See oli nii umbes kuu aega tagasi, kui sain FB-s kutse üritusele “Rabas oli 30 siili”. Minu senised matkakogemused piirdusid küll 10 aasta taguste “pakime asjad autosse, sõidame sellega mööda looduskauneid kohti ja õhtul RMK platsile, teeme lõket ja magame telgis, järgmine päev sõidame edasi” stiilis üritustega ning teatavasti olen ma ka maailma suurim külmavares, aga Liisi juubelilt puudumine ei tulnud kõne allagi, seega lootsin lihtsalt, et jään ellu 😀
Iseenesest on mulle alati meeldinud MÕTE matkamisest, kuna varustust pole meil selleks aga kunagi olnud, oli mõte seni vaid mõtteks jäänudki. Polnud seda vaba raha kunagi nii palju, et ehku peale tervele perele telk ja magamiseks vajalik varustus osta – äkki tõesti meeldib. Nüüd oli aga lihtne – ütlesin Paavole kohe alguses ära, et me võime tulla küll, kui tema vajaliku varustuse eest hoolitseb. Nii et polnudki muud, kui soojad riided kokku otsida ja Tallinna poole suunduda.
Tallinnas käik oli seekord kohe eriti produktiivne. Nagu tavaliselt, oli ühendatud töö ja lõbu. Otsustasin seekord minna kohale juba neljapäeva õhtul, et saaks reedel täispika päeva tööd teha. Maandusin Liisi ja Paavo pool kiiruga ostetud joodamatu veiniga (senimaani ei tea, kas see pidigi mulliga olema või oli käärima läinud, igatahes päädis esimene maitsmine sellega, et Paavo läks poodi ja ostis uue veini), külla tuli veel üks kolleeg, üks jäi ootamatu terviserikke tõttu tulemata, sai kella üheni öösel veini joodud ja jutustatud.
Järgmisel päeval sain lõpuks kokku uue kolleegiga, kellega seni oli olnud võimalus tööasju vaid virtuaalselt arutada, panime pead kokku ja tegime terve päeva tööd. Noh, vahepeal käisime lõunal kah 😀 Aga üheksast me Paavoga jõudsime ja õhtul seitsme paiku Liisiga lahkusime. Ja suur töö sai tehtud – üks projekt, mis ligi kaks aasta hingel, sai suuremalt jaolt paika pandud, nüüd vaja veel vaid lihvida ja teostada.
Kuna Plika lõpetas neljapäevase lasteaiapäeva okseralliga, oli meil perekondlik põnevusmoment, kas tegu on ühekordse õnnetu juhuse või kõhuviirusega. Viimasel puhul poleks ema olnud nõus nakkusohus lapsi hoidma ja Abikaasal oleks juubel väisamata jäänud. Õnneks ei olnud viirusest haisugi – lapsed olid reedel kodus ja kõbusad, nii sai nad õhtul ema juurde viidud ja Abikaasa tuli ka Tallinna.
Reede õhtul “koju” jõudes olin hirmus väsinud ja oleks tahtnud parima meelega magama keerata, kuna Liisil & Paavol oli aga kutse sõprade uue bändi esimesele kontserdile, ei saanud ometigi nendega koos minemata jätta. Väga vahva oli üle pika aja live esinemisel viibida, õnnestus suisa lava ees istuda ja tunnetada, kuidas bass läbi keha vibreerib.
Aga see kõik on eellugu, põhiline action toimus ikkagi nädalavahetusel.
Liis ei teadnud üritusest miskit peale selle, et tegu on rabamatkaga – detailid jäeti tema eest saladusse. Eks ühte ja teist tilkus ikka siit ja sealt välja, aga üldiselt hoiti teda teadmatuses. Minu teadmised toimuma hakkavast olid umbes-täpselt sellised, et olin andnud ühes teistega panuse sünnipäevakingi fondi ja saanud Paavolt norimise peale “MIDA me TERVE PÄEVA nii külma ilmaga rabas TEEME” mokaotsast vastuse stiilis “imetleme vaadet, soovijad saavad 26 meetri kõrguselt köiega laskuda ja seejärel väike rabamatk”. Nooojah. Kotid pakkis Paavo nii mulle kui Abikaasale ise ära ja anti käsk, et peame Liisiga rongiga Pääskülla sõitma, kust meid auto peale korjatakse. Paavo ise kadus varem, ettevalmistusi tegema.
Ahhaa, kommenteerimaks postituse pealkirja, siis Liisi kurtmisele, et tal pole rabamatkaks sooje riideid, varustas Paavo teda ainulaadse kombekaga. Sellesse riietatuna käisime me laupäeva hommikul läbi Kristiine keskusest, et skoorida paar vajalikku asja ja suunduda seejärel rongile. Liisil oli muuhulgas vaja tuua ära Sokisahtlist tellitud sokid. No ja kujutage siis ise ette, kui tuleb selline neiu sellise tellimuse järele…
Kuna me ajasime Abikaasaga samal ajal muid asju, polnud me kahjuks kaasas, aga Liisi sõnul olevat müüja lihtsalt naerma pursanud. Sestap oligi ülejäänud ürituse lööklause “Veits gay on OK!” – sobis suurepäraselt igasugusesse konteksti 😀
Kristiine Prismasse minnes hakkas turvaväravate vahel piiksuma Paavo poolt pakitud Abikaasa seljakott. Turva oli õnneks lahke ja lubas meid sisse, läbi otsida ei soovinud. Mis täpselt piiksus, ei tea keegi siiani 😀
Igal juhul rongi peale me jõudsime, Mariliis meid Pääskülast peale korjas, ülejäänud seltskonnaga saime ka kokku ja edasi suundus autode rivi Muraste vaatetorni. Kui olime kohale jõudnud ja Liis nägi Paavot, kes meid ootas, kiiver peas, kostus suuremal hulgal ebatsensuurseid väljendeid. Ülejäänud seltskonnal läks veidi aega, et otsad kokku viia, aga jah, see oli see koht, kus sai nautida vaadet ja soovijad said laskuda ligi 30 meetri kõrguselt köiega tühjusesse. Ehk siis reaalsuses tähendas see, et paaniliselt kõrgust kartev Liis oli esimene, kes rakmetesse lükati, üle ääre ronida paluti ja köie otsas alla lasti.
Igaks kolmeks puhuks mainin ära, enne kui mõnele jääb mulje vastutustundetusest, et kõik oli väga turvaline, ürituse eest vastutaja ja laskujate julgestaja oli ise kümme aastat asjaga tegelenud ning Liis oli nõus asja ära tegema, sest noh, sotsiaalne surve.
Abikaasa oli kohe hakkamas, ta olla kunagi 15a tagasi poole kõrgemalt laskunud, nii et juba “vana kala”:
Ja kuigi MINUL polnud absoluutselt mitte mingisugust kavatsust seda nalja kaasa teha, siis lõpuks KÕIK laskusid ja no ma ei saanud siis kehvem olla 😀 Ehkki nagu Liis kommenteeris – ta polevat mind kunagi varem nii hirmununa näinud. No shit, Sherlock! Aga ellu jäime ja nüüd on vähemalt millestki blogida 😀
Paar tundi köie otsas karjudes möödus kiirelt, paralleelselt väike piknik saiakeste ja kuuma mustikakisselliga ning sõitsimegi edasi, Õmma rappa. Seal ootas meid ees ligi 2km kõndimist (vist, umbes, keegi päris täpselt ei tea) täisvarustusega, sealhulgas kaasaskantava telksaunaga (ehk siis muuhulgas hunnik kive kelgu peal, mis, nagu hiljem teada saime, purde peal ümber läks, nii et neid kive kraavist kokku korjati).
Poole tee peal tegime peatuse, kus enamikul seltskonnal kästi teha käepärastest vahenditest õnnitlus – kas kolmkümmend väikest siili või üks suur. Kuna läheduses paistis käepärane küngas, otsustasime viimase kasuks.
Selleks ajaks, kui kohale jõudsime, olid ürituse korraldajad jõudnud onni ära kaunistada ja Liis sai väärilise vastuvõtu osaliseks. Lõpuks ometi oli tal võimalus avada hoole ja armastusega pakitud kingitus, mis võttis nii umbes veerand tundi, mille jooksul õnnestus tal ka kääridega näppu lõigata. Harilik Siil ühesõnaga 😀
No ja siis väike šampus ja söögivalmistamine, kadunud noad-kahvlid, mis tulid järgmisel hommikul välja minu seljakotist 😀 (Paavo pakkis, mina ei teadnud, mis seal on), õhtusöök käepäraste vahenditega (mina näiteks sõin tatart näppudega :D), sotsialiseerumine, Mariliisi poolt hoole ja armastusega valmistatud tiramisu…
Ja muidugi saun, millest pole arusaadavalt pilte sellest hetkest, kus me seda reaalselt kasutasime, aga mõned siiski on, päris algusest ja järgmisest päevast:
Mina ei ole teatavasti eriline saunainimene, aga pärast päeva välitingimustes tundus kuum saun täitsa mõnusana. Mis omakorda tähendas, et kõigepealt tuli ennast pimedas õues ihualasti kiskuda ja saunatelki lipata. Jälle üks uus kogemus, üpris sürreaalne. Ei olnud mina varem paljajalu lumes jooksnud ega ennast saunas lumega hõõrunud. Mõnele teisele võib-olla täiesti harilik tegevus 😀
Ja no fantast seltskond oli koos, seda ma vist ei ole veel eraldi ära maininudki. Palju ilusaid ja andekaid inimesi. Kõik need konnalaulud, mis tol õhtul ära lauldi… Ja mitte ainult konnadest 😀
Uni tuli üsna varakult ja oli üsna magus. Miinuskraadidega telgis ööbimine oli täiesti eduline üritus, vahepeal veidi jahe oli, aga kui siis ennast veidi kohendada ja külmetav nägu magamiskoti sisse keerata, oli täiesti okei.
Hommikul sai kohvi, sai süüa, sai taas sotsialiseeruda. Mariliis, kes ei saanud ööseks jääda, tuli hommikul tagasi, et meile saiakesi tuua ja tagasisõiduks küüti pakkuda. Asja tegi eriliseks see, et ta tuli lastega, kellest vanem on meie Plika eakaaslane, aga noorem polnud veel kahenegi. See polnud aga mingi takistus – laps kotiga selga ja väike rabamatk, mis see siis ära ei ole 😀
Pärast söömist, Liisi õhupallidesse mässimist ja selle igakülgset jäädvustamist mitme erineva fotokaga oligi aeg sealmaal, et pidime asjad kokku pakkima ja Tallinna poole tagasi suunduma. Kuna meil olid bussipiletid ostetud, läks lõpuks üsna kiireks, nii et osa seltskonda lahkus ees, Paavo jäi ülejäänud osaga veel asju kokku pakkima.
Ja kui me siis lõpuks kell neli koju jõudsime, olid lapsed veel paar tunnikest vanaema juures, seega oli meil Abikaasaga võimalus rahulikult elamist korrastada ja kahekesi kvaliteetaega veeta.
Ühesõnaga jah… Rutiinist välja, indeed. Oli alles seiklus. Millal uuesti saab?
PS. Ma TEAN, et 72 pilti ühes postituses EI ole väga normaalne, aga noh, ma isegi tegin valiku 500+ -> 100 -> 72, nii et ma olen isegi tubli olnud, eks. Ja nõuti mult kilomeetripikkust postitust, see soov on täidetud 😛
