raamatud

eBay tekitab sõltuvust

Võitsin just oma esimesed “päris” oksjonid – seni olen ostnud vaid buy now asju 😛 Aga kuna Woolworths on pankrotis, tuleb otsida alternatiivseid meetodeid saamaks endale ülejäänud Mary Higgins Clarki ja Jackie Collinsi puuduolevad raamatud sama odavalt – seal oli 3 for £5, seega ei taha maksta üle £1.33. Sain just ühelt müüjalt kaks tükki hindadega £1.24 ja £1.21. Postikulu tasuta. Mina olen rahul, olgu siis pealegi kasutatud 🙂

Jätsin esimest korda elus feedbacki, kõik muidugi positiivsed, sest ühtki jama mul veel olnud pole. Ise olen ka müüjatelt saanud (loogiline, sest ma maksan alati kõik tellitud asjad kohe ära, ega neil muu põhjal polegi panna).

Organic marlikad, mis ma reede õhtul mähkmepükstega ühel ajal tellisin, jõudsid ka just täna hommikul kohale. Neid peaks enne kasutamist kaks korda läbi pesema, et paremini imaks… No ma ühe panin koos uute pükstega kohe alla, ei suutnud kannatada 😛

Ootan veel viit raamatut – nelja eBayst, ühte Amazonist. Teised kaks eBay raamatut maksid veidi rohkem 😛 £2.69 ühe Jackie Collinsi eest, mis sisaldas tegelikult kahte raamatut, seega £1.34 tk ja £2.88 Leo Hickman “Life Stripped Bare’i” eest – selle puhul olin arusaadavatel põhjustel nõus veidi rohkem maksma. Amazoni pirakas ajalooraamat maksis, oh õudu, £13.25, aga kuna varasemalt tellitud RAMi ma ei saanudki (soodukaga oli otsa saanud ja täishinnaga liiga kallis), oli mul veel MrsB kinkekaardist veidi alles, nii et sain üldse tasuta 🙂 Postikulu polnud ka ühelgi raamatul.

Ühesõnaga online-kaubandus on sõltuvusttekitav. Raamatutega pole mul ju mingit kiiret ka, lihtsalt pean eBays tasuta kohaletoimetamisega odavatel variantidel silma peal ja kui juhtub, et jõuan hommikul arvutisse alles pärast oksjoni lõppemist (nagu eile) – eks siis mõni teine kord, neid liigub kogu aeg.

Pole vaja teha muud, kui arvutis paar klikki ning seejärel postiljoni oodata. Asjad tuuakse hirmodavalt koju kätte ja iga päev on jõulud 😛

Minu-sarjast, peamiselt Eestist ja Hispaaniast

Ma ei kirjuta kunagi raamatu- ega filmiarvustusi, see ei ole minu rida. Kui üldse, siis ütlen, kas meeldib või mitte. Aga pärast “Minu Eestit ja “Minu Hispaaniat tekkis veidi rohkem mõtteid, mida tahaks kirja saada.

Ma olen mõtisklenud – mis on “Minu Eesti” fenomen? Teatavasti on see ju mitu nädalat Eesti raamatupoodide müügiedetabeli tipus – ja see tundub mulle miskipärast nii iseenesestmõistetav.

Esiteks kindlasti see, et enesearmastus on ikka kõige suurem 😉 Kui teised Minu-sarja raamatud pakuvad midagi eelkõige mingist konkreetsest maast või lihtsalt reisimisest huvitatud inimestele, siis Eesti huvitab ju kõiki eestlasi. Topelt huvitav on lugeda arvamust oma kodumaast ameeriklase silme läbi. Pealegi sellise ameeriklase silme läbi, kes RÄÄGIB EESTI KEELT! Kus seda enne nähtud on? No ja naispoolele imponeerib veel kindlasti ka armastuse teema, mis on eriti köitev, kuna tegu on tõestisündinud looga.

Kõigele eelpoolmainitule lisaks veel tervet raamatut läbiv mõnus huumor – kui Abikaasa seda loeb, kuulen ikka aeg-ajalt diivani poolt kostvaid naeruturtsatusi ning küsides, mis sel hetkel nalja teeb, tuleb alati meelde, et jajah – naersin selle peale isegi. Too esimene öö, kui raamatust ühe jutiga kaks kolmandikku läbi lugesin, kostus köögist üpris tihti minu naerupurskeid.

Ootan huviga järgmisi osi.

“Minu Hispaania” sain viimase blogikampaania raames. Mul ei olnud mingeid ootusi, nii et ei saanud pettuda. Väga meeldis, ehkki jah, tervikut ei tekkinud – oli suhteliselt katkendlik, siit-sealt kokku pandud. Mõned teemad huvitasid rohkem, mõned vähem – igatahes oli väga mõnus ja informatiivne lugemine.

Raamatut läbivaks emotsiooniks jäi minu puhul: appike, ma ei teadnudki, et asjad seal nii p*rses on – kurdan siin UK bürokraatia ja lugematute Eesti hädade üle, aga Hispaaniaga võrreldes on elu ju lausa lust ja lillepidu!

Ma ei ole kunagi Hispaaniast suurt midagi teadnud – minu jaoks seostus see vaid mõnusa kliimaga vahemeremaaga, kus on temperamentsed elanikud 🙂 Ehk siis täiesti pealiskaudne, mittemidagiütlev ja positiivne arvamus. Noh, tundub, et bürokraatia on seal veel hullem kui Inglismaal. Samuti noorte olukord pärast ülikooli lõpetamist ning oma kodu muretsemise raskused – hm, tegelikult oli Eestiski veel enne mulli lõhkemist sama lootusetu seis, aga vähemalt sealt raamatust jäi mulje, et Hispaanias on veel hullem. Ja no Eestis ei elata ju 35-aastaseks saamiseni vanematega!

Immigrantide teema oli väga kodune, elan ju Londonis. Hispaanias aga on neid ilmselt vähem – siinmaal küll bussis probleemi ei teki, et mustade kõrvale ei taheta istuda… Ja siin minu meelest immigrantidesse vaikimisi halvasti ei suhtuta, kõik oleneb ikka konkreetsest inimesest.

Jah, ka minule ei meeldi teatud inimtüübid – hoolimata soost, rassist, nahavärvist või seksuaalsetest eelistustest. Mulle ei meeldi näiteks need, kes ei üritagi tööd otsida, vaid selle asemel riigi kulul council house‘ides elavad – nendele laiskadele värdjatele makstakse toetusi meie raske tööga (muig, nüüd küll vaid Abikaasa tööga, mina ju kodune) teenitud palgast maha läinud maksudest. Jah, ma olen igati nõus, et sotsiaalkorterid on väga vajalik ja tänuväärne asi, mida võib vajada igaüks, kel elus halvasti vedanud – aga need peaksid olema ajutised peavarjud seniks, kuni endale jala alla saad, mitte aastatepikkune mugav äraelamisviis. Milleks siis üldse tööd otsida, kui riik võimaldab niisamagi elamist?

Samamoodi ei meeldi mulle bussides lärmajad, tänaval ülbajad ja lagastajad… Ja no pole saladus, et kõike seda ja eelmises lõigus mainitut seostatakse siin eelkõige mustadega. Kuskilt jäi meelde üks mõte, mis on mu meelest väga tabav: kindlasti on palju intellingentseid musti, me lihtsalt ei puutu nendega igapäevaselt kokku. Kindlasti on paljud mustadest lastest pigem hästi kasvatatud – aga neid ei pane me tähele, sest nad tegelevad mujal oma normaalsete hobidega, selle asemel, et bussis lärmata. Ilmselt võib viga olla ka lihtsalt selles, et olen alati elanud piirkonnas, kus on palju musti – mida vähem valgeid silmapiiril on, seda väiksem on ju ka tõenäosus, et nad millegi (ebameeldivaga) silma jääks.

Ahhaa, ja siis ei seedi ma veel inimesi, kes tulevad võõrale maale tööle/elama, teevad seda aastaid ja ei räägi sõnagi selle maa keelt. Siinkohal tuleb eestlase mõttesse paratamatult umbkeelne Vene vanamutike ning londonlasele näiteks Poola lihttööline.

Nii et mis puutub immigrantide teemasse, samastan ma end Hispaania mõistes vist pigem kohalikega, kes kurdavad, kuidas nemad teenivad raha ja maksavad makse, millest kõik immigrantidest hädalised siis elatuvad. Ja ma ütlen ausalt – ma ei suhtu ühessegi musta ega poolakasse põhjuseta eelarvamusega. Pigem vastupidi – kõik need, keda isiklikult lähemalt tunnen, on väga lahedad inimesed. Nii et mingid sterotüübid on küll paratamatult tekkinud, aga ma lähtun konkreetsest olukorrast, mitte inimese nahavärvist ega rahvusest. Ses mõttes on kõik minu jaoks tühjad lehed ja kujundavad mu arvamuse oma käitumisega.

Hehee, kaldusin teemast täiesti kõrvale, tulid lihtsalt teised mõtted, mis olid juba ka ammu peas ja tahtsid välja kirjutamist. Pöördudes tagasi Hispaania juurde, siis kas teie kujutaksite ette, et abordi tegemine oleks lubatud ainult vägistamise, loote väärarengu või otsese ohu korral ema tervisele ja elule? Ma olen põhimõtteline abordivastane – mina ise teeksingi seda vaid noil põhjustel. Aga see ei tähenda, et ma oma arvamust teistele peale surun – minu jaoks on iseenesestmõistetav, et selline asi on naise oma vaba valik. Minu meelest on täiesti inimvabaduse vastane kuritegu nad sellest ilma jätta…

Üleüldine naistesse suhtumine tundub seal ka endiselt palju kiviaegsem olevat – tähendab, ma tean, et Eestistki pole see veel päriselt kadunud, ma tean, et Hispaanias on asi viimaste aastatega tunduvalt paranenud, aga üldiselt tundub Eesti siiski edumeelsem olevat. Või on mul lihtsalt selline tutvusringkond? 😉

Neid asju oli veelgi, aga ma ei viitsi rohkem meelde tuletada. Igatahes tekkis minus küsimus, mis Hispaanias peale mõnusa ilma ja sõbralike inimeste veel head on? Ilusat loodust on igal maal, ehkki see on loomulikult piirkonniti erinev. Mind huvitaks just need argumendid, mis peaks mind ahvatlema näiteks sinna elama minema. Selle raamatu lugemise järel olen igatahes õnnelik, et sündisin eestlase, mitte hispaanlasena. Ja elama ei kisu sinna mitte kõige vähemalgi määral, ehkki turistitama läheksin hea meelega.

Kui juba üldiseks arvustamiseks läks, siis Minu-sarjast olen lugenud veel Epu Ameerikaid, need said juba väga ammu ostetud. Aga nende kohta ma küll mingeid sellist sorti mõtteid kirja panna ei oska – olen Epu tegemistele ju tema blogi kaudu igiammust aega kaasa elanud, see on kuidagi hoopis teine asi. Mulle väga meeldis muidugi, selles pole kahtlust. Soovitan kõigile 🙂 Ja isegi Abikaasa avaldas soovi neid lugeda – eks ta saab seda kunagi siis, kui me oleme jälle Eestis tagasi ja väga hästi ära pakitud raamatukastid lahti kiskunud.

Nüüd tahaks veel rohkem kogu Minu-sarja endale koju riiulisse. Ma olen ka suur reisimise fänn, nii huvitav on erinevate inimeste erinevaid kogemusi lugeda. Ei jõua ära kiruda, et ei ostnud neid raamatuid siis, kui osa sarjast raamatulaadal 50 krooniga müügil oli – poes on ju kolm korda kallim. Miks ma ei hakanud seda sarja algusest peale ostma, ah? Ühekaupa võiks seda lõbu endale lubada…

aga mis ma siin ikka hädaldan – passin järgmistele blogikampaaniatele ja soodukatele peale, küll see sari mul lõpuks täies mahus riiulisse saab 😛

Ajaloohuviline

Aeg-ajalt jõuan ma väga veidraid teid pidi mingite mõteteni, mida kroonivad ootamatud teod.

Kogu tänane saaga sai alguse lihtsalt sellest, et väljas oli äärmiselt s*tt ilm – tugev tuul ja vihm, sihuke paras torm. Sellepärast tuhnisin natuke netis, et üritada leida vastust mind juba ammu huvitanud küsimusele, milline Euroopa riik on ideaalseima kliimaga. Minu jaoks on ideaalne kliima nelja aastaajaga, kus talvel on lund, aga pole väga külm (max -5 vms), kevadel ja sügisel on pikalt soe, suvi on mõnusalt päikseline ja soe, aga mitte liiga palav, võimalikult vähese vihmaga, aga mitte liiga kuiv. Ühesõnaga et oleks neli aastaaega, mitte liiga külm, mitte liiga kuum, palju päikest, vähe vihma, võimalikult kaua soe ja talvel lumi ehk täielik utoopia – kõike muud saaks, aga lumega talve sinna juurde kohe kindlasti mitte. Aastaringne suvi oleks ka puruigav – ma jumaldan värvilist sügist ja kevade tärkamist. Iseenesest on siinne kliima peaaegu sobiv, aga võiks veel vähem vihma ja rohkem päikest olla. No, mis teie arvate, kus oleks hea elada?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Oma otsingute käigus hakkasin mõtisklema endistest NL riikidest ning kuna ma polnud päris kindel, millised need täpselt on, siis jällegi googeldasin ja sain teada, et oh imet, kõik need pisikesed kahtlased Ida- (või pigem Kagu-… või Lõuna-?) Euroopa riigid seal all (Makedoonia, Sloveenia, Rumeenia jne) polegi kunagi NLi kuulunud, Euroopast ainult Baltikum, Ukraina ja Valgevene (oli vist nii või juba unustasin midagi? ei viitsi uuesti üle ka vaadata). Päris häbi hakkas. Samas jäi aga kripeldama, et mingi vallutamise vms teema nende ülejäänud riikidega nagu ka ikka oli, nii et kui leidsin ingliskeelsel Euroopa kaardil riigi nimega F.Y.R.O.M ning tõlgendasin seda pärast pisukest mõtlemist täitsa iseseisvalt ja õigesti Former Yugoslav Republic of Macedonia, siis tuli kohe meelde, et jajah, mingi Jugoslaavia teema on ähmaselt tuttav küll. Ehkki ma ise oleks pakkunud, et Jugoslaavia on mingi endine riik ja kõik. No tuli välja, et hoopis NL laadne poliitiline ühendus, nii et… Ses mõttes ikka seos on, sarnased asjad.

Ühesõnaga ma jõudsin jälle selleni, mida ma tegelikult juba ammu tean – et ajaloost ei tea ma miskit. Mul juhtus ajalooga nimelt selline kahetsusväärne lugu, et kui see tund kunagi viiendas klassis tuli, siis kuidagi läks minust mööda see hetk, kui pandi paika esimene kontrolltöö, nii et ma ei teadnud sellest midagi ja ma ei olnud selleks õppinud, seega oskasin sinna kirjutada ainult õpikust meelde jäänud kaldkirjas meelelahutusliku osa, kuidas kunagi kogemata pronks avastati 😀 Ja sain kolme. Üldse vist sain poolaasta kokku kolme – ja mina, seni ikka peamiselt viieline, sain ilmselt sihukese alateadliku negatiivse laksu, et ei suutnud kogu ülejäänud kaheksa aasta jooksul ajaloosse positiivselt suhtuda. Minu jaoks jäi see nõmedaks mõttetuks aineks, mida tuli lihtsalt tuupida ja mis ajas mulle judinad peale. Ma olen üldse kogu oma kooliaja kõike tuupinud, selle asemel, et loogiliselt õppida, seda viimast ma hästi ei oska. Samas eesti keel ja mate tulid küll loogiliselt… Võta siis kinni. Igatahes mul ei õnnestunudki ajaloo koondhindeid kunagi viie peale pingutada, mitte ükski poolaasta, neli oli minu lagi.

Nii ma siis olen elanud 25 aastat teadmisega, et ajalugu on nõme 😀 Samas ennast sellest eriti häirida laskmata, sest no milleks mulle kõik see jama? Nojaa, oleks muidugi kena kõigest mingeid üldiseid teadmisi omada, lai silmaring ja nii, aga ma tõesti ei tundnud sellest reaalset puudust. Mulle piisas täiesti ainsatest ajalootundidest meelde jäänud teadmistest, mis sisaldasid maailmasõdade toimumisaastaid ja fakti, et Jüriöö ülestõus toimus 1343 (no hea number, jäi lihtsalt meelde) 😛 Okei, no tegelikult ma üht-teist tean ikka veel, aga tõepoolest VÄGA vähe ja mul puuduvad ilmselt teadmised enamikest paljudele iseenesestmõistetavatest asjadest.

Tegelikult olen ma viimase paari aasta jooksul ikka mõned korrad mõelnud ka, et võiks ju rohkem teada. Et nüüd on koolist piisavalt palju aega möödas – peaks vaikselt oma lõbuks hakkama seda teemat uurima, et mingid üldteadmised siiski omandada. Aga seni polnud ma uitmõtetest kaugemale jõudnud ega ses suunas mingeid konkreetseid samme astunud.

Aga pärast kõiki tänaseid mõtteid tekkiski lõpuks konkreetne tahtmine. Otsisin netist, millist raamatut Euroopa üldajaloo kohta kõige enam soovitatakse ning tellisin lõpuks selle – hiiglama paksu juraka, aga kommentaarides kiideti piisavalt, loodan, et meeldib siis mulle ka ja saab ikka läbi 🙂 Kui siis veel huvi peaks olema (pidavat paljude sõnul olema just selliselt kirjutatud, et tahaks kõigesse veel enam süvitsi minna), siis vaatasin juba välja, et see raamat peaks jätkuks hea olema ja aitab kõiki neid seoseid ja värke veel paremini mõista.

Kui Euroopaga ühel pool, siis võiks ju teised maailmajaod ka ette võtta või ehk mingi üldise maailma ajaloo alustuseks… Lõpuks ehk isegi Euroopa riigid süvitsi. Aga eks me näe, kauaks mul seda entusiasmi jätkub, võib-olla jääb esimenegi raamat pooleli 😉

Ahhaa, ja siis veel muidugi Eesti ajalugu, sellest tahaks ju üldse kõige rohkem teada. Uurisin natuke netist, milline raamat võiks hea olla, aga ega ma suurt ei leidnud. Ajalooõpikuid on meeletus koguses, neist saaks kindlasti miskit… Kuna mulle aga meeldivad kompaktsed kõik-vajalik-ühtede-kaante-vahel raamatud, siis kõige asjalikum leid tundus olevat vist alles ca nädal tagasi poodidesse jõudnud Seppo Zetterbergi “Eesti ajalugu“, mis väidetakse olevat kõige põhjalikum ja ülevaatlikum eesti ajaloo raamat üldse – just see, mida mul vaja. Jõuluvana, see on vihje sinule – sa ju muretsesid pärast seda, kui ma “Minu Eesti” poolteist kuud varem välja lunisin, et ei tea, mida mulle siis õigel ajal tuua.

Lõpetuseks üks teemasse hästi sobiv foto – seda vaatepilti ei näe just sageli. Nii harva, kui Abikaasa üldse loeb, on see kasulik kirjandus. Aga näe, Justini “Minu Eesti” pani ka tema lugema 😛 Okei, see pole ka päris ilukirjandus, aga siiski…

CIMG9440

Vaipa pole täna heegeldanud, sest värvilisi kilekotte ei saanud ja õnneks leidsin piisavalt muid köitvaid teemasid. Pöial valutab juba vähem, ehk homseks on täitsa korras – ehkki mul pole absoluutselt aimu, kust ma hommegi neid kotte saama peaksin. Igatahes sõrmed endiselt kihelevad, tahaks edasi teha.

Heegeldamine ja ajalugu – kes oleks seda võinud arvata? Vahel hämmastan ennastki.

Petrone Printi blogikampaania: postita viis linki ja kingi endale raamat!

Esteet, nagu ma olen, mudisin seda kõike natuke (jätsin ainult aktiivsed lingid, võtsin eraldi aadressid lõpust maha) – kampaania originaaliteksti võite Epu juurest kiigata.

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

Reeglid:

– Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv

– Lingid peavad olema aktiivseks tehtud

– Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.

– Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini

– Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Oh, raske saab see raamatuvalik olema. “Minu Ameerikad” on mul olemas. Meestest, lihtsalt, “Tähe tänav” ja “daki.elab.siin” kah. Kui väga ahvatlevana lasteraamatud ei tunduks, olen ma piisavalt egoistlik – tahaksin siiski midagi endale, mitte Plikale.

Ma pole rohkem Minu-sarja sihilikult ostnud, sest ma olen kogumise fänn ja kui “Minu Ameerikad” võisin veel kuidagi välja vabandada – loen Epu blogi, isiklik huvi ja nii – siis kui ma mõne ülejäänutest saaksin, tekiks kindlasti kohe tahtmine need kõik muretseda. Aga sel juhul oleks pidanud seda algusest peale tegema, nüüd on neid liiga palju 😀 Kui kunagi raamatulaadal käisin, siis oli seal osa Minu-sarjast väga odav, aga mul lihtsalt ei olnud raha, nii et ostsin teisi, veel odavamaid. Ja jättes kõrvale Minu-sarja, siis “Tule, ma jutustan sulle loo” ja Murutari “Naisena…” raamatuid tahaks ju ka. Aargh.

No ja kõige rohkem tahan ma muidugi Justini “Minu Eestit” (isegi Abikaasa, jajaa, Abikaasa, kes kunagi ühtki vähekegi ilukirjandust meenutavat raamatut ei loe, tahab seda), aga selle eest peab paraku maksma. Maksame ka 😛 Peakski kellegagi läbi rääkima, et ta selle meile ära ostaks, auto on ju kohe-kohe tulemas.

Eks mul on paar päeva aega mõelda. Peaasi, et see raamat reede õhtuks Pärnusse jõuaks…

Rändrott jõudis koju

Kui me mai lõpus Londonis olime ja muuseas MrsB-l külas käisime, ununes meie mängurott maha. Londonis ei jõudnud teist korda kokku saada ja kuigi MrsB tahtis roti juba siis posti panna, ütlesin, et vast pole mõtet, siis on põhjust suvel Eestis jälle kokku saada.

Nojaa, aga läks nii, et kuidagi ei jõudnud 😀 Ei olnud minul asja Haapsallu ega temal Tartusse. Laulupeo paiku olime küll mõlemad Tallinnas, aga siis oli mõlemil oma tegemist küllaga, nii et ikka ei jõudnud kokku saada ja rott ununes kõigele lisaks Haapsallu. Nii et lõpuks sai ta ikkagi posti pandud.

Pakiteatis tuli juba mõnda aega tagasi (meil on naabriga ühine pisike lahtine postkast, kuhu midagi suuremat/väärtuslikumat kunagi ei jäeta), aga läksime sel päeval just Tartust ära, nii et see jäi meie tagasitulekut ootama. Siis polnud kesklinna asja, siis tuli juba teine pakk ja täna sai lõpuks postkontoris ära käidud. Rott on õnnelikult kodus.

Aga pikemalt ma teile täna ei kirjuta. Miks? Vastus on ka pildil 😉 534 lk puhast õndsust ja mul on ainult viiendik läbi. Ei saa ju magama minna muidu, liiga põnev on, vaja läbi lugeda!

Scroll to Top