Üks kassi meeliskohtadest on magamistoa riiulil. Esimesed pildid sellest seeriast tegin veebruaris:
Eks ta käib seal magamas kogu aeg… Kogu aeg ma ei viitsi pildistada 😛 Aga eile õhtul oli jälle pildistamise tuju ja… 😀
Ükskord ma mõtlesin, et okei, kui ta tahab seal nii kangesti magada, ma siis tõstan selle riiuli täiesti tühjaks… Võtsin selle korvikese ära, panin teise riiulisse teise otsa… Ja tulemus?
Andsin alla. Panin tagasi. Magagu siis 😀
Nii juhtub, kui kassipilte jooksvalt üles ei pane… Neid koguneb nii palju, et peab hakkama mitme postitusena avaldama 😀
Me ausõna igapäevaselt nii ei toitu, aga tolle pildi tegemise hetkel olin just nimekaimu veiniõhtule ootamas:
Täiesti normaalne on valmistada õhtusööki, kass seljas 😛
Saaremaal olemise ajaks viisime kassi “hotelli”. Puuri tal veel pole, nii et autosse viis Abikaasa teda põues:
Inimeste peal magada on hea:
…
Olen seda vist maininud enam kui korra, et hoian fotokaustu desktopil täpselt nii kaua, kuni kõik pildid on läbi sorteeritud ja blogisse üles pandud.
2015 suvel tegelesin viimati suuremat sorti võlgade klaarimisega, seejärel suutsin aasta lõpuni järje peal püsida, nii et 2015. aasta fotod on kenasti “My Pictures” kaustas, kus kõik varasemadki. Kusjuures, selles postituses mainitud Plika lasteaia piltide kausta tõstsin miskipärast desktopilt ära ja mis te arvate, on see siiamaani läbi vaatama või ei? Tõstsin nüüd silma alla tagasi, võiks ju siiski ära teha mingi hetk.
2016. aasta kaust ootas kannatlikult oma aega. Polnud varem jaksu sellele isegi mitte mõelda, sel nädalavahetusel tekkis aga fotode organiseerimise tuju ja võtsingi ette. Lisasin blogisse nö “vahele” ajaliselt õigesse kohta kuus postitust – esimene neist suisa jõuludest 2014 (sain pildid emalt tunduvalt hiljem ja jäid nö “seisma”), ülejäänud kõik eelmisest aastast. Kuna kõik postitused on parooli all, panin ka lingid eelmisesse postitusse, mis samuti parooli all.
Nö “avalikke” fotosid nii palju polegi, et varasema kuupäevaga postitusi teha, koondan siia kokku erinevad üksikud pildid, mis pole seni blogis kajastunud.
Esimene neist on eelmise aasta augustist. Oi, kuidas ma naeru pugistasin, kui seda pilti tegin:
Millalgi jõulude ajal tegime sushit. Selle tarbeks sai kurki kooritud ja Abikaasa tegi lastele “spahoolitsuse” 😀 Piltidel on näha jõuluvana toodud hommikumantlid:
…
Kuna sain auto enne ostu nädalaks “proovida”, siis tegelikkuses olen selle autoga ringi vuranud ju isegi kauem. Ühtpidi olen täiesti harjunud, teistpidi aga ikka veel üllatunud – kas tõesti on MINUL auto, millega ma saan IGA PÄEV sõita?
Ega ma palju sõitnud ei ole. Peamiselt ikka marsruudil kodu-töö-kodu, üsna tihti koju sõites ka ema juurest läbi põigates, et pärast kooli sinna läinud Plika peale võtta. Sekka vahel harva kool, lasteaed või mõni asjaajamine linnas. Pikkadest sõitudest siiani vaid Tallinnas käik proovinädala nädalavahetusel – käisime sealt Abikaasa uut tööautot ära toomas, nii et tagasi sõitsime kahe autoga. Jäin ellu 😀 Tallinna liikluses sõitsin küll ainult Abikaasa sabas, ise ei mõelnud midagi. Ja kui me kuskil perega käime, olen ikka lasknud reeglina Abikaasal juhtida 😛
Aga kõige olulisem on ikkagi see, et ma sõidan. Ise. Iga päev. Nii hea on. Igale poole jõuab kiirelt ja mugavalt. Rasked poekotid pole enam kunagi probleem. Mulle meeldib poes käia Abikaasast rohkem ja mul on seda teha imelihtne. Kui rattasõiduhooaeg läbi sai ja ma jala tööl käima hakkasin, pidin alati mõtlema, kui palju ma täpselt osta võin ja ka koju kanda viitsin – läpakat tassin ju nagunii igapäevaselt. Nüüd seda muret enam pole.
No ja lihtsalt… Vabadus. Sõltumatus. Hea on. Mis siis, et ma tunnen ennast isegi Pärnu kesklinna liikluses endiselt pigem ebakindlalt 😛 Küll ma harjun. Vähemalt on nüüd võimalus!