Pean tunnistama, et mälestused on siiani väga hektilised, eriti peo osast… Aga panen nüüd kõik kirja, nii kuidas meelde tuleb.
Sain hommikul täiesti õigel ajal üles. Kuna eelmisel õhtul olid kõik listid kolm korda üle kontrollitud ja võimalikult paljud asjad valmis pandud, polnud mul teha muud, kui riidesse panna ja hommikust süüa. Jajaa, söömise pidavat paljud pulmapäeval unustama või siis lihtsalt ei suuda seda teha. Kuna kell oli alles pool kaheksa, siis mingit isu mul muidugi polnud, aga sellegipoolest sõin kohusetundlikult kaks võileiba ja jõin tassi kohvi.
Punkt kell pool üheksa olin juuksuri juures. Seal jõudsime valmis isegi sutsu varem, kui plaanitud, soeng sai imeilus ning läks maksma kõigest 300 krooni (max oli 460, igaks juhuks olin ikka sellega arvestanud). Sel ajal, kui salongi kõrval parklas Katsi ootasin, helistati Pere leivast ning öeldi, et tort on juba valmis (lubati muidu kella üheks) – suurepärane! Tuju läks järjest paremaks.
Sel ajal, kui Mees õe ja õemehega tordil järel ning seda peosaali viimas käis, tegi Kats mulle kodus meiki. Kuna proovimeigi ajal sai algul julget silmameiki proovitud ning lõpuks siiski punase huulepulga kasuks otsustatud ning ma jõudsin järgmiste päevade jooksul üleüldse järeldusele, et ma tahaks silmi veidike teiste toonidega, tuli silmameik põhimõtteliselt nullist – mul polnud õrna aimugi, milline lõpptulemus saab. Oi, aga sai super – poleks osanud paremat tahtagi. Ilus ja tagasihoidlik. Ning sinna juurde erkpunased huuled 😛
Nojaa, et kõik ei läheks nii ideaalselt, siis sai riidesse paneku ajal paar mõtlematut märkust pillatud, mis mu nii närvi ajasid, et hea tuju mõneks ajaks korstnasse lendas. Seega oli ilupildistamise alguses raske loomulikult poseerida, nii et ma nõudsin lihtsalt alkoholi.
Lahendus tuli lähemalt, kui oleks osanud oodata – Mehe õde ja õemees olid meile pulmarongis joomiseks suuuure šampuse ostnud, saime selle lihtsalt varem kätte. Mõjus väga turgutavalt – poseerimine läks järjest kergemaks ja hea tuju tuli tagasi.
Kõigepealt pildistasime Toomemäel. Siis hakkas tuul nii tugevasti puhuma, et mul oli hirmus jahe, nii et läksime mõneks ajaks ajaloomuuseumisse sooja. Siis sai Musumäel käidud ja Raekoja platsis ja Runni õue peal autot pesemas… Lõpetuseks veel mõned kaadrid stuudios ning juba oligi aeg kiriku poole suunduda.
See viisteist minutit, mil me kabinetti peitununa tseremoonia algust ootasime, oli küll õige närvesööv. Kui pildistamise ajal oli tuju laes ja nalja kui palju, siis see ootamine tegi tõsiseks ja pani jalad värisema. Õnneks läks kõik üle niipea, kui saime saali astuda.
Tseremoonia ise oli imeilus. Plika, kes oli terve ilupildistamise aja maganud, oli küll alguses viril ning polnud nõus ema süles olema, aga kui ta endi juurde võtsime, oli ta rõõmsalt nõus altari ees meie jalge juures kakerdama. No tahtis asjast osa saada, ega me ju ei saanud keelata 🙂
Kirikuõpetaja kõne oli nii ilus. Lauri ja Kadri koosmäng organistiga sujus ideaalselt – meie olime palunud neil mängida ainult Pachebeli “Canon in D-d” ja Bachi “Airi”, aga nad mängisid kaasa ka kõik muud lood ning tegid isegi sel ajal muusikat, kui inimesed alles kogunesid.
Ja üldse… Kõik oli perfektne.
No ja siis oli õnnitluste virr-varr. Pulmarong. Nime ärasaatmine. Kurepesa külge lindi sidumine. Peopaika jõudmine. Šampusejoomine. Söömine. Pulmaküünla süütamine. Avatants. Mängud. Veel tantsimist. Mitmeid pooleldi ebaõnnestunud pruudirööve. Õnnestunud peigmeherööv. Draama, kui viimatimainitu liiga pikale venis ning vanemate õnnitlemine nii kaua edasi lükkus, et Abikaasa vanemad juba läinud olid (vanaema väsis lihtsalt nii ära, et nad hakkasid kodu poole sõitma). Tordi lõikamine. Kimbu viskamine.
Kuna Plika oli rahvamassist üsna heitunud, ei olnudki ta nõus ema hoida olema, nii et pidime temaga kogu aeg tegelema. Seetõttu polnud meil peaaegu üldse võimalust inimestega suhelda – kogu aeg oli üks meist üldse kadunud ja teisel sada asja teha.
Pulmaisa oli super ja tema mängud mõnusad. Ma ise küll kõiki neist ei näinud, sest olin osa aega Plikaga väljas, aga kõik kiitsid. Naerda sai kõvasti.
Bänd oli samuti super. Avalooks laulsid nad meie lugu – Ain’t No Sunshine. Oh, see oli nii ilus. See oli võrratu. Ja ülejäänud õhtu oli lõpp mõnus tantsumuusika, ei mingit sülti. Jõudsin kõige muu kõrvalt päris palju tantsida.
Marko ja Raul olid pruudivalvurid ning võtsid oma kohustust tõsiselt – mul hoiti kogu aeg silma peal ja käidi näiteks WC ukse taga ka uurimas, ega mind röövitud pole. No okei, üks kord ma mängisin lahkusest kokku ja lubasin toitlustuse poole pealt kohal oleval inimesel end tagaruumi peita (no ta oli poistele lubanud, et meelitab mu lõksu), aga sealt leiti mind ka õige pea üles.
Nagu näha, oleks pidanud peigmehevalvurid ka ametisse panema, sest Abikaasa lasi ennast süüdimatult ära röövida ja kuna keegi telefoni vastu ei võtnud, siis ei õnnestunud lunarahanõuet tükk aega edastada. No ja siis oligi draama, kui Abikaasat tagasi ei tulnud, kõik hakkas venima, tema vanemad pidid ära minema ja… Aga no ikka juhtub, lõpuks sai kõik korda.
Pruudikimbu püüdis kinni Runn 😀 Ja kinkis selle Piiale. Nüüd ma siis ootan, millal nende pulma saab 😉
Pidu lõppes suuremas osas etteaimatavalt ära siis, kui bänd lõpetas. Käputäis entusiastlikke pidutses siiski edasi. Ise lahkusime peopaigast umbes kell kaks.
Selleks ajaks olin ma räigelt väsinud, korseti väel väljas olemisest oli kurk hirmus valus ja mul oli üleüldse tõsiselt külm. Plika, kes väljas kärus magas, ärkas taksosse tõstmisel üles ning sattus hotellis hüsteeriasse. Toa seinad osutusid olema suht papitaolisest materjalist, nii et kõrval lärmav peolt tulnud neljaliikmeline seltskond häiris meid üpris tugevalt. Mõte Red Bullist, mille olime varunud mõttega, et MINA oma pulmaööl küll ei maga, ajas mul südame pahaks. Nii et pulmaööst ei tulnud küll mitte midagi välja 😀 Mul oli paha ja halb ja ikaldus, jäime lihtsalt ruttu magama.
Aga hommikuks oli tuju tunduvalt parem ja kõik paistis helgem. Proovisime mullivanni ära ja otsustasime kiirelt, et see on mõttetu (ühesõnaga koju enam ei tahagi, jääme nende suurte juurde, mis ujulates ja spades on). Sõime peokohast kaasa võetud snäkke. Jõudsime kella kaheteistkümneks kirikusse teenistusele (kuna lendame juba reedel ära, siis tahtsime tingimata minna). Ülejäänud päev sai küll suures osas küll maha oleskletud, sest kõik olid liiga kurnatud, et midagi asjalikku teha. õnneks ema ja Abikaasa sugulased ja Maris aitasid mul palju koristada ja sättida, muidu oleksin täitsa hädas olnud.
Ja küll selle pulmaöö jõuab veel ka maha pidada. Sain selleks isegi ideaalse pulmakingi, aga sellest veidi hiljem.
Kessu muljetab siin. Otse loomulikult olin mina sel ajal lapsega väljas, kui Tauno oma nööpidest ilma jäi. Ebaõnn! 😛
Vot sihuke pulm siis. Natuke draamat, palju positiivset emotsiooni, palju ilusaid mälestusi, palju toredaid sõpru ja sugulasi. Kõige rohkem on kahju sellest, et ei jõudnud üldse külalistega suhelda – kes konkreetselt ise rääkima ei tulnud, sellega ei jõudnudki. Ja samamoodi kahju on sellest, et ei tekkinud aega, kus oleks saanud kõigi soovijatega koos pilti teha – lihtsalt kuidagi nii kiire oli kogu aeg, et grupipiltki tuli alles üsna õhtul meelde (ja südamekujutisest jäin ka ilma, niuks, sest fotograafil polnud kõrgemat kohta, kust pildistada). Aktiivsemad tulid ja vedasid meid ise pilti tegema, nemad siis said.
Aga mis seal ikka. Vähemalt muidu, tundub, oli kõigil lõbus.
Oma välimusega olin ma tõeliselt rahul – absoluutselt kõik valikud, mis ma tegin, osutusid parimateks. Kleit (õigemini küll jah, seelik ja korsett, aga sama teeb välja) oli lihtne ja elegantne. Igalt poolt käis läbi minu lemmikvärv punane. Korseti tikand sai imeilus. Seelik oli täpselt õige pikkusega ja madalad kingad tegid liikumise muretuks. Ehetega läks ka hästi – sain klassikalised valged pärlid, mida tahtsin, aga samas olid ehted piisavalt massiivsed, sobimaks minu olemusega. Lisaks takistas see neil paigast liikumast – üherealine pärlikee või ripats oleks võinud kaelas viltu jääda, aga minu pärlid ei saanud kuidagi nihkesse minna.
Meiki ja soengut poleks ka osanud paremat tahtagi. Pruudikimp sai täpselt sama äge, kui pildil, millesse esimesest pilgust armusin – seda kõike hoolimata sellest, et vihkan nelke muidu siiralt. Nii et ma tundsin ennast imeilusana ning mul oli nii mugav ja muretu ringi toimetada, kui ühe maani seeliku ja võruga alusseelikuga üldse olla saab 🙂
Ühtki hädaabi listis olevatest igaks juhuks kaasas olnud asjadest (niit-nõel, plaastrid, peavalurohi jne) vaja ei läinudki – miski ei rebenenud, miski ei hõõrunud, miski ei valutanud, kõik oli kontrolli all.
Olime kutsele kirjutanud, et soovime saada ainult ühe lõikelille, aga ikkagi on meil praegu kodus lilleuputus. Poole vähem oleks võinud lilli olla, ausalt! Aga ilusad on 🙂
Kingituseks küsisime muidugi raha, sest ei osanud mingit muud soovi välja mõelda. Samas sai ka paljudele öeldud, et kui neil on mingi parem idee, siis jumala eest, lasku käia – meil on ainult hea meel. Nii me siis saimegi mitmeid muid kinke ka ja need kõik olid tõesti viimase peal – meile oli tehtud küünlajalg ja maal ja… Kaks purki mett saime ja purgi marineeritud seeni 😀 Pulmaküünal on ka kingitus, Kristi käsitöö.
Raha kingiti meile traditsiooniliste viiside kõrval ka rullikeeratuna purgis (ja see näeb nii nunnu välja, et ei raatsi kuidagi lahti lammutada, jääb mustadeks päevadeks), 1000 ühekroonist saime urnis ja kotis… Ja terve hunniku viiekrooniseid ja Kessu-Tauno käest kohvri, mille sees oli patakas kahekrooniseid 😀 Oh, ja Indoneesia raha on meil nüüd ka pool miljonit 😛
Aga minu mätta otsast on kõige vingemaks kingiks siiski need kingad.
Need kingad kargasid mulle silma iga jumala kord, kui ma Walkingusse sattusin (ja pulmakingade otsingul sai seal kokku vähemalt viis korda käidud). Ma jumaldan punase ja musta kombinatsiooni, iga kord vaatasin ja ohkasin ja imetlesin. Aga ei ostnud – kordasin endale, et pole mõtet, sest 10 cm tikk-konts on liiga ebapraktiline, ma ei kannaks neid nagunii pea kunagi.
Ja ma olen üsna kindel, et ma pole Maidenile (ja kui te tulete nüüd mulle ütlema, et see oli keegi teine, siis ausõna, mina enam ei mängi – mul oli niigi raske pilti kokku panna, kes mida kinkis, mälestused on täiesti hägused ja kokku jooksnud) neid kingi mitte kunagi maininud, nii et ta ei saanud sellest kuidagi teada. Aga ometigi oskas ta just need välja valida. Ja täpselt parajad on ka.
Nüüd need seisavad mul riiuli peal ja käin neid iga natukese aja tagant imetlemas. Sobivad ideaalselt mu korsetiga, mis sobib nii gooti peol käimiseks kui Abikaasa võrgutamiseks. Nii et… 😛
Ja siis saime me veel nii palju ilusaid kaarte – tõepoolest, üks oli ilusam kui teine, aina vaata ja imesta. Rääkimata soojadest sõnadest, mis olid nende sisse kirjutatud. See omakorda tuletab meelde, et külalisteraamat, mida kroonik Maris kõigil usinalt täita käskis, on ikka veel läbi lugemata – lehitseda oleme jõudnud, aga rahulikult maha istuda ja süveneda mitte.
Värviliste lehtedega läks natuke halvasti, neid suuremat polnud. Aga see-eest tegi Maiden vahtralehtedest imeilusa roosikimbu ning Piia ja teised viskasid värvilisi lehti õhku, kui me kirikust välja tulime. Iga kell parem kui riis (seda ju loobitakse ameerika filmides?).
Muide, abielus olemise tunnet pole üldse! On ilus sõrmus, on hea meel ja uhke tunne, et oleme nüüd perekond ning kanname ühte nime… Aga muidu on tunne täpselt sama kui enne. Sama hea kui enne 🙂
