remont

Täna oli selline mõnus laupäev, kus polnud vaja MITTE KUSKILE minna. Ega mul otseselt mingeid plaane polnud, kindlasti polnud mul aga plaani hommikust hilisõhtuni koristada, lihtsalt hakkasin hommikul otsast pihta ja pidama ei saanudki 😀

Koristasin kööki ja elutuba – panin asju ära, pühkisin tolmu, puhastasin pindu, eemaldasin taimedelt kuivanud lehti. Pesin neli masinatäit pesu, viimase kuivati lõpetas peale kella ühteteist. Korjasin kokku ära andmist vajavad riided, mida on praeguseks neli kotitäit ja karta on, et tuleb juurde. (Oleks ammu pidanud neist vabanema, aga olen probleemi mitu kuud ignoreerinud, sest mul pole häid kotte, millega neid Uuskasutuskeskuse sinna putkasse viia, mis igal ajal lahti on… Praegu on Rimi paberkottides, aga nendega läheks kõik laiali, midagi suurt ja pealt suletavat oleks hea.) Sorteerisin ära alumise korruse kapipealse riidehunniku – mul muud riided on üleval magamistoas, aga pidevalt kasutuses olevad trenniriided ja mõned lihtsamad igapäevasemad väljas käimise riided, mida ma tahan pigem all kiirelt selga tõmmata, kui kuskile minek, samuti sokid… Need on all. Ja selle kapi peal (hästi kitsas jalatsikapp, ega palju ruumi pole) oli juba kuid segadus (ah, igal pool on segadus, magamistoa remondi kõrvalmõju, mul on tohutult raske motiveerida ennast korda hoidma, sest “nagunii on kõik sassis”). Ja mul oli liiga palju villaseid sokke – andsin osa õekesele.

Ühesõnaga ärkasin pool üksteist, koristasin õhtul ligi kümneni. Hingetõmbehetki muidugi võtsin ka – hommikusöögiks nautisime wrappe. Käisin pikalt duši all, koorisin ja kreemitasin. Hiljem tuli õeke külla, jõime kohvi ja sõime vastlakukleid. Ülejäänud pärastlõuna üritas õeke ühele mu blogi arhiivipluginale normaalset välimust saada (ta harjutab WordPressi kasutamist) – mina muudkui koristasin. Plikal oli tantsukooli freestyle võistlus, jõudis sealt koju alles enne kümmet. Me siis ootasime õhtusöögiga, mis nagunii venis ligi üheksani, kuni ta oli koju jõudnud.

Viimase kuivati lõppemist oodates sain võtta väikese puhkehetke – juua teed, süüa kuklit ja vaadata ühe The Unsellables video (oo, mulle hullult meeldivad need). No ja nüüd ongi kell jälle hirmus palju – õhtujutt jäi täna ka Plikale lugemata, vaeseke oli nii väsinud, et läks pärast sööki otse magama.

Hoolimata edukast koristuspäevast on vaja veel palju teha, enne kui ma jälle koduga rahul olen. Saaks need viimased remondiasjad eest ära, ega enne lõplikult korda ei saagi. Peale magamistoa remondi sai all ka korstnajalga krohvitud ja köögis niiskuskahjustusega aknapõsed ja -laud ära lõhutud ning korda tehtud… Nüüd on vaja elutoas lamp tagasi seinale saada, köögis mingi ventilatsioonijubin uuesti paigaldada, aknale ja põrandale liistud, väike riiul tagasi seinale… Magamistoas vaja radikas seinale tagasi panna, samuti lambid ja lüliti ja osad pistikud ja liistud ja… Kindlasti midagi veel. Aga vähemalt on üle poole aasta on parkett maas ja riidekapp toas, hommikumantlite nagi ja peegli saime ka seinale – ehk siis peaaegu inimese tunne on juba.

Ja ühest küljest on remondist oksendamiseni, teisest küljest vaatan, et tagumises esikus, kust me eelmisel suvel osa tapeeti ära vahetasime, on nüüd kassid teises osas ka tapeeti maha kratsinud, peaks sealt korda tegema… Ja vannitoas, kus suvel peegli kapi vastu vahetasin, vajaks uksetagune riiul ka välja vahetamist, kui ma ainult suudaks välja mõelda võimalikult soodsa ja viisaka välimusega kinnisema lahenduse, et asjad poleks silma all… 😀 Ja kööki tahaks side by side külmikut (sest meie praegune on liiga väike), mis mahuks ainult ühe kindla kapi asemele, mis tähendab, et praeguse külmiku kohale tuleks ehitada olemasolevatega matchiv köögikappide torn, kuhu keskele läheks praeahi… Hea küll, igaüks neist mainitud projektidest on lihtsam kui see fakken magamistoa lahti võtmine ja tagasi kokku panemine, aga ma olen sellest pool aastat veninud remondist nii traumeeritud, et ei tea, millal olen ükskord valmis uuesti midagi vähegi mahukamat ette võtma. Rahaline pool muidugi ka – köögi uuendused tahavad kõige rohkem nutsu. Vannitoas ilmselt kah omajagu, sest see kapp on vaja ikkagi ehitada, mingit valmislahendust sinna ilmselt ei leia. Tapeedi panemine, see on veel kõige lihtsam – õigemini ma arvan, et sinna seina enam ei panekski, vaid värviks selle asemel – mis muidugi tähendab, et tuleb vana tapeet eemaldada ja siis pind tasaseks saada, aga kui keegi ütleb mulle pahtel ja lihvimine, siis ma juba oksendan 😀

Hea küll, läks jälle käest ära see värk, lähen parem magama 😀

Aa, aga et mõni temaatiline pilt ka postitusse saaks, siis meenutus septembri lõpust, kui me tagumise esiku kappi ühe riiuli juurde panime. See soov oli mul pikalt-pikalt – küsisin pakkumist mingist salongist ka, aga hirmus kallis oli ühe näkase riiuliplaadi kohta, nii et lõpuks ostsime ehituspoest 12.59€ eest puitplaadi, Kaaslane lõikas venna juures õiget mõõtu, puuris mõned lisaaugud ja saingi terve riiuli lisaks. Kohe palju rohkem hoiuruumi, rõõm!

Otsisin pikalt-pikalt magamistuppa tumedast puidust vanaaegset kummutit. Kammisin kuid erinevaid veebilehti, aga põlgasin kõik ära – kui oli liiga kaunistatud, ei meeldinud, liiga lihtne ei meeldinud, liiga kallis ei meeldinud… Põhimõtteliselt paar enam-vähem sobivat varianti oleks olnud ca €175 hinnaga – mida väga maksta ei soovinud. Seega oli suur mu rõõm, kui Kaaslase vanast majast, mille sisustuseks on enamjaolt tüüpiline inetu nõukaaegne mööbel, tuli välja ka üks igati sobiv kummut. Korralikku “enne” pilti mul kahjuks polegi, töö käigus tehtud piltidelt näete natuke esialgset seisu ka. Oli üksjagu kriibitud ja praod sees.

Mäletatavasti tegin aasta alguses lõpuks korda meie tammepuidust söögilaua, mis oli enne seda olnud ligi 10a kasutusel vakstuga. Seega oli mul seekord pisike kogemus, samuti olemas taldlihvija ja ka sobivas toonis Osmo õlivaha üle poole purgi alles.

Alt läksime seekord puidupahtli ostmisega. Irooniline on see, et töötaja, kellelt nõu küsisin, oli toosama, kes eelmine kord laua jaoks ka kõike soovitas ja ülihästi. Seekord oli tal teine klient ka ootamas ja oli selline kiirustamine. Ta ütles, et pahtlit valitakse puidu tooni järgi – mina vaatasin näidiste järgi tamme, tema soovitas mändi ja miskipärast selle ära ostsingi. Ehkki ise samal ajal mõeldes – ma elu sees ei usu, et see kummut on männipuit ja üleüldse, kui ma selle tumedaks toonin, siis miks ei võiks see puidupahtel olla ka tume. Oleks pidanud rohkem mõtlema või ennast paremini seletama. Tänapäevased kummutid on väga tihti heledamast puidust jah… Ühesõnaga, mis seal ikka, õppetund. Pahtel oli liiga hele ja jäi läbi kumama, aga kuna see kummut läks üsna hämarasse nurka, siis seal seda näha pole. Paljudes asjades olen ma liigne perfektsionist, aga õnneks mööbli ja remondi puhul olen õppinud ära chill suhtumise – kui tegelikult igapäevases kasutuses näha pole, siis las olla. Las olla see heledam pahtel seal kummutil, las olla need ebaühtlaselt lõigatud servakandid tööpinna otstes 🙂 See on kogemus ja osa elust 🙂

Võrreldes lauaga läks kummutiga töö nagu lennates. Kuna algne toon oli sobiv, oli võimalus jätta kõik kumerused ja õnarused lihtsalt puutumata – lihvisin ainult siledaid pindu ja see läks imekiiresti, 15 minutit ehk. Vaha peale kandmine ei võtnud ka eriti palju kauem. Ja lõpptulemus minu jaoks täiesti rahuldav – kordi parem kui enne.

Eraldi rõõmustan siin veel varstolmuimeja üle. Dyson oma korraliku imemisvõimsuse ja erinevate otsikutega kulus marjaks ära nii kummuti, riidekapi kui Poisi legokarpide puhastamisel. Nii imelihtne ja mugav. Ma ausõna ei tea, kuidas ma enne ilma hakkama sain 🙂 See kummut oli meeletult tolmune ja kohati ämblikuvõrke täis – lihtsalt niiske lapiga puhastada oleks seda üsna tüütu olnud…

Siit on natukene näha, kui kriibitud oli plaat enne. Ehkki mitte väga vist, sest kõik on juba pahtline ja tolmune.

Siit ka näha veel lihvimata osa, üsna kriibitud.

Üks kiht vaha peal:

Täiesti vale värvi pahtel 😛

Teine kiht vaha:

Aga valmis kummutist koos sahtlitega näete pilti hiljem, magamistoa postituses 😀

Kui me ligi 1-aastase Plikaga vahepeal ühe lühikese sutsaka Londonis elasime, saime endale täitsa tasuta ümmarguse laua, mis meeldis meile nii väga, et kaheksa kuu pärast tagasi Eestisse kolides võtsime selle kaasa. Järgmised ligi 10a oli see meie kodu köögi söögilaud – kuna see aga eriti hea välja ei näinud, siis oli sel kogu aeg vakstu peal – et paigast ei läheks, kinnitasin selle alati klambripüssiga, mis tähendas, et nende aastate jooksul sai laua sisse üksjagu klambreid.

(Hah, vaatasin seda päevalilledega vakstut ja mõtlesin, et appi, kui kirju… Ma armastan endiselt värve ja mustreid, aga mida aeg edasi, seda väiksemates kogustes… Kui mustriga tapeet, siis ainult ühes seinas. Kollane köögis – ei soovi enam seinu, piisab nõudest. Kui lauale on mingit katet vaja, siis pigem ühevärviline või võimalikult neutraalse mustriga. Ja taldrikud võiks olla ühevärvilised, piisab sellest, kui kausid ja tassid on kirjud. See on tegelikult huvitav fenomen, mida võiks kunagi pikemalt lahata… Aga pole selle postituse teema.)

Alati oli plaanis see laud korda teha, kui ükskord “päris” remondini jõuame. Aga teate ju küll, kuidas selle remondiga läks.

Esimese kodu ostsime majatäie nõukaaegse mööbliga, sest meil endil olid mõned üksikud mööblitükid (kummut, kapp, võrevoodi), kaugeltki mitte piisavalt kõigi ruumide sisustamiseks. Möödunud üheksa aasta jooksul saime juurde paar uut diivanit (teine ring, sugulaste vanad), mõned muud mööblitükid sõpradelt-tuttavatelt ning ostsime lastele nari ja kummuti. Magamistuppa ostsime voodi ja tegime öökapid. Kõik ülejäänud mööbel kasutuses oligi see vähene, mis varasemast olemas oli ning see, mis elamisega alguses kaasa tuli. Mitte eriti kaunis, aga funktsionaalne. Välja kolides oli kokkulepe, et teeme kodu täiesti tühjaks. Andsime ära nii palju kui saime, viskasime terve konteineritäie mööblit ka minema.

Kaasa kolisimegi ainult selle ümmarguse laua, laste nari, ühe laste kirjutuslaua ja kapikese ning ajutiseks kasutamiseks ka vana voodi ja öökapid. Kui ülejäänu läks üleval korrusel kohe kasutusse, siis massiivne puidust laud jäi garaaži – ootama esimese korruse remondi valmimist, et saada lõpuks korda tehtud ja võtta taas sisse auväärne koht söögilauana.

Oma praeguse kodu saime täielikult möbleeritult. Eelmised omanikud võtsid kaasa vaid mõned üksikud asjad, mis olid nende enda restaureeritud ja seega sentimentaalse väärtusega. Ülevalt magamistoast riidekapi ja kummuti, alt söögitoast laua. Meie jätsime siia kolides maha voodid ja öökapid ning võtsime kaasa vaid lastetoa kirjutuslaua ja kapikese, Poisi uue legolaua… Ning muidugi ümmarguse laua.

Nii et lõpuks ometi oli jõudnud kätte aeg ümmargune laud korda teha.

Mina, eks, ei tea mööbli restaureerimisest mitte kui midagi. Kuna värvida ma seda ilusat puitu kindlasti ei tahtnud, lihtsalt sobivalt toonida, siis kujutasin ette, et peaksin kõigepealt lihvima ja siis peitsima. Küsisin nõu FB sisekujunduse ja remondigrupist – seal vaieldi kõigepealt tükk aega selle üle, kas laud on spoonitud või mitte… Kuna olin maininud, et viimistlus peaks saama veekindel, soovitati kasutada muuhulgas näiteks paadilakki…

No igatahes, läksime siis Decorasse, kus oli peatse kolimise tõttu soodusmüük, et pisut nõu küsida ja vajalikud vahendid ära osta. Sattusin seal ääretult toreda asjaliku müüja peale, kes vaatas fotot, küsis, kas laud on raske ja ütles selle põhjal kohe ära, et ikka täispuit tamm, mitte spoonitud. Ja soovitas Osmo toonivat õlivaha (mida oli ka FB-s soovitatud) – näitas mulle erinevaid toone puidutüki peal ja… Rääkisime ka lihvimisest ning ütlesin, et olen mõelnud taldlihvija laenutamisele, sest liivapaberiga kogu laualt laki maha saamine oleks vist liiga karm töö. Ta ütles, et leidis ise Handymannist paarikümne euro eest taldlihvija, mille ostis just soodsa hinna pärast ja on üllatavalt ok. Tema vihje peale läksingi vaatama ja ostsin samuti. Ma poleks kohe kindlasti hakanud €60+ eest seda ostma, aga €20 oli just see hind, mida olin nõus maksma – täpselt selline asi, mida ei kasuta küll tihti, aga võib ka tulevikus ära kuluda, arvestades mu teise ringi lembust.

Nii ma siis võtsingi ette – eemaldasin sada miljonit klambrit, lihvisin laua kuidagimoodi ära ja kandsin soovituse põhjal ööpäevase vahega hästi õhukeselt peale kaks kihti õlivaha. Peale kandmiseks kasutasin nõudepesusvammi 🙂 Ja no kaugeltki ideaalne pole see tulemus, oleks saanud palju paremini… Ja ma hiljem olen lugenud, et Osmol on ka mingi top oil, mis vist sobiks lõppviimistluseks – äkki proovin kunagi ära, kui viitsin… Sest alguses mulle tundus, et laud pole piisavalt sile. Aga no kõigega harjub ja midagi hullu pole, nii et eks näis.

Igal juhul täpselt nii ongi, nagu nad ütlevad – et kui oled midagi ise korda teinud, siis oled hiljem asjaga eriti rahul. See laud sai täiesti juhuslikult TÄPSELT sama tooni kui toolid, mis koduga kaasa saime… Ja iga kord seal taga süües tunnen suurt uhkust, et ma selle ISE nii ilusaks tegin… Mis siis, et servast mõnest kohast võiks olla tõesti siledam… Aga ikkagi… Ise tegin, nii ilus 😀 Ilusam, kui see laud, mis siin alguses oli. Ma eelistan ühe suure keskmise alt laieneva jalaga lauda nelja tavalise jalaga lauale, mahub mugavamini ümber istuma. Ja ehkki seda kumerustega lauajalga lihvida oli paras k*pp, siis see oli seda väärt, sest näeb nii hea välja 🙂