raamatud – Page 19 – Tikri blogi

Laupäevane

20/10/2013 / igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss, raamatud, remont, rõõm / 4 Comments

Iga kord, kui loodan, et lapsed tänu hilisemale magama minemisele ka hiljem tõusevad, seda raudselt ei juhtu. Kui lasteaiapäevadel on äratus 7.15 ja pool ajast ärkavad lapsed alles mu kella peale, siis täna hommikul olid mõlemad otse loomulikult punkt kell seitse üleval. Panin nad riidesse, kallasin mõlemale suure kausi krõbuskeid ja tassi piima, panin multika peale ja ütlesin, et banaanid ja õunad on köögis, mind ärgu rohkem segatagu, tõusen kell kümme.

Nojaa, eks nad lõpuks ikka tulid segama – vähemalt viis korda joosti üheksa ja kümne vahel toast läbi. Aga sain ikkagi mõnusalt tukastada. Kui lõpuks tõusin, näitasid lapsed mulle oma elutoa kirjutuslaua alla ehitatud magamistuba 😀

Sõime kõik koos pasteedileibu ja hakkasime siis välja sättima. Eks erimeelsusi oli ka, kui mina arvasin, et enne tuleks tuba ära koristada, lapsed aga minuga ei nõustunud 😀 Nii et kui lõpuks reaalselt bussi peale jõudsime, oli kell pool kaks ja turule minna polnud enam mõtet. Sõitsimegi siis otse raamatukokku.

Raamatukogus on ikka ütlemata mõnus. Mulle kohe meeldib see uus laupäevane traditsioon. Kõigepealt viin enda raamatud ära ja võtan uued, siis läheme laste poolele. Nemad ise annavad tädidele oma raamatud tagasi, siis läheme lastenurka, kus nad vaatavad ja valivad, mina loen oma raamatut või vastan nende küsimustele. Kiirustades pole lastega mõtet raamatukogus käia, see oleks kõigi piinamine. Aga kui aega on piisavalt, siis on puhas rõõm.

Kolmest pandi raamatukogu kinni, siis liikusime edasi. Ostsime Pärnu keskusest Mama Toni’s jäätist, Port Arturist Rebaseonu suitsusinki ja -vorsti. Kusjuures lapsed mäletasid täpselt, et too eelmine ja ainus kord, kui sealt letist koos ostmas käisime (mis oli ikka mõnda aega tagasi), andis müüja neile mõlemale vorstiviilu – nii et nõudsid nüüd ka. Said 😀

Kodus kästi mul kohe uusi raamatuid ette lugema hakata – eks ma siis lugesin mõned. Varsti tulid sõbrad külla, nii et lastel oli tegevust ja minul oli söögi tegemine ka hulka mõnusam, sest sain selle kõrvale lobiseda. Isegi masinatäie pesu jõudsin veel pesta.

Ja siis oligi kell seitse. Meelitasin lapsed juba natuke enne seda hambaid pesema – lubadusega, et siis loeme täna õhtul eriti pikalt. Lugesimegi ühe peatüki Autode raamatust, teise Lottest, ühe loo Kaka ja kevadest, viimaks veel paar luuletust kah.

Ja õhtu oli ka täiesti harilik laupäeva õhtu. Kell oli kolmveerand kümme. Mõtlesin, et tahaks midagi asjalikku teha. Alustuseks oli plaanis tuli alla teha, et pesu kiiremini kuivaks. Läksin siis pliidi juurde ja vaatasin, et see on pealt jube räpane, ammu olen mõelnud, et peaks puhastama, aga mõtlen seda alati siis, kui tuli all ja kuuma pliiti ju ei puhasta. Võtsin siis ette, puhastasin pliidipealse ära, mõtlesin, et äkki koristaks natuke veel.

Asi lõppes sellega, et nihutasin elektripliidi paigast, mis andis võimaluse puhastada ära pliidialune põrand ning selle tagune sein, samuti mõlema pliidi need küljed, mis on vastamisi – seal on muidu nii kitsas pragu, et ei pääse ligi. No ja kui ma juba tegutsemas olin, siis nühkisin pliitide kohal oleva seina kuni laeni puhtaks. Tund aega küürisin, siis sai sama järsku totaalselt siiber ka, nii et nihutasin pliidi kähku tagasi ja tegin tule alla. Selle tule, mida ma tund aega tagasi tegema läksin 😛

Pildid on seekord ainult enne – pärast oli lihtsalt puhas.

Lõpetuseks kohustuslik ahju pilt ka. Ega miskit suurt muutunud pole – kaks rida kive rohkem. Täna tehti rohkem sisu.

Viimased lugemiselamused

15/10/2013 / raamatud / 7 Comments

Laupäevane raamatukogu saak oli Kaja Sepa “Hetk enne homset” ja Rita Ahoneni “Minu Stockholm“.

Mõtlesin laupäeva hilisõhtul Kaja raamatut natuke piiluda ja… Sain magama nii umbes kell neli vist 🙂 Mõtlesin küll, et kohe jätan pooleli ja lähen, aga siis oli ikka liiga huvitav ja tahtsin teada saada, mis edasi juhtus ja… 😀 Mulle tohutult meeldivad igasugu noortekad, Eesti omad on enamasti jube sünged, sestap oli ka Kaja raamat mulle eriti sümpaatne, et ta oli selline… NORMAALNE. Ja realistliku olukirjelduse kõrval jäi alatoon siiski lootustandvaks – igaühest võib asja saada. Nii et hästi mõnus lugemine oli.

Aga kuivõrd mina arvustusi kirjutada ei oska, siis kaks mu meelest väga mõnusat, aga tunduvalt pikemat ja põhjalikumat arvustust on näiteks siin ja siin.

Stockholm meeldis ka. Selle võtsin ette eile lõuna paiku – kaalusin, kas minna välja või mitte, mõtlesin enne natuke raamatusse piiluda. Lugema ma jäingi, kuni lastele lasteaeda järele minema pidin. Et põhimõtteliselt neelasin ka ühe korraga. Oli mu meelest üsna ladusalt kirjutatud, mõnus kerge lugemine, sai üht-teist uut teada. Samas jäi minu jaoks puudu see vau-efekt, mida Minu-sarja juures kõige rohkem hindan. Mul pole kahtlustki, et autor armastab oma kodulinna ja ta ju kirjutas ka isiklikust elust, aga… Kuidagi hästi üldiselt. Ei saa öelda, et kiretult, aga… No ühesõnaga… Kirge oleks võinud ikkagi tsip rohkem olla. Sellegipoolest oli tore raamat.

Nüüd siis jään ootama, millal Kopenhaagen raamatukokku jõuab (ehkki uus Urram on pain in the ass ja ei näita asju üldse nii hästi, oli siis vaja vana ära kaotada – ma kasutasin seda kogu aeg, et ennast raamatutele järjekorda panna). Vahelduseks mõtlesin tänu tollele esimesele ülal viidatud arvustusele Mae Lenderi teised raamatud läbi lugeda. No vaatame 🙂

Raamatute lainel

11/10/2013 / raamatud, rõõm / Leave a Comment

Tänu lähenevatele raamatukogu tähtaegadele olen viimastel päevadel päris palju lugenud. Jätkates oma saamatuid raamatuarvustusi, siis…

Jakuutia meeldis mulle ja ma olin selle üle äärmiselt üllatunud. Ma küll ei neelanud seda, aga lugesin huviga. Lugemise tegi mõnusamaks kindlasti see, et inimene tõesti oskas kirjutada.

Amazonas jättis üsna külmaks. Mulle viimasel ajal ei istu väga Lõuna-Ameerika ja Aafrika lood. Raamat iseenesest polnud üldse paha, oli mu meelest võrdlemisi hästi kirjutatud, polnud ka otseselt igav. Lihtsalt seda vau-efekti polnud. Minu jaoks.

Epu südameraamatu teine osa ja Minu Tokyo – vaat neid ma neelasin. Südameraamat sai vist isegi ühe õhtuga läbi loetud. Või oli äkki kaks, rohkem igatahes mitte. Minu jaoks oli kogu see robinsoni-sarja tagamaa äärmiselt köitev – just tele tegemise koha pealt. Suhteliinid – no nende vastu pole mul kunagi midagi.

Tokyot alustasin eile hilisõhtul – panin arvuti kinni, pesin hambad ära ja otsustasin enne magama minekut natuke piiluda. Voodisse jõudsin umbes kaks tundi hiljem, kui pool raamatut läbi ja silmad enam lahti ei seisnud. Täna tegid lapsed mulle kingituse ja magasid üle mitme päeva mõlemad pikalt lõunaund, sel ajal jõudsin teise poole ka läbi lugeda. Tõesti väga meeldis – just sellised mõnusad igapäevaelulised seiklused võõras keskkonnas, oskuslikult kirja pandud. Ja jällegi suhteliin – need mulle ka meeldivad. See oli pealegi väga hästi sisse põimitud – alles üsna lõpus sai teada, kellega siis päriselt tegu, ehkki omad kahtlused olid.

Homme lähen toon raamatukogus ootava Stockholmi ära 😛 Peaks vist vahelduseks peale Petrone Printi miskit muud kah lugema…

Minu-sarjast ja muust

13/09/2013 / raamatud, rõõm / 2 Comments

Norrast tagasi Eestisse jõudes panin end suurima rõõmuga kõigi vahepeal ilmunud Minu-sarja raamatute järjekorda. Üllataval kombel ei nautinud ma neid aga suvel hoopiski nii palju kui vanasti. Mõtlesin, miks. Ehk sellepärast, et endal oli värske plaanitust lühemaks kujunenud välismaa kogemus selja taga ning sellega seoses isegi vastumeelsus teiste kogemuste suhtes? Ei tea… Igatahes viisin ühe raamatu isegi lugemata tagasi 🙂 See oli muidugi ka Bangkok, mitte eriti traditsiooniline kirjutis. Albaaniale ei pannud ennast üldse järjekordagi, vägivallast hoian heaga eemale. Ahjaa, ja Maailmameri, sellele ei jõudnud raamatukokku järele – eks oma osa oli ka selles, et oli parasjagu Minu-sarja küllastumus ning tundus, et ma nagunii ei viitsiks seda lugeda. Tuleb meelde, et Neenetsimaa jätsin ka kunagi samal põhjusel vahele.

No igatahes – mis ma sel suvel ära lugesin? Vietnam, Brasiilia, Keenia, Jamaica, Toba. Kõige rohkem meeldis Keenia, see oli tõsiselt hästi kirjutatud ja mõtlemapanev raamat, kõige vähem kõnetasid mind Jamaica ja Toba. Jamaica luges jällegi läbi Abikaasa, temale on sealne kultuur hingelähedane (ja Abikaasa, muide, ei loe reeglina ÜLDSE – ainsad raamatud, mida ma olen tema käes näinud, on Rikka isa sarjast ja Minu Eesti mõlemad osad). Vietnam ja Brasiilia olid sümpaatsed, aga… Ükski noist suvel loetud raamatutest ei tekitanud sellist õhinat, nagu paljud varasemad. Keenia mõjutas kõige sügavamalt, kuna oli aga veidi tõsisema alatooniga, ei tekkinud ikkagi päris SELLIST tunnet, mida ma Minu-sarjalt kõige rohkem ootan – ela või ise.

Nojaa, nagu öeldud, ma olen üsna kindel, et osaliselt oli mu ajutises jahedamas suhtes Minu-sarjaga süüdi minu enda küllastumus välismaast.

Siis tuli paus, kus järjekorrad olid pikad ning nüüd jõudsid minuni paaripäevase vahega Prantsusmaa ning Las Vegas. Ja vot need olid jälle mõlemad raamatud, mida täiega nautisin ja ahmisin. Mulle meeldisid väga nende autorid, nad tundusid olevat nii elurõõmsad ja elujaatavad, mitmekülgsed, kõigest huvituvad… Raamatud olid hästi kirjutatud, nende kogemused olid ka üsna mitmekesised. No tõeline nauding oli lugeda.

Raamatukogus on parasjagu ootel Amazonas. Mulle tundub, et ma suhestun miskipärast rohkem Euroopa ja Põhja-Ameerikaga, muud sihtkohad on eksootilisemad ja põnevad kaasa elamiseks, aga ela või ise tunnet ei tekita. Nojaa, Guatemala ja Ibiza kunagi tekitasid… Võib-olla mõni veel 🙂

Tokyot ootan huviga. Jaapan mulle väga ei meeldinud, seal oli minu jaoks liialt palju ajalugu. Tean, mõnele teisele just sihuke kraam istubki, aga mulle meeldivad enam sellised… Elulisemad kogemused, kuhu ajalugu on sisse põimitud diskreetselt, nii et ei jõua tüütama hakata. Ma pole just maailma suurim ajaloohuviline 😀 Prantsusmaa raamatus libistasin ka mõnes kohas diagonaalis üle, aga seal oli isegi ajaloost üsna kaasakiskuvalt kirjutatud. Aga jah, Jaapanist meeldis mulle palju enam enne seda loetud Riho-Bruno Bramanise “Õhk riisiterade vahel”, mida oskasin otsida ka ainult tänu sellele, et keegi kunagi oma blogis hirmsasti kiitis… Seda soovitan ka soojalt kõigile.

Peale Amazonase ja Tokyo ootabki järge vaid Jakuutia (mis, arvan, jätab potentsiaalselt pigem külmaks, aga loen kindlasti) ning äsja ilmus ka Stockholm (mille suhtes mul on miskipärast juba ette positiivsed tunded). No ja Epu Südame-raamatu teise osa peaks ka varsti lõpuks ometi kätte saama – seda ootan juba tükk aega põnevusega.

Hea oli üle pika aja raamatuid tõeliselt nautida. Tundsin sellest puudust.

Mh, ma olen absoluutselt KOHUTAV raamatuarvustuste kirjutaja. Algselt sai postituse pealkirjaks “Värsked leiud Minu-sarjas”, aga olin sunnitud selle ära muutma, kuna värsketest leidudest kirjutasin vaid ühe lühikese lõigu ja enamik postitusest oli mulin varasematest, tulevastest ja üldse muudest raamatutest. Mis teha 😀

Puhas rõõm tehnikarindel

20/07/2013 / fotomajandus, raamatud, rõõm, tehnika / Leave a Comment

Kõigepealt e-lugerist. Teatavasti ei suutnud ma valida, kas osta Kobo Glo (Rahva Raamatus €169) või Nook Simple Touch Glowlight (Krisostomuses €130) ning kas osta see Eestist või tellida eBayst. Surusin kärsituse maha ja panustasin kokkuhoiule – jälgisin nädal-paar kümneid oksjoneid, olemata lõpuni kindel, kumma ostan. Seadsin enda jaoks teatud piirid, pakkusin paaril oksjonil, pakuti üle… Kuni ühel ööl saingi Kobo Glo õnnelikuks omanikuks. Oli teine vist vähekasutatud, välja näeb igatahes nagu täiesti uus. Garantiid loomulikult pole, aga arvestades, et maksin selle eest €80.46, siis olen ülirahul. Mul oli muidugi mugav võimalus luger UK aadressile tellida, kust see mulle täitsa tasuta edasi saadeti (mul on salajased kontaktid, haa) – enamik müüjaid Eestisse üldse ei saatnudki ja kui ka oleks saatnud, oleks postikulu kindlasti päris suur tulnud.

Eriti tore oli see, et luger tuli koos kaantega, mis pole küll ideaalsed, ent siiski piisavalt kenad – ise oleks lasknud Tagel miskit veel värvilisemat õmmelda, aga oleks võinud ju ka näiteks üleni mustad saada, see oleks kohe eriti igav olnud. Nüüd on täitsa stiilne ja ma ise ei pidanud lillegi liigutama 🙂

Taustavalgus on hindamatult mõnus, kasutan pidevalt. Kui ma siin mõned päevad poolhaige olin, nii et tervet päeva magada ei jõudnud, aga midagi asjalikku teha ka mitte, siis oli ääretult peen ennast külili teki sisse keerata ning luger külili vastu Abikaasa patja toetada – nii sain pikali olla ja mõnusalt lugeda. Puutetundlik ekraan on ka väga mugav, just lehtede keeramise mõttes, kuna ekraan on matt, ei jää mingeid jubedaid sõrmejälgi kah. Ühesõnaga väga-väga rahul olen.

Jätkates rahuloluga seoses eBay ostudega, siis veidi üle kuu aja tagasi jahtisin oma läpakale uut akut. UK eBayst ei leidnud sobiva hinnaga, aga googeldades leidsin USA eBay lehelt sobiva pakkumise, kah otse Hiinast ja postikuluta üle kogu maailma. Eestis maksis sama aku kuskil netipoes üle €50, mina maksin €22.74 😛 Hakkasin juba vahepeal kartma, et on postis kaduma läinud ja võtsin isegi müüjaga ühendust, aga ta ütles, et on teel ja palus veel nädalakese oodata – paar päeva hiljem tuligi sõnum, et pakk on kohal. Täna tõin ära ja olen absoluutselt ülirahul – see on suurema mahuga kui originaal, 4400 mAh, mis tähendab, et see on paksem, nii et mu läpaka tagumik on nüüd õhus, mis on omakorda suurepärane viis vältimaks üle kuumenemist. Abikaasa sai koos sugulase abiga lõpuks mu läpaka ka lahti ja tolmust ära puhastatud, nüüd on ta jälle vaikne ja aku peab pikalt. Kiri lubab seitse tundi, originaalakul lubas alguses vist ca neli ja pidas alla kolme, nii et ma arvan, viis tundi äkki peab see uus ikka reaalselt ka. Mul pole elu seeski nii kaua pidavat akut olnud 😀 Ja ma olen NII rahul, et mu arvuti nüüd õhku saab! Ma sellepärast just suurema aku tellisingi, et keegi USA Amazonis kiitis seda “lisafunktsiooni”. Ja kotti mahub läpakas ka paksema akuga ära, lukk läheb veel kenasti kinni.

Tehnika teemal rõõmustades tuli veel meelde, et Tallinnas käies jäi täitsa juhuslikult ette imenunnu fotokakott – kui ma kunagi fotoka ostsin, ei leidnud kena kotti, ostsin Prismast mingi suvalise, mis kunagi eriti ei meeldinud, lisaks lõikasin väljaspoolt ühe häiriva sildi ära, mille lõikamise äär jäi samamoodi häirima… Nüüd on mul imenunnu uus kott, täpselt minu lemmiklilla ja rukkilille sarnaste motiividega, maksis 8.60.

Nüüd ei oskagi enam midagi tahta, tehnika koha pealt on kõik superluks – nii sisu kui kest 🙂