiz. Ja kolmandad on need, kes on läinud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast täiendama, õppima või raha säästma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.
Minu meelest on absoluutselt mõttetu süüdistada eestlasi välismaale kolimises või selles, et Eesti riigil läheb halvasti. Mis pagana mõtet sel süüdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt ära teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku süüdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke süüdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.
Pole mõtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.
Tegelikult võiksime me olla suisa õnnelikud selle üle, et nood esimesed kõigega rahulolematud virisejad Eestist läinud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.
Pole mõtet üritada mõttetute süüdistustega teises grupis süümepiinu tekitada, nemad on erienevatel põhjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased välismaal, sel kombel mõjuvad nad ka meie mainele hästi. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kõrval ka eestlased.
Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tõenäoline võimalus, et nad tõesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.
Ideaalide üle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab süsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tähtsusega, et süsteemi juhid ei jääks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kõrvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.
Ma tahaksin väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks. Et ühiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur säiliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rõõmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi põhimõtteliselt nagu turumajanduslik ettevõte. Nõudlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt ära teha, siis riik säilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda või kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei säili. Kui ei säili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mõlemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kõik eestlased paari põlvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jääb vaid mälestus.
Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik ära ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevõtlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool õnnelikud olla suudaksid.
Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.