raamatud

Kohustuslik kirjandus kõigile ökoskeptikutele

a life stripped bareKuna mul oli vahepeal neli raamatut pooleli ja lugesin vastavalt tujule, läheb iga teose lõpetamisega paratamatult pikemalt aega. Täna sai lõpuks läbi Leo Hickmani “A Life Stripped Bare (eesti keeles Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba).

Kui ma enne rõõmustasin, et eelistangi kirjandust võimalusel originaalkeeles lugeda, siis tagantjärele nendin, et selle raamatu oleks võinud siiski eesti keeles ette võtta – seal on nii palju keerulisi keskkonnatermineid, mida ma täpselt tõlkida ei oska ja kuna sõnaraamatut ka kasutada ei viitsinud, jäi mitmes kohas päris täpne arusaamine kindlasti soovida. Üldisest pointist arusaamist see muidugi ei takistanud.

See, et elan Londonis (ja muide, isegi samas linnajaos kui autor – Lambethis), aitab mul muidugi kõigega veel kergemini samastuda ning mul on sellevõrra kergem oma elus samalaadseid muudatusi sisse viia. Eestis elades ei saa kõike autori tehtut nii üks-üheselt järgida, aga ega see polegi raamatu eesmärk: eesmärk on panna mõtlema ja teadvustada endale kõiki neid eetilisi probleeme, mille eest on muidu nii kerge pead liiva alla peita.

Miks ma soovitan seda raamatut just skeptikutele (huvitatud loevad nagunii, see on iseenesestmõistetav)? Sest autor oli eksperimendi alguses ise samasugune skeptik. Kohe alguses on ära öeldud, et tal on vaja juhendamist asjatundjatelt ning ta ei pea asjatundja all silmas tofuburgereid söövat hipit, kes tuleks talle elamist õpetama. Niisiis pärinevad kõik raamatu nõuanded oma ala asjatundjatelt ning nendelt kuuldud faktid sobivad ka kõige skeptilisemale inimesele, et elu üle järele mõtlema panna.

Oh, ega ma isegi ju veel kuigi roheline pole, ma liigun selles suunas hästi vaikselt, üritan iga päev natuke tublim olla. Kui tahta muuta kõike ja korraga, ei tule sellest nagunii midagi välja. Aga kui sa oled ükskord muutmise teele astunud, kulgegu see kuitahes aeglaselt, siis enam tagasiteed pole. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa teada tahad. Seda rohkem sa mõtled ja seda rohkem sa tahad muutuda.

Nii et lugege kõik. Raamatu lugemine ei võta tükki küljest, see ei kohusta millekski. Ja kui sa pärast selle raamatu läbi lugemist ikka väidad, et kogu eetiline ja roheline eluviis on bullshit, mis ennast ei õigusta ja mida sa mingil määral vajalikuks ei pea, siis olgu nii. Aga ma miskipärast ei usu seda.

Hästi kirjutatud raamat on, muide. Piisavalt skepsist, huumorit, nõuandeid, teiste inimeste kogemusi. Eluline ja vajalik lugemisvara tänapäeva maailmas. Soovitan soojalt kõigile!

Kui vähegi viitsimist on, siis loen selle raamatu ükskord eesti keeles uuesti läbi.

Aaaargh

Kas kõik krimikirjanikud muutuvad mingi hetk etteaimatavaks? Mary Higgins Clark kirjutab suurepäraselt ja väga põnevalt, aga nüüdseks olen ma ligi kakskümmend tema raamatut läbi lugenud ja LIIGA tihti arvan ma süüdlase praktiliselt alguses ära.

See on lihtsalt nii etteaimatav. Kõik, kellel paistab olevat asjaga mingi seos, on raudselt süütud. Süüdi on see, kellega seoses tekib raamatu jooksul kõige vähem nähtavaid kahtlusi. Ühtlasi, kui peategelane (kes on alati naine) suhtleb kahe mehega moel, mis võiks minna romantiliseks, on raudpoltkindel, et üks neist ongi mõrvar – ja tavaliselt on ka nende kahe vahel üpris kerge valida, sest ühel on alibid vms. Just nii juhtus ka tänases raamatus. Boooooring!

Nukker lihtsalt. Ehkki vist arusaadav, et igal kirjanikul saavad kord ideed otsa…

Õnnelik õnnetus

Alustama peaks võib-olla sellest, et ma otsustasin täna hommikul usin olla ja arvutit enne mitte töölegi panna, kui Plika lõunaunne jääb. Hommikuti on tal nagunii reeglina kõige parem tuju ning seega oli mul pärast hommikuputru (ikka ainult Plika oma, mina olen endiselt võileibade peal) aega üle kahe tunni aega koristada.

Nii ma siis panin esimese masinatäie pesu pesema (et uued mähkmed ometi läbi pestud saaks) ning koristasin samal ajal kööki. Mingi hetk, kui parajasti nõusid pesin, hakkas kraanikausi alt kapist vett välja voolama. Mõtlesin algul, et tegemist on sellesama veega, mis mul kraanist jooksis, no et äkki on toru lahti või miskit. Keerasin ruttu kraani kinni, vesi tulvas edasi. Kappi vaadates tuli välja, et hoopis pesumasina äravoolutoru (fotol ülemine vasakpoolne), mis on ühendatud üldise kraanikausi äravooluga, on sealt miskipärast välja tulnud. Niisama lihtsalt. Kurat, kuidasmoodi saab niiviisi hooletult kinnitamata jätta?

CIMG9491

Igatahes toppisin toru kähku tagasi, nii et ülejäänud vesi läks juba õigesse kohta. Läks vaja ainult ühte suurt saunalina ja kõiki väikseid (põranda)lappe, mis mul õnneks kõrvalkapis olid, et enamik läbust ära koristada. Kurvem ja aeganõudvam oli muidugi see, et hoidsime kraanikausi all kapis oma kartuleid ja sibulaid… Sibulatel koorisin pealmise kihi ära ja kuivatasin neid rätikuga, kohalikud kartulid, mida oli nagunii umbes ühe söögikorra jagu alles, pesin korralikult puhtaks ja keedan need ilmselt õhtusöögiks. Aga Eestist toodud kartulid (no autos oli ruumi, nad tõid tegelikult endale söögiks, aga sai UK omi keedetud), sihukesed mõnused mullased, terve võrkkotitäis, need kallasin lihtsalt vanni ja seal nad nüüd on.

Ega see väike üleujutus ju kartulitele miskit häda ei tee? Ma ju võin lasta neil lihtsalt ära kuivada ja siis kappi tagasi panna? Või lähevad nad siis äkki kiiremini mädanema? Äkki ma peaks nad vähemalt ära pesema, kui nad mul juba nagunii vannis on… Või oleks siis veel suurem mädanemise oht?

Vähemalt oli plaanis nagunii kohe teine masinatäis pesu peale pesta, nii et kõik kuivatamiseks kasutatud lapid said sinna juurde. Lihtsalt voodipesu mahtus plaanitust vähem, aga sellega pole ka kiiret… Kiire oli ainult uute marlikate kaks korda läbi pesemisega, et saaks need kasutusse võtta 😛

Positiivse poole pealt veel nii palju, et posti toodi just siis, kui naabrimees hakkas välja minema, nii et mu pakk anti tema kätte, mitte ei helistatud uksekella, mille peale Plika oleks raudselt üles ärganud. Leo hHickmani “A Life Stripped Bare” jõudis kohale, ma olen seda niiiii ammu lugeda tahtnud, ajalugu peab natuke ootama 😛 Mul on hea meel, et seda Eestis lugeda ei jõudnud, eelistan ingliskeelset kergemat kirjandust alati originaalis. See on kasutatud raamat, maksis Eesti rahas ca 50 krooni, aga näeb välja nagu täiesti uus. Võrratu!

CIMG9498

Täiesti teistmoodi Hispaania

Kui hiljuti kirjutasin, et pärast Anna-Maria Penu raamatu lugemist jäi mulle Hispaaniast mulje kui täesti p*rses riigist, jäeti mulle kommentaaridesse link ühe Hispaaniasse kolinud Eesti perekonna blogiga. Kuna seda hakati kirjutama alles selle aasta mais ning postitused pole väga tihedad, lugesin olemasoleva ühe õhtuga läbi.

Jäi mulje, nagu oleks tegemist täiesti teise riigiga 🙂 Saan aru, et Anna-Maria raamatus on rohkem fakte üldise eluolu, ajaloo ja kohalike olukorra kohta, samas kui see blogi kirjeldab lihtsalt ühe Hispaaniasse armunud ja perega sinna kolinud eestlanna mõtteid, aga ikkagi – kõik sealne tundus korraga nii hea!

Rõõmsad inimesed, kes teevad oma tööd rõõmuga, mõnus koolikorraldus, ühiskond, kus kõik armastavad lapsi ja kus neid võib igale poole kaasa võtta, ilma et viltu vaadataks, immigrantidega oldi alati ülimalt lahke ning üritati neid igati aidata. Bürokraatia tundus korraga üldsegi mitte nii hull ja isegi siesta pidamine arukas… No olgu, üks negatiivne asi ka – see, et kõik (sh laste läheduses) suitsetavad, mulle küll ei meeldi. Anna-Maria raamatust samas lugesin, et seadusega on see nüüd keelatud, ehkki täies jõus see vist veel pole. No Heleni blogist küll muljet ei jäänud, et üldse mingeid piirangud oleks.

Veider… Ma saan aru, et igal asjal on mitu (õigemini pigem tuhat) erinevat külge, aga nii vastandlikud muljed… Ometigi peab ka Anna-Mariale tegelikult Hispaanias väga meeldima – muidu ta seal ju ei elaks, muidu poleks ta sinna ju üldse läinudki. Tema raamatust kumas aga läbi pigem neutraalne suhtumine, taustaks palju realistlikku ja pigem masendavat üldinfot. Heleni blogi seevastu on armastusest läbi imbunud. Armastus teeb muidugi sõgedaks? 🙂

Ei tea. Nüüd on igatahes küll tunne, et koliks või isegi 🙂 See kõik on muidugi täiesti teoreetiline, reaalselt ei hakka me kuskile kolima – kui, siis ainult tagasi Eestisse.

Ajalootund algab nüüd

Ei tea, kas see on kokkusattumus või Amazon toobki nüüd oma tellimusi ainult õhtuti kohale – nood kaks korda, mis ma nüüd tellinud olen, on mees igahes seitsme paiku uksekella helistanud. Väga mõistlik – enamik inimesi on ju päeval tööl.

Nagu pealkirjastki aru saada, sain ajalooraamatu kätte. Pildistasin seda koos “Minu Hispaaniaga” (see lihtsalt vedeles käeulatuses), et oleks paremini aru saada, kui mahuka teosega tegu on 😛

CIMG9486

CIMG9490

Kui ma täna muude asjadega ühele poole saan, hakkan kohe lugema ka. Mängin ideega kirjutada välja ka kõigi võõraste sõnade tõlked, kuna ma pole seda aga tavalistegi raamatute puhul teha viitsinud, siis nii paksu raamatu puhul oleks see vist idiootsus. Näis, kuidas ma viitsin.

Rääkides ajaloost, siis täna tuletati mulle täiesti juhuslikult meelde tükike isiklikku lähiajalugu, täpsemalt viie aasta tagust. Marko oli hakanud läpakas suurpuhastust tegema ning leidis sealt ühe suhteliselt avameelse ja piinliku kirja, mille ma olin kunagi 20-aastasena purjus peaga oma tollasele elukaaslasele kirjutanud (nojah, sel hetkel elasime küll veel ainult ainult pool aega koos, koolid olid eri linnades). Toona sai see MSNi vestluse käigus ülima saladuskatte all Pipsile saadetud, kusjuures ma lugesin veel samal ajal sõnad peale, et kustutagu pärast lugemist kohe ära ja ärgu Markole midagi rääkigu (nii piinlik oli, noh) – ilmselgelt ta unustas 😀 Ausalt öeldes lasin nüüd ainult silmadega diagonaalis üle käia, päris läbi lugema vist ei hakkagi. Johhaidii, olid aga ajad.

Kuna ma otsisin täpsema taustainfo saamiseks üles toonased chat logid, sai sealt ka veidi edasi loetud ja koos Pipsiga ohhetatud-ahhetatud, millised me küll kunagi olime. Nii naljakad ja tähtsusetud probleemid, ehkki enda arust olime juba siis niiii täiskasvanud, irw. Jõudsime ühisele järeldusele, et on hirmus hea olla vana, tark ja rahumeelne.

Huvitav, kas viie aasta pärast tundub praegu läbi elatu ka sama lapsik?

Arutlesime Geilyga täna MSNis mitu tundi riidemähkmete teemal ning Geily irvitas lõpuks mu vaimustuse peale ja ütles – kui su pungisõbrad sind nüüd kuuleks! Mina irvitasin vastu ja ütlesin, et tõsi ta on, endal on ka naljakas. Aga tõepoolest, hetkel olen tõesti kõige siiramas vaimustuses laialdasest riidemähkmete valikust, mis siin saadaval on. Ja olen oma eluga selliselt ütlemata rahul.

Scroll to Top