Mõni aeg tagasi ringles FB-s selline pildike:
Kõik emad ilmselt muigasid seda vaadates ja noogutasid, nii minagi.
Aga…
Ma PEAN aeg-ajalt elamise korda saama, muidu ma kaotan tõesti mõistuse – olgu lapsed või mitte.
Kord on muidugi ka suhteline mõiste 😛 Ma ei pea siin isegi silmas mingit suurpuhastust. Aga näiteks nädalavahetusel oli Abikaasa ära, lapsed mängisid õues, mina olin end blogisse kaotanud… Ei jõudnud selle aja jooksul isegi poodi, koristamisest ja söögi tegemisest ärme parem räägigi. Sõime võileibu ja pelmeene, lapsed ei tahtnud ka eriti midagi, sest sõbrad mänguväljakul ostsid igasugu kräppi ja pakkusid lahkelt ka neile – ma noil puhkudel ei keela kunagi, ega ma õel ema pole. Ainult nii õel, et OMA raha selle kräpi peale ei kuluta…
Igatahes tagasi teemasse – nädalavahetuse tagajärjel oli kodu võrdlemisi sassis. Täna olin sunnitud kõigele lisaks pool päeva tööd tegema, sest on asju, mis on puhkusest hoolimata vaja ära teha. Ja kui ma siis ükskord tööga ühele poole sain, siis oli lõpuks ometi aega hinge tõmmata ja KORISTADA.
Nüüd on kõik asjad omal kohal, kõik põrandad pühitud, vannituba puhtaks küüritud. No ja lihtsalt võrratult hea on olla. Ma tean küll, et homme keeravad lapsed kõik jälle segi ja elamine on õige pea taas liiva täis, aga vähemalt praegu on see üürike õnnis hetk – vaikus, rahu, kord. Ma nii väga vajan seda. Kui kodu on korras, on mul lihtsalt poole parem tuju.
Nii et jah… Lapsed tekitavad küll segadust, aga lugedes teiste blogisid, ohkan rahulolevalt, kuna nad on väljas selles vanusest, kus kõik asjad valimatult laiali loobitakse… Ja koduloomad? Mitte meile, aitäh 😀 Mitte nii kaua, kuni keegi teine nende eest täie vastutuse enda peale võtab. Kui meie elamises veel mõni karvik ka oleks, siis ma küll kaotaks ilmselt mõistuse. Väikeseid lapsi ja loomi jaksab ühel ajal pidada vaid korra suhtes väga ükskõikne inimene või siis vastupidiselt – üks VÄGA usin koristaja. Ma pole kumbagi. Ma olen laisk, kellele meeldib kord 🙂
