Madalamate asjade najalt oskab Plika nüüd ise maha laskuda – diivani ja voodi äärelt näiteks. Mees on talle ikka vahel õpetanud, et näe, lased põlvili, paned käe maha ja ongi korras. Ta seda põlvede trikki veel ei valda, lihtsalt käe najal… Ootan kannatamatult seda aega, mil ta ka voodis ise tagasi pikali saab. Siis on ehk magama panek jälle natukenegi kergem.
Nokaga tassi tööpõhimõtte on ta ka enam-vähem selgeks saanud – võtab sangadest mõlema käega kinni, pistab noka suhu ja imeb. Kui nüüd veel see ka kohale jõuaks, et tassi peab kallutama, muidu ei jõua vesi suhu 😉 No ja pool ajast on hea ka tassi üht sangapidi käes hoides vastu lauda taguda või hoopis maha visata. Aga siiski – areng on nähtav.
Toiduga on endiselt nii, nagu jumal juhatab. Ükspäev sööb hästi, teine päev karjub lusika peale. Oleme talle andnud kõrvitsat, porgandit, kartulit, lillkapsast, brokolit, kurki, sibulat, kapsast, veisehakkliha (muid lihasid on purgitoitudes olnud), munakollast, igasugu putrusid, ploomi- ja porgandimehu, banaani, õuna, maitsestamata jogurtit… Ja muidugi kamapalle 😀 (ja kindlasti unustasin siit listist midagi ära)
Üldiselt on (vara)kevadel hea lapsi saada – selleks ajaks, kui lisatoidu aeg käes, on värsket kraami küllaga. Meil oli alguses ikka päris vilets valik. Nüüd on juba hea 🙂
Täna hommikul pakkusime talle punast sõstart. Ei ablanud kohe läbi, et ta ei näri seda ise katki – üritas tervena alla neelata, tõmbas kurku ja oksendas selle vähese pudru välja, mis me olime talle sisse sööta suutnud. Me naersime. Julmad vanemad.