Ma ei kirjuta kunagi raamatu- ega filmiarvustusi, see ei ole minu rida. Kui üldse, siis ütlen, kas meeldib või mitte. Aga pärast “Minu Eestit“ ja “Minu Hispaaniat“ tekkis veidi rohkem mõtteid, mida tahaks kirja saada.
Ma olen mõtisklenud – mis on “Minu Eesti” fenomen? Teatavasti on see ju mitu nädalat Eesti raamatupoodide müügiedetabeli tipus – ja see tundub mulle miskipärast nii iseenesestmõistetav.
Esiteks kindlasti see, et enesearmastus on ikka kõige suurem 😉 Kui teised Minu-sarja raamatud pakuvad midagi eelkõige mingist konkreetsest maast või lihtsalt reisimisest huvitatud inimestele, siis Eesti huvitab ju kõiki eestlasi. Topelt huvitav on lugeda arvamust oma kodumaast ameeriklase silme läbi. Pealegi sellise ameeriklase silme läbi, kes RÄÄGIB EESTI KEELT! Kus seda enne nähtud on? No ja naispoolele imponeerib veel kindlasti ka armastuse teema, mis on eriti köitev, kuna tegu on tõestisündinud looga.
Kõigele eelpoolmainitule lisaks veel tervet raamatut läbiv mõnus huumor – kui Abikaasa seda loeb, kuulen ikka aeg-ajalt diivani poolt kostvaid naeruturtsatusi ning küsides, mis sel hetkel nalja teeb, tuleb alati meelde, et jajah – naersin selle peale isegi. Too esimene öö, kui raamatust ühe jutiga kaks kolmandikku läbi lugesin, kostus köögist üpris tihti minu naerupurskeid.
Ootan huviga järgmisi osi.
“Minu Hispaania” sain viimase blogikampaania raames. Mul ei olnud mingeid ootusi, nii et ei saanud pettuda. Väga meeldis, ehkki jah, tervikut ei tekkinud – oli suhteliselt katkendlik, siit-sealt kokku pandud. Mõned teemad huvitasid rohkem, mõned vähem – igatahes oli väga mõnus ja informatiivne lugemine.
Raamatut läbivaks emotsiooniks jäi minu puhul: appike, ma ei teadnudki, et asjad seal nii p*rses on – kurdan siin UK bürokraatia ja lugematute Eesti hädade üle, aga Hispaaniaga võrreldes on elu ju lausa lust ja lillepidu!
Ma ei ole kunagi Hispaaniast suurt midagi teadnud – minu jaoks seostus see vaid mõnusa kliimaga vahemeremaaga, kus on temperamentsed elanikud 🙂 Ehk siis täiesti pealiskaudne, mittemidagiütlev ja positiivne arvamus. Noh, tundub, et bürokraatia on seal veel hullem kui Inglismaal. Samuti noorte olukord pärast ülikooli lõpetamist ning oma kodu muretsemise raskused – hm, tegelikult oli Eestiski veel enne mulli lõhkemist sama lootusetu seis, aga vähemalt sealt raamatust jäi mulje, et Hispaanias on veel hullem. Ja no Eestis ei elata ju 35-aastaseks saamiseni vanematega!
Immigrantide teema oli väga kodune, elan ju Londonis. Hispaanias aga on neid ilmselt vähem – siinmaal küll bussis probleemi ei teki, et mustade kõrvale ei taheta istuda… Ja siin minu meelest immigrantidesse vaikimisi halvasti ei suhtuta, kõik oleneb ikka konkreetsest inimesest.
Jah, ka minule ei meeldi teatud inimtüübid – hoolimata soost, rassist, nahavärvist või seksuaalsetest eelistustest. Mulle ei meeldi näiteks need, kes ei üritagi tööd otsida, vaid selle asemel riigi kulul council house‘ides elavad – nendele laiskadele värdjatele makstakse toetusi meie raske tööga (muig, nüüd küll vaid Abikaasa tööga, mina ju kodune) teenitud palgast maha läinud maksudest. Jah, ma olen igati nõus, et sotsiaalkorterid on väga vajalik ja tänuväärne asi, mida võib vajada igaüks, kel elus halvasti vedanud – aga need peaksid olema ajutised peavarjud seniks, kuni endale jala alla saad, mitte aastatepikkune mugav äraelamisviis. Milleks siis üldse tööd otsida, kui riik võimaldab niisamagi elamist?
Samamoodi ei meeldi mulle bussides lärmajad, tänaval ülbajad ja lagastajad… Ja no pole saladus, et kõike seda ja eelmises lõigus mainitut seostatakse siin eelkõige mustadega. Kuskilt jäi meelde üks mõte, mis on mu meelest väga tabav: kindlasti on palju intellingentseid musti, me lihtsalt ei puutu nendega igapäevaselt kokku. Kindlasti on paljud mustadest lastest pigem hästi kasvatatud – aga neid ei pane me tähele, sest nad tegelevad mujal oma normaalsete hobidega, selle asemel, et bussis lärmata. Ilmselt võib viga olla ka lihtsalt selles, et olen alati elanud piirkonnas, kus on palju musti – mida vähem valgeid silmapiiril on, seda väiksem on ju ka tõenäosus, et nad millegi (ebameeldivaga) silma jääks.
Ahhaa, ja siis ei seedi ma veel inimesi, kes tulevad võõrale maale tööle/elama, teevad seda aastaid ja ei räägi sõnagi selle maa keelt. Siinkohal tuleb eestlase mõttesse paratamatult umbkeelne Vene vanamutike ning londonlasele näiteks Poola lihttööline.
Nii et mis puutub immigrantide teemasse, samastan ma end Hispaania mõistes vist pigem kohalikega, kes kurdavad, kuidas nemad teenivad raha ja maksavad makse, millest kõik immigrantidest hädalised siis elatuvad. Ja ma ütlen ausalt – ma ei suhtu ühessegi musta ega poolakasse põhjuseta eelarvamusega. Pigem vastupidi – kõik need, keda isiklikult lähemalt tunnen, on väga lahedad inimesed. Nii et mingid sterotüübid on küll paratamatult tekkinud, aga ma lähtun konkreetsest olukorrast, mitte inimese nahavärvist ega rahvusest. Ses mõttes on kõik minu jaoks tühjad lehed ja kujundavad mu arvamuse oma käitumisega.
Hehee, kaldusin teemast täiesti kõrvale, tulid lihtsalt teised mõtted, mis olid juba ka ammu peas ja tahtsid välja kirjutamist. Pöördudes tagasi Hispaania juurde, siis kas teie kujutaksite ette, et abordi tegemine oleks lubatud ainult vägistamise, loote väärarengu või otsese ohu korral ema tervisele ja elule? Ma olen põhimõtteline abordivastane – mina ise teeksingi seda vaid noil põhjustel. Aga see ei tähenda, et ma oma arvamust teistele peale surun – minu jaoks on iseenesestmõistetav, et selline asi on naise oma vaba valik. Minu meelest on täiesti inimvabaduse vastane kuritegu nad sellest ilma jätta…
Üleüldine naistesse suhtumine tundub seal ka endiselt palju kiviaegsem olevat – tähendab, ma tean, et Eestistki pole see veel päriselt kadunud, ma tean, et Hispaanias on asi viimaste aastatega tunduvalt paranenud, aga üldiselt tundub Eesti siiski edumeelsem olevat. Või on mul lihtsalt selline tutvusringkond? 😉
Neid asju oli veelgi, aga ma ei viitsi rohkem meelde tuletada. Igatahes tekkis minus küsimus, mis Hispaanias peale mõnusa ilma ja sõbralike inimeste veel head on? Ilusat loodust on igal maal, ehkki see on loomulikult piirkonniti erinev. Mind huvitaks just need argumendid, mis peaks mind ahvatlema näiteks sinna elama minema. Selle raamatu lugemise järel olen igatahes õnnelik, et sündisin eestlase, mitte hispaanlasena. Ja elama ei kisu sinna mitte kõige vähemalgi määral, ehkki turistitama läheksin hea meelega.
Kui juba üldiseks arvustamiseks läks, siis Minu-sarjast olen lugenud veel Epu Ameerikaid, need said juba väga ammu ostetud. Aga nende kohta ma küll mingeid sellist sorti mõtteid kirja panna ei oska – olen Epu tegemistele ju tema blogi kaudu igiammust aega kaasa elanud, see on kuidagi hoopis teine asi. Mulle väga meeldis muidugi, selles pole kahtlust. Soovitan kõigile 🙂 Ja isegi Abikaasa avaldas soovi neid lugeda – eks ta saab seda kunagi siis, kui me oleme jälle Eestis tagasi ja väga hästi ära pakitud raamatukastid lahti kiskunud.
Nüüd tahaks veel rohkem kogu Minu-sarja endale koju riiulisse. Ma olen ka suur reisimise fänn, nii huvitav on erinevate inimeste erinevaid kogemusi lugeda. Ei jõua ära kiruda, et ei ostnud neid raamatuid siis, kui osa sarjast raamatulaadal 50 krooniga müügil oli – poes on ju kolm korda kallim. Miks ma ei hakanud seda sarja algusest peale ostma, ah? Ühekaupa võiks seda lõbu endale lubada…
aga mis ma siin ikka hädaldan – passin järgmistele blogikampaaniatele ja soodukatele peale, küll see sari mul lõpuks täies mahus riiulisse saab 😛
