Kellele meist ei meeldiks muinasjutud? Mõned on kohe eriti head.
Frances Hodgson Burnett on olnud läbi aegade (paljude teiste kõrval) mu lemmikkirjanike listis. Tema raamatud on lihtsalt nii nõiduslikult head – meeldisid mulle ühtviisi nii lapsena kui praegu.
Mäletan, et mul seisis väiksena tükk aega kodus raamaturiiulis “Väike lord Fauntleroy” ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et see on üks väga igav raamat. Siis avastasin ma raamatukogu lastekirjanduse riiulitel tuhnides “Salaaia“, millest täielikku vaimustusse sattusin, ja suur oli mu rõõm, kui hiljem oma raamaturiiulilt tuttava autori avastasin ning välja tuli, et too pealtnäha igav raamat oli tegelikult üks parimaid, mis mu riiulis üldse leidus.
No ja siis tuli “Väike printsess“. Ja veidi hiljem “Kahe väikese palveränduri teekond“. Mõlemad täpselt sama maagiliselt head kui eelmisedki kaks. Need õnnestus mul veel poest saada. Aga “Salaaed” oli ammu läbi müüdud. Laenasin seda kordi raamatukogust ja vist ka Mariselt ning olin lapsikult rõõmus, kui mul see ülikooliajal kasutatuna endale muretseda õnnestus. Olin sama lapsikult rõõmus, kui veel hiljem endale ka kõik ülejäänud eesti keeles ilmunud raamatud ostsin – “Kadunud prints“, “Homse koit” ja “Valge rahvas” olid ka väga head, ehk küll mitte nii maagilised, kui nood esimesed neli. Neid olen vaid korra lugenud, peakski üle lugema.
Igal juhul tulid Burnetti raamatud mulle täna miskipärast meelde, nii lugesin päeval aias võrkkiiges kiikudes läbi Fauntleroy ja õhtusöögi kõrvale palverändurid. Mõnus lihtne lastekirjandus, nii 150 lk kandis, läheb ludinal. Seda enam ludinal, et kõik need raamatud on mul praktiliselt peas.
Neis lihtsalt on see sõnulseletamatu võlu, mis paneb iga paari aasta tagant uuesti lugema. Loodan, et Plikale saab Burnetti looming meeldima sama palju kui mulle 🙂