raamatud

Oleme kõik mai algusest saati suurima rõõmuga tööd rüganud, aga millalgi oktoobri keskel ärkasin ja avastasin, et puhkusepäevi on kenasti kogunenud ning need tuleb ju kõik millalgi välja võtta. Eks nädalake lükkuski järgmisesse aastasse, aga ülejäänuga otsustasime sel aastal ühele poole saada. Müüjad puhkasid mõlemad novembris ära, mina pole veel jõudnud. Ega’s muud, kui kirjutan endale aasta lõppu puhkuse välja – lapsed on ju ka lasteaiast kodus, Abikaasa on jõulude ja aastavahetuse vahelised paar päeva ilmselt samuti koduses telefonivalves.

Kaks nädalat mitte kella peale tõusta ja soovi korral terve päev raamatut lugeda tundub tõelise õndsusena 🙂 Torkas pähe, et pole juba mõnda aega raamatukogus käinud, mis tähendab, et Minu-sarjast peaks jälle üht-teist lugemata olema. Tuulasin siis Petrone Printi kodukal ja otsisin uusi põnevaid raamatuid – reserveerisin kokku kaheksa, millest kolm olid kohe olemas.

Lugesin siis natuke ühte ja natuke teist… No need kolm küll puhkuseni vastu ei pea 😛 Samas mul ongi vaja värsket arvustamise materjali, et Petrone Printi iga-aastases blogikampaanias osaleda, ma olen seda viimastel aastatel ikka teinud.

Aga need viis raamatut, mille järjekorras ma olen, peaks just riburada pidi õigeks ajaks saabuma. Mmm… Ei jõua ära oodata!

Apollo soodusmüügist rändas meile koju Liili Remmeli raamat “Timm ja tema tegemised“. Lehitsesin poes, tundus vahva, nii saigi ära ostetud. Praegu on alles poole peal, pole läbigi lugenud – aga juba kisub blogisse kiitma.

See raamat on kuidagi eriti mõnusasti kirjutatud. Lood ei ole liiga pikad ega liiga lühikesed, pole ei liiga lihtsad ega liiga keerulised. Ja teemad on täpselt sellised, nagu oleks meie laste elust võetud. Juhtumised lasteaias ja kodus, kõnelused ja tegemised – kõik täpselt samas võtmes, nagu meilgi igapäevaselt. Ühesõnaga äratundmisrõõm igal leheküljel. Ja lapsed naudivad. Mina muidugi ka 🙂

Soovitan soojalt kõigile! Hind on ka nii hea, et sellepärast kellelgi ostmata ei jää. Ja enamikus Apollodes on see olemas.

Ma loen lastele päris palju – iga päev, igat sorti raamatuid. Meile kõigile meeldivad raamatud. Aga see meeldib kohe eriliselt.

Sain Kati Nielseni “Minu Kopenhaageni” raamatukogust juba eelmisel nädalal, kuid tegemist oli nii palju, et raamat jäi esiti lauanurgale oma aega ootama. Kui ma selle lõpuks paar õhtut tagasi ette võtsin, ei suutnud käest panna enne, kui silmad konkreetselt kinni vajuma hakkasid. Ei ole mul praegu lugemiseks muud aega kui õhtuti enne magama minekut ja enne keskkööd jõuan voodisse harva… Niisiis läks suisa kolm õhtut, enne kui raamat läbi sai 🙂

Ja see oli suurepärane – lihtsalt suurepärane.

Kohe alustuseks pean ära mainima selle, et autor on suurepärane sõnasepp. Minu-sarja kirjutajad on oma kirjastiililt väga erinevad ja eks see olegi loogiline. Enamik raamatuid on kirja pandud pigem üsna lihtsas stiilis. Mitte et praegune nüüd keeruline oleks olnud, aga oli kuidagi… Viimistletum, kujundlikum, meenutas kohati veidi ilukirjandust. Tõeline nauding oli lugeda.

Mis mulle Minu-sarja juures alati väga meeldib – kui tegu pole pelga riigi/linna kirjeldusega, vaid sisse on toodud ka isiklik suhteliin. Mida isiklikum, seda parem – minu jaoks siis 🙂 See oli siin läbivalt olemas ja jällegi – ülimalt meisterlikult sisse põimitud. Kohe põnev oli.

Peatükid autori tütre sulest olid midagi täiesti uut, kunagi varem pole Minu-sarjas sellist asja olnud. Väga muhe lugemine oli, lapse vaatenurk on ikka natuke teistsugune.

No ja lõpetuseks muidugi Kopenhaagen ise! Skandinaaviamaad on mulle alati sümpaatsed olnud, aga mingil põhjusel on Taani neist alati kõige enam meeldinud. Pole oluline, et ma pole seal kunagi käinud 😀 Mulle meeldivad multikultuursed pealinnad, Kopenhaagen tundub paik, kus oleks ääretult mõnus elada. Jalgrattad! Oo, ja siis veel muidugi taanlaste hygge. Just nende eluviis on see, mis mind enim võlub.

See raamat oli kirjutatud suure armastusega ja sellepärast oli seda ka nii hea lugeda. Ma tahaks nüüd natuke Taanis elada 🙂 Mitte muidugi praegu või ehk mitte üldse päriselt, aga lihtsalt… Nii sümpaatne tundus see kõik.

Ühesõnaga järjekordne lemmik Minu-sarjas 🙂