Mees läks Võrumaa metsasügavustesse sõbra sünnipäevale, nii pidin täna õhtul üksi hakkama saama. Süüa ma ju kunagi ei tee, lisaks on meil järgmise kuu keskpaigani rõve kokkuhoiupoliitika, sest eelmine kuu sai üle kulutatud – söögi (ja muude jooksvate kulude) raha on päevas nii umbes 60 krooni.
Õnneks oli kümkapis pelmeene, sellega sai õhtusöögi mure lahendatud. Kuna mul oli aga ühtlasi ka magusaisu ning mure, kuidas ma küll kõik leiva-saia ära tarbitud saan, enne kui see hallitama läheb, tuli mõte saiavormi teha.
Ma polnud seda küll kunagi varem teinud, aga oli nagu meeles, et see peaks hirmus lihtne olema, nii et mõte tundus asjalik. Leidsin erinevaid retsepte, aga valisin lõpuks selle, sest miks ma peaks kulutama terve liitri piima ja neli muna, kui on alternatiiv 200 ml vahukoore ja kahe muna näol 🙂
Vahukoore asemel panin kohvikoort, seda oli mul nagunii poolteist pakki külmkapis olemas. Õunte ja astelpaju asemel läks kihtideks Pipsi vanaema saadetud õunamoos, selle arvelt kahandasin suhkrukoguse kõigest ühe supilusikatäieni (pluss vaniljesuhkur) – moos on ju magus nagunii.
Ja oligi täpselt nii hirmlihtne, kui paistis – segasin löga kokku, kastsin saiaviilud sisse, ladusin moosiga kihiti, peale kaneeli ja võitükke ning ahju. Kuna ma polnud kindel, millal see muna siis ükskord hüübib, oli vist peaaegu tunni seal. Ja maitses väga hää.
Ahjaa, uuesti tehes paneks siiski kolm muna ja natuke rohkem koort (miks mitte osa koore asemel piima) – vedelikku tuli natuke puudu, üks sai jäi kastmata (valasin sellele siis lihtsalt natuke koort peale). Ja iseenesest ma oleks tahtnud veel ühe kihi saia peale laduda, mis siis, et retseptis kästi õunad peale jätta.
Igal juhul olen nüüd täissöönud ja ägisen rahulolevalt. Saiavormist jätkub veel terveks homseks päevaks, poest pidin ainult mune ostma. No okei, majoneesi ja piima ostsin ka. Ja 33-kroonise kilohinnaga lastevorsti, mida hommikul leiva peale panna. Elagu kokkuhoid!