raamatud

Avastasin just, et ühe mu suure lemmiku Louise Bagshawe’i “Passion“ (tema viimane raamat – ainus, mida mul veel pole) tuleb 20. augustil lõpuks normaalses mõõdus ja odava paperbackina välja. Postikulu oli ainult £1, ei viitsinud isegi kedagi paluma hakata, et ta mulle tooks, tellisin koju. Nillisin seda juba mai lõpus Londonis, aga mulle ei meeldi suure formaadiga raamatud – hind oli ka krõbe, nii et hoidsin ennast toona tagasi.

Augusti lõpuks olen selle tõenäoliselt ammu unustanud. Küll on siis meeldiv üllatus, kui pakiteade postkasti potsatab. Ei jõua ära oodata!

Siiralt teie
Tikker
Raamatumaniakk

Kellele meist ei meeldiks muinasjutud? Mõned on kohe eriti head.

Frances Hodgson Burnett on olnud läbi aegade (paljude teiste kõrval) mu lemmikkirjanike listis. Tema raamatud on lihtsalt nii nõiduslikult head – meeldisid mulle ühtviisi nii lapsena kui praegu.

Mäletan, et mul seisis väiksena tükk aega kodus raamaturiiulis “Väike lord Fauntleroy” ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et see on üks väga igav raamat. Siis avastasin ma raamatukogu lastekirjanduse riiulitel tuhnides “Salaaia“, millest täielikku vaimustusse sattusin, ja suur oli mu rõõm, kui hiljem oma raamaturiiulilt tuttava autori avastasin ning välja tuli, et too pealtnäha igav raamat oli tegelikult üks parimaid, mis mu riiulis üldse leidus.

No ja siis tuli “Väike printsess“. Ja veidi hiljem “Kahe väikese palveränduri teekond“. Mõlemad täpselt sama maagiliselt head kui eelmisedki kaks. Need õnnestus mul veel poest saada. Aga “Salaaed” oli ammu läbi müüdud. Laenasin seda kordi raamatukogust ja vist ka Mariselt ning olin lapsikult rõõmus, kui mul see ülikooliajal kasutatuna endale muretseda õnnestus. Olin sama lapsikult rõõmus, kui veel hiljem endale ka kõik ülejäänud eesti keeles ilmunud raamatud ostsin – “Kadunud prints“, “Homse koit” ja “Valge rahvas” olid ka väga head, ehk küll mitte nii maagilised, kui nood esimesed neli. Neid olen vaid korra lugenud, peakski üle lugema.

Igal juhul tulid Burnetti raamatud mulle täna miskipärast meelde, nii lugesin päeval aias võrkkiiges kiikudes läbi Fauntleroy ja õhtusöögi kõrvale palverändurid. Mõnus lihtne lastekirjandus, nii 150 lk kandis, läheb ludinal. Seda enam ludinal, et kõik need raamatud on mul praktiliselt peas.

Neis lihtsalt on see sõnulseletamatu võlu, mis paneb iga paari aasta tagant uuesti lugema. Loodan, et Plikale saab Burnetti looming meeldima sama palju kui mulle 🙂

Minu püsilugejad ilmselt mäletavad, et ma olen raamatunarkomaan ning üritan endale soetada kõiki Rex Stouti ja Erle Stanley Gardneri teoseid (no tegelikult tahaks ka Lindgrenit ja veel mõndagi muud, aga selles suunas ma parem üldse ei mõtlegi). Lugesin just Ekspressist artiklit Raamatukoist ning sain teada, et neil on list, kuhu kõik soovid kirja pannakse ning kui sobiv teos lõpuks olemas, võetakse ühendust kasvõi kolme aasta pärast. Vinge!

Raamatukoi kodulehte kasutan minagi pidevalt kirjanduse andmebaasina – seal on suht kõik olemas ja võrreldes Esteriga (kus on muidugi kõige täielikum valik) on eeliseks lihtsam otsing, raamatu lühikirjeldus ning kaanepilt. Nende poes olen ka käinud, just sealt pärineb minu parim kasutatud raamatute saak, kunagi läksin sealt ühte netipoes nähtud raamatut ostma ja lahkusin kuuega 🙂

Aga tollest listist polnud ma kuulnudki. Kui geniaalne! Kui mugav! Nii on mul täiesti reaalne lootus kõik mind huvitavad raamatud tõepoolest kätte saada!

Sellegipoolest ma veel ei saada oma soove sinna – rahaga on hetkel äärmiselt kitsas. Õnneks ei kao raamatud kuskile – neid ikka tuleb ja läheb. Ühel heal päeval on ka minu kogu täielik 🙂

Raamatukoi ruulib!

Tähendab, kõik sai alguse sellest, et ma lugesin mõni aeg tagasi Epu blogist, et neil on kirjastuses soodushinnad. No ja siis ma mõtlesin, et tahaks ka üht-teist. Ei jõudnud ma selle mõttega veel miskit asjalikku ettegi võtta, kui Epp juba kirjutas, et neil on Prima Vista kirjandusfestivali laadal lett.

Niisiis pidin ma täna sealt korra läbi hüppama, mõned raamatud soetama ja koju tulema.

Nojaa. Kõigepealt hoidsin ma ennast ausalt tagasi ja ostsin ainult kaks raamatut – sest no TEGELIKULT on meil hullem säästurežiim peal ja sellist luksust nagu raamatud ei tohiks endale üldse lubada. Aga kui raamatud maksavad ainult 25 krooni, siis ju võib. Siis oleks lausa kuritegu ostmata jätta 😛

Nojaa, aga Petrone Printi kõrvallett oli Elmatari oma ja Öölase sarjas on ka teatavasti hunnik raamatuid, mis mul veel puudu. Nii sai ka sealt paar 25-kroonist raamatut ostetud.

Nojaa, ja siis ma vaatasin veel natuke ringi ja sain paari teise kirjastuse kõige odavamate raamatute kastidest ka igasuguseid jaburaid asju – lõppkokkuvõttes lahkusin 14 raamatuga ja 235 krooni vaesemana.

Enda kaitseks võin öelda, et ma ei maksnud ühegi raamatu eest üle 25 krooni – ehkki nii Petrone Printis kui Elmataris oli küllalt neid, mida oleks veel tahtnud ja mis olid tunduvalt odavamad kui poes. Ühe raamatu sain suisa viie krooniga, siis oli viis kümnekroonist ja kaks 15-kroonist ja… Ülejäänud 25.

No ja nii mul nüüd ongi sihukesi huvitavaid raamatuid nagu “Lapse esmaabi” ja “Füüsika kodusõppijaile” ja “Vene keele grammatika” ja “Laisa plika terviseraamat” ja erinevad jutukad ja… Plikale ka mõned. Need on küll kooliealistele mõeldud 😛

Nojaa, ja kui ma otsustan, et peaks siiski midagi veel ostma, siis laat on ju homme ka 😀 Elmatari letis oli näiteks vähemalt viis mind huvitavat 50-kroonist raamatut, mis poes maksavad kõik ligi sada…

Aga raamatukogu fuajees müüdi Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” kasutatud variante 700-1000 krooni eest. Ma pidin p*rseli kukkuma. Ühest kohast öeldi, et võiks 500 peale lasta, aga no andke andeks… Selle raamatu täpselt samasugune uus variant maksab alla 300 krooni. Kus on mõistus?