rõõm

Tõeline maagia

/ igapäevaelu, rõõm / 3 Comments

Sõitsin täna kell pool seitse trenni. Väljas oli pime, sadas, nähtavus oli halb. Mulle ei meeldi sellise ilmaga sõita, aga nagu ikka, keskendun sellistel puhkudel tänulikkusele – et mul üldse on auto, millega nii mõnusalt, mugavalt ja kiiresti trenni saab. No umbes nagu Ritsik hiljuti oma hommikutest kirjutas – mul hommikul väga sellistele asjadele mõelda pole, aga päeva jooksul tekib palju olukordi, kus ma saan lihtsalt olla tänulik, et igapäevaelu on täpselt selline, nagu on. Ja eriti hea on tänulikkust kasvatada raskematel momentidel. Kui õnnestub ving oma peas keerata tänulikkuseks, on see puhas rõõm ja töövõit.

Igal juhul – kaks trenni hiljem astusin kell üheksa trenni uksest välja – ja täiesti uskumatu, on juhtunud jõuluime. Kõik on valge, autol on 10cm paksune lumekiht, laia lund sajab muudkui juurde. Täielik maagia! Pühkisin autolt lund maha, sõitsin koju – suu kõrvuni peas. Muuhulgas olin NII tänulik selle eest, et Kaaslane eile talverehvid alla pani. Mis ma täna õhtul ilma nendeta teinud oleksin?

Õhtusöögiks oli väga sobivalt seapraad. Panin küünla põlema, jõulumuusika mängima. Isegi paar piparkooki oli, sest Plika ju käis nädalavahetusel kõrvalmajas sõbranna juures neid küpsetamas.

Nõudsin, et peame kindlasti peale õhtusööki veel välja jalutama minema, et lund nautida ja pilti teha – homseks ei pruugi sest maagiast enam suurt miskit alles olla. Pargis oli keegi jõudnud juba lumememmegi teha… Head lund ei tohi raisku lasta!

Esimene lumi, puslemajandus ja blogi upgrade

/ blogimine, elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, jõulud, pusled, rõõm / 2 Comments

Tegelesin täna tükk aega oma blogiga. Olen siin minevikus kurtnud, et saan kirju limiitide ületamise kohta ja ilmselt on ehk põhjuseks vananenud PHP, mida ma ei saanud aga uuemaks muuta, sest siis ei töötanud värskuse järgi sorteeritud blogroll. Täna pärisin chatGPT käest aru, millist pluginat ma kasutada võiks ja vahetasin lõpuks välja. Jaurasin sellega tükk aega, et saada seaded selliseks, nagu vaja – kuna pidin lisama RSS linke ükshaaval, siis ei hakanud lisama neid, kes pole 2025 kordagi postitanud… Mis tähendab, et blogrolli jäi ainult 17 linki. No ma siis lisasin eraldi ka tasulised, mida jälgin, ehkki need ilmselgelt värskuse järgi ei uuene ja kui kõik teised tulevad mulle vähemalt meili peale, siis Mallut ma käingi lugemas vahel harva – siis, kui meelde tuleb… 😀

Igatahes, mulle endale tundub, et pärast kõiki toiminguid läks blogi leht hulka kiiremaks – kommenteerige teie, kas tunnete mingit vahet? Ma tegin ju erinevaid asju, puhastasin ka kõigest ebavajalikust ja mitmed pluginad keerasin kinni – kaasa arvatud selle laikimise oma. Jaurasin tükk aega ka sellega, et WP enda like button saada blogipostituste alla – tegin kõike, mis chatGPT soovitas, aga no seda ei saanud… Ehk jätkan mõni teine päev. Ma ei tunne ennast koodi näppides enam mugavalt, see on vist ainus asi, mis proovimata… Selle eest sain aga seadetes tuhlates eemaldatud tarbetu read more lingi, mis iga postituse lõpus oli, nii et midagigi!

Muus osas… No see lumi tuli näiteks väga ootamatult. Tore üllatus muidugi! Kaaslane vahetas täna autol rehvid ka ära… Ja võrkkiik ning ripptoolid olid juba enne esimest lund ära pandud, great success!

Tööl oli meil hästi põnev koolitus – Belbini meeskonnarollid. Sellest peaks kohe eraldi postituse kirjutama mingi hetk.

Nädalavahetusel sain ühe pusle ka kokku, Siimuke oli suureks abiks 😀

Kuna mul on sel kuul olnud mitu päris suurt ja olulist väljaminekut, siis oli mul ülitäpselt raha konto peal, et veel viimased püsikulud saaks makstud ja trenni kuukaart ostetud – igapäevaostudega aitab kuu lõpuni krediitkaart. Kuna on aga teada, et ootamatuid ülekandeid tuleb ikka ette, siis naersin, et peab mõtlema, mida annaks maha müüa. Konkreetselt millegi müümiseni veel ei jõudnudki, kui tuli kommentaar mu juunikuisele FB puslegrupi postitusele – müüsin toona puslesid ja unustasin hiljem kuulutuse kustutada. Kui tuli küsimus, kas pusled on alles, saatsin küsijale pildid nendest, mis hetkel saadaval… 11 puslet müüsin 45€ eest – neist kuus 500tk, mida nii palju ei osteta. Ja ostja oli nii tore – alati on vahva jutustada teiste pusleentusiastidega. Nii et kapp on nüüd tühjem ja kontol pisut raha jälle. Väga õigel ajal!

Pesin oma Didriksoni punase parka ka ära, tegin pildid ja panin müüki. No mis teha, soe toon, tuleb maha müüa 😀 Ehk leidub mõni huviline.

Käisin eile üle pika aja kiigujoogas – viimati ma olin Tartus ja enne seda jäi kolm korda ära, nii et kuuajane paus. Ja teate, kui äge lugu! Trennis käib ka üks prantslanna, kes küsis minult pärast trenni lõppu, kui riietusime – kas sa ostsid oma salli Sõbralt Sõbrale poest? Ma ütlesin, et mingist teise ringi poest kindlasti, aga täpsemalt ei mäleta. Tema ütles, et annetas selle salli sinna poodi ja et see on ostetud New Yorkist. Prantslanna, kes kohtus oma eestlasest mehega New Yorkis ja kes elab nüüd temaga Eestis… Ja tema New Yorki sall jõudis minuni ja meie sattusime ühte trenni. Kas pole lahe!

See sall on mul ikka juba jupp aega olnud, eelmisel sügisel sai sellega perepiltegi tehtud… Nii ilus roheline ja minu värvid.

Siin ma niisama tšillin buddha asendis… 😀

Jõulud hiilivad ligi. Peaks tuled üles panema… Jõululaule juba kuulame hoolega, küünlaid põletame, seapraadi sööme regulaarselt… Plika käis täna sõbranna juures piparkooke küpsetamas – kodus pole selleni veel jõudnud. Tahaks kuuske, aga kuna mõned okkad võiks soovituslikult kuni uue aastani küljes püsida, ei saa seda veel tuua… Detsembri alguses, mitte varem.

Või siis peaks sel aastal alternatiivse kuuse kasuks otsustama? 😛 Me muide tõsimeeli juba arutasime, et tegelikult meile ju mahuks kuues kass ka… 😛

Sünnipäevanädal

/ plika, rõõm, seltsielu / 4 Comments

See nädal on läinud peamiselt sünnipäevade tähistamise tähe all – ja on sellest tulenevalt olnud tavapärasest tunduvalt väsitavam. Aga sellegipoolest nii tore.

Kuna üks tuttav jagas hiljuti FBs, kuidas ta oma tütrele 17. sünnipäevaks sushitordi tegi, tekkis mul inspiratsioon sama proovida. Millegi sisse on ju vaja hommikuseks üles laulmiseks küünlad torgata, aga magusat keegi tegelikult hommikul ei taha, seega tundus igati hea idee. Jäi muidugi küsimus, kuidas seda kõike salaja korraldada – algul mõtlesin, et pean kolmapäeva õhtul ära ootama, kuni Plika magama läheb ja siis toimetama hakkama, aga see idee mind üldse ei erutanud, sest olen ju õhtul ise ka väsinud ja ei jaksa miskit asjalikku teha. Õnneks mulle meenus, et Plika on kolmapäeva õhtul kaks tundi trennis – jõudsime oma sünnipäevaks valmistuvalt poetuurilt tagasi siis, kui ta juba läinud oli, panin esimese asjana riisi keema ja jõudsin kenasti tordi valmis ning ära peita. Retseptiks kasutasin sedasama Tiktoki retsepti, mille tuttavalt küsisin (saatis screenshotid) – kuna ma kasutasin sushiriisi asemel mingit risotoriisi, siis päris õige konsistentsiga see ei tulnud ja tort väga hästi koos ei püsinud, aga  maitse oli väga hea ja see on peamine… Võib teha teinekordki, õige riisiga 😀 Plika oli üllatunud ja väga rahul.

Poiss pani sel aastal Plikale omal algatusel kokku eeskujuliku nännikoti – saak on näha alloleval pildi, Plika tutvub parasjagu Hello Kitty üllatusmuna sisuga 😀

Kuna Plikale meeldivad väga liiliad ja poes jäi ilus taim ette, siis mõtlesin, et hea sünnipäevaks kinkida – alles kodus tuli meelde ja kinnitasin kiire googeldamisega, et liiliad on kassidele ülimürgised… Nii et laulsime ta lillega üles, aga oli näha, et Teet tundis selle vastu suurt huvi – küll vaid nuusutas, aga üldiselt saavad paljud toataimed meie kasside poolt halastamatult ära näritud… Seega on see liilia nüüd meie magamistoas, mis on elamise ainus kassivaba tuba… Nojah noh… Aga mõte on see, mis loeb, eks 😀

Väga eriliseks tegi Plika sünnipäevahommiku ka see, et üllatuskülalisena tegi kiirvisiidi tema hetkel Šveitsis vahetusaastal viibiva põhikooliaegse pinginaabri ja parima sõbranna ema – sõbranna oli talle väikese kingituse saatnud ja emaga sai kokku lepitud, et ta hiilib hommikul tasakesi sisse seda üle andma ja laulma, sõbranna ise samal ajal videokõnes… Koos kingitusega oli ka hiiglaslik lillekimp ja kiri… Plika oli täielikus šokis, pisarad voolasid… Väga emotsionaalne hommik oli ja väga õnnestunud üllatus. Nüüd meenub, et ma pole siiani pilti teinud nendest lillekimpudest, mis ta sünnipäevaks sai – ja kuna praegu on väljas pime ning mul on kass süles, siis ei saa hetkel pildistama minna ka…

Kui kolmapäeva õhtu möödus sushitordi tegemise tähe all, siis neljapäeva õhtul tegime võileivatorti, mis sai kenasti selleks ajaks valmis, kui ma trenni minema pidin – Plika ja Kaaslane jäid veel jääkidest “musti” torte tegema.

Ja reede õhtu – no esiteks pingutasin reedel kodukontoris töörindel, et kõik vajalikud asjad tehtud saada, kuna esmaspäeval olen koolitusel. Selleks ajaks, kui lõpetasin, olin üsna väsinud ja omadega läbi, aga siis tuli pidu, nii et terve õhtu sain võõrustada, toimetada ja suhelda. Ma neil pidudel ise kunagi pikalt istuda ega hinge tõmmata ei saa, söön alati vähe, sest toimetamist-tegemist on nii palju. Veini jõudsin vähemalt pisut juua, see õnneks aitas väsimusest üle olla ja võõrustamist nautida. Pidu oli tore nagu alati – olen nii tänulik selle eest, et on põhjust kaks korda aastas Eksabikaasa sugulased külla kutsuda ja nendega suhelda.

Ja nagu see on viimased 1,5 aastat olnud, oli kõigi lemmikkülaline Plika ja Poisi imenunnu väikevend, kes on praegu just selles oivalises vanuses, kus on kohe-kohe rääkima hakkamas, käib juba asjalikult ringi ja korraldab igasugu asju – seda on lihtsalt nii äge jälgida. Õhtu lõpus, kui ülejäänud külalised olid läinud ja põnn laua pealt ükshaaval suure hoolega teelusikaid veeklaasi tõstis, tuli mul järsku meelde üks video Plikast, kui too kunagi sarnases vanuses sai jaole vannituppa jäetud kleebitavate nagide pakile ja need kõik sama hoolsa pühendumisega vannitoa seinale ritta kleepis. Pidin seda kohe näitama ja vaatasime paari videot veel – sai võrrelda lapsi selles eas ja nägime mitmeid sarnasusi. Jäi plaan, et peame kokku saama ja korraldama “filmiõhtu”, kus kõiki neid laste esimeste eluaastate videosid vaadata. Seda on ikka nii äge vahel teha!

Olles kolm õhtut tavalisest rohkem pingutanud ja seega tavapärasest rohkem väsinud, ärkasin ikkagi laupäeva hommikul kell seitse ning magama enam jääda ei õnnestunudki – üritasin, mis ma üritasin, enne kaheksat tulin voodist välja. Ees ootas reis Tartusse, et tähistada Kessu sünnipäeva. Tema õige päev on Plikaga ühel päeval.

Me muudkui üritame Liisi ja Kessuga veiniõhtuid korraldada, aga logistiliselt õnnestub see pigem harva. Eelmisel aastal alustasime traditsiooni Kessu sünnipäeval kuskil ägedas kohas kokku saada – toon osutus valituks Ruunavere hotell, kus oli väga lahe. Sel aastal oli Tartu – Crepp, teater, keskööni jutustamine…

Hommikul veel jutustamist, Kolm Tilli, mis oli meeletult rahvast täis, sest isadepäev – lootsime sealt saada inglise hommikusööki, aga isadepäeva erimenüü oli pannkoogid. Kuna menüüs oli ohtralt lisandeid, suutsin endale nendest ikkagi inglise hommikusöögi kokku panna – praemuna, peekon, seened, oad, foccacia 😀 Win! Toit oli imemaitsev, teenindajale sai ka ohtralt kiidusõnu jäetud, seal oli ikka tõesti palju inimesi ja neil oli seal metsik tamp peal.

No ja siis polnudki muud, kui bussijaama ja Pärnu poole tagasi sõita. Kahe bussisõiduga sain täpselt läbi ühe oma lemmiksarja uusima raamatu – reaalselt lugesin epiloogi viimaseid lauseid siis, kui buss Pärnus bussijaama sisse keeras.

Lisaks oma seltskonnaga lõbutsemisele õnnestus Tartus täitsa juhuslikult kohata nii Kauri kui Jaanikat. Üht teadsin seni vaid blogikommentaaride kaudu (ehkki ma mõtlen, kas me äkki ikka oleme varem kuskil kohtunud ja ma lihtsalt ei mäleta?), teise blogi olin just paar päeva tagasi üle pika aja tehtud kinniste blogide ringil kontrollinud ning nukrusega tõdenud, et ei ole seal miskit uut – no ei saa ju pahaks panna, isegi olen blogimisest võõrdunud, aga ikka tahaks teada, kuidas inimestel läheb… Igal juhul olin just tema peale mõelnud ja nii tore oli temaga tänaval kokku põrgata.

Hirmus Tartu igatsus jäi sest reisist hinge. Tartu on ikka nii minu linn. Mulle väga meeldib Pärnu ja see elu, mille olen siia üles ehitanud – ei kahetse midagi, perekonna lähedal on lastega parim. Aga mäletatavasti oli Tartu see linn, mille järele Londonis elades igatsesin ja kuhu me Eestisse tagasi kolides kõigepealt maandusime… Siiani on Tartus tunne, et inimesed tänaval on rohkem “minu omad” kui Pärnus või Tallinnas. Ja nagu Liis kommenteeris – majad on ka ilusamad. On jaa, noh! Mis sa teed! Nii et jälle hakkasin mõtlema, kuidas annaks oma elu Tartusse kolida. Plikal on plaanis sinna ülikooli minna – eks ole näha, kas see soov säilib ajani, mil gümnaasium läbi saab. Mina oleks nõus pärast laste pesast välja lendamist suurima rõõmuga Tartusse kolima, aga nii minu kui Kaaslase perekond on ju Pärnus. Kuidas ma naudin seda, et mu ema ja õde on lühikese jalutuskäigu kaugusel! Tartusse kolides jääksin sellest ilma. Eestis on muidugi kõik vahemaad väikesed, aga ikkagi… Noh, on aega mõelda selle asja peale, enne 3,5 aastat ei toimu kindlasti midagi. Kui Poiss on kooli lõpetanud ja välja mõelnud, mis ta edasi teha soovib… Eks siis ole näha. Seniks naudin edasi Pärnu elu.

Reisimine on väsitav, aga issand kui tore on sõpru näha ja maailma asju paika panna. Peaks seda ilmselt tihemini tegema, aga noh… Elu… Hea, kui vahelgi jõuab 🙂 Aga üle kõige on ikkagi jõuda oma koju, käia pesus ja maanduda rahuloleva ohkega diivanil, et lõpuks ometi natuke puhata.

Puslemajanduse hetkeseis

/ pusled, rõõm / 1 Comment

Tegin oktoobri alguses pildid oma puslemajanduse hetkeseisust, aga mingil põhjusel ei jõudnudki nende postitamiseni. No mis seal ikka, saab see viga nüüd parandatud – toonase ilusa ümmarguse 50 kokku panemata pusle asemel on praegusel hetkel kokku panemise ootel vaid 48 puslet.

Tükkide arvult: 1x 4000tk, 1x 3000tk, 6x 2000tk, 3x 1500tk, 33x 1000tk, 4x 500tk

Brändidelt: 19x Trefl, 8x Ravensburger, 7x Otter House, 5x Clementoni, 4x Eurographics, 3x Castorland, 1x Educa, 1x Hatber

Mu lemmikud on kahtlemata 1000tk, aga koos õekesega panemiseks eelistan pisut suuremaid – 1500tk või 2000tk. 3000+tk on väljakutse, neid tihti panna ei jaksa ja peab olema eriti hoolikas pildi valikul, et oleks piisavalt värviline. Treflil on õige mitu 3000tk puslet, mida endale väga soovin ja loodan, et ehk mingi hetk keegi pakub vahetuseks või soodsalt müügiks. Või äkki kingitakse 🙂 Samas 4000+tk puslesid ma ei olegi õieti leidnud, mis mind kõnetaks. Üks äkki on wish listis… Selle ainsa, mis kodus ootel, sain läbi puhta juhuse FB grupist – andsin vahetuseks vastu 2x 3000tk, mida ise kokku ei pannudki (ja olen selle otsuse eest väga tänulik, sest need oleks olnud minu jaoks liiga kirved). See, mille sain, tundub äge ja piisavalt värviline – suvel ehk võtan puhkuse ajal ette. Seda pole muidugi kuskil mujal panna kui magamistoa põrandal – või noh, jupikaupa võib ju panna ka väiksematel puslealustel ja kandikutel…

Kallimatest brändidest on mu lemmikud Schmidt, Eurographics ja Ravensburger – kui neid teiselt ringilt saab, on eriti äge, ise osta ei raatsi, kingituseks saada on väga tore. Clementoni peaks ideeliselt jääma pigem kallimate hinnaklassi, see mulle ka meeldib ning olen soodukate ajal ostnud, aga neil on tükkide koos püsimine õnne asi – mõnikord püsivad, mõnikord mitte, sestap on ta lemmikute hulgas seal kuskil vahepeal. Soodsamatest brändidest on mu kindel lemmik Trefl, mida liigub kõige rohkem, seda olen palju nii ostnud kui vahetanud. Castorland on teine soodne bränd, millel pole tegelikult mitte midagi viga ja kui vahetustega satub, siis panen meelsasti, mõne üksiku olen ka ostnud… Aga Trefl kõnetab siiski rohkem. Otter House’i on mul hetkel nii palju, sest sain ühe vahetusega terve hunniku – seda müüakse vaid raamatupoodides ja hinnalt on ka pigem kallim. Kvaliteet on ok ja mul pole midagi nende kokku panemise vastu, kui need ette satuvad, aga neid pole mu wish listis, viimases on vaid K-rauta ja kaup24 lehelt leitav valik 😀 Educat müüakse vähe, see on üsna kallis ja kui minevikus oli mul ühe nende teise ringi puslega väga positiivne kogemus, siis tänu hiljutisele puslevahetusele avastasin, et neil on osadel pusledel kõik tükid ühe kujuga – pärast seda võtsin need vähesedki oma wish listist maha, sest mulle ei meeldi ühe kujuga tükid. CherriPazzi on teine bränd, mis mulle kvaliteedilt muidu väga meeldib, aga seal on ka kõik tükid ühe kujuga – selle jätsin wish listi alles, sest hind on soodne, aga tuleb väga hoolikalt jälgida, et pilt oleks läbinisti ilus ja värviline, vähegi suuremate ühetooniliste alade puhul on ühe kujuga tükid rist ja viletsus. No name brände pigem väldin, sest on halbu kogemusi… 😀 Vahetusega julgen prooviks võtta, wish listi panna pigem mitte.

Haha, päriselt – KES viitsis selle eelmise lõigu läbi lugeda ja oskaks sellest ka midagi arvata? Kas mu blogilugejate hulgas on kasvõi üks inimene, kes puslesid kokku paneb ja sellest nii palju huvitub, et erinevatest brändidest midagi jagab? Mind kohe täitsa huvitab see 😀

Igal juhul, kokku panemata pusled mahuvad kenasti ära kahe kapi otsa 😛 Kui enam ei mahu, siis on kuri karjas. Hädaga saan ka puslelaua juures aknalaua peal hoida, aga üritan koguseid mitte nii suureks ajada.

Samad kapid kaugemalt:

Juba kokku pandud puslesid, mida edasi ei raatsi vahetada, on hetkel 33:

Ja vahetuse ootel on praeguse seisuga 14 puslet. Sellest riiulist on pool tühi, nii et vaja rohkem kokku panna 😀

Kokku sain numbriks hetkel 95, mis on ilmselgelt liiga palju ja võiks olla pikemas perspektiivis poole väiksem. Alles hoitavate puslede arvu võiks vähendada ja ainult kõige lemmikumad jätta, varuks ei pea neid ju ka ilmtingimata nii palju olema, lihtsalt kuidagi kogemata on hetkel nii läinud… 😀 Mis muud, kui panen aga usinalt kokku ja müün vähemaks 😀

Viimaste aastate kogemus näitab, kui lihtne on muudkui uusi juurde vahetada, eriti ilusate puhul ka teiselt ringilt osta. Uuena ma seega ise enam üldse ei osta, küll aga jagan meelsasti enne sünnipäeva ja jõule wish listina 😀 Teiselt ringilt ostes on mul üsna kindel reegel, et soosamate brändide eest ei maksa üle 5€, paremate brändide eest võib maksta ka 6€, suurema tükiarvu puhul ehk isegi 7€ 😀

Ma ikka nii tohutult naudin seda puslemajandust. Pusled on minu elutoa disainielement 😀 Ma ei leia, et neid peaks tingimata 50tk ootel olema, aga kui keegi midagi vahetuseks pakub, mis mind kõnetab, siis ju ikka soetan juurde. Ostmisega olen veelgi kriitilisem, aga see ei takistanud mind hiljuti viite imeilusat värvilist puslet juurde ostmast, sest need olid NII ILUSAD ja teevad mind nüüd kapi otsas oodates nii rõõmsaks 😀

Pigem on mul isiklik challenge vabaneda just mõningaist sellistest, mis mind niiväga ei kõneta, aga mis ometigi on minuni ühel või teisel viisil jõudnud. Ja et tulevikus oleksin valivam ning neid jõuaks vähem 😀 Eks ma kogu aeg õpin ja arenen.

Koolimuljed, deidid ja nädalavahetus

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, raamatud, rõõm, seltsielu, sütevaka / Leave a Comment

Sütevakas on iga perioodi lõpus arvestuste nädal, mille jooksul on (vist alati?) kaks arvestust (ma täpselt enam ei mäleta, kas äkki võis ka kolm olla mingil puhul, aga pigem vist mitte) ja ülejäänud aeg on siis vaba, et nendeks õppida.

Plikal pidi olema teisipäeval muusikaajaloo arvestus, mis seisnes erinevate kuulsate klassikaliste palade kuulamises ja ära tundmises. Tõe huvides tuleb ära mainida, et minul on sellesama õnnetu arvestuse pärast muusikaajalugu lõputunnistuse ainus kolm 😀 Aga no ajad olid ka teistsugused, ei olnud toona Spotify listi, kust neid kõiki mugavalt kuulata sai… Minu mäletamist mööda pidin käima raamatukogu muusikaosakonnas CD-sid laenutamas 😀 Igal juhul, plaan oli, et pärast viimast pingelist koolinädalat kolme kontrolltöö, kooriprojekti ja soomlase võõrustamisega Plika nädalavahetuse puhkab ja esmaspäeval kuulab ogaruseni muusikat. Juhtus aga hoopis nii, et keha pidas vastu täpselt nii kaua, kui tingimata pidi ja andis siis lihtsalt alla – ehk kui nädalavahetusel oli Plikal lihtsalt pisut kehv olla, siis esmaspäeval ligi 38 palavik ja nii kehv enesetunne, et ei jaksanud voodistki tõusta. Õpetaja oli muidugi mõistev, arusaadavalt – seesama õpetaja, kes kooriprojekti vedas… Nii et arvestuse saab Plika pärast vaheaega järele teha… Aga irooniline see muidugi on, et esimese arvestusega kohe nii läks 😀 Mis seal ikka – rõõmustasime selle üle, et ta niigi kaua vastu pidas ja et teisipäeval oli juba inimese tunne (ehkki palavik oli isegi veel kolmapäeval) – ja et reedese keemia arvestuse hindeks tuli B.

Esimene periood on niisiis edukalt seljatatud – eesti keele hinnet küll veel ei tea, sest kirjandile pole tagasisidet tulnud ja muusikaajaloo oma selgub pärast arvestust, ülejäänud kokkuvõtvad hinded on kõik B-d (B on 5 ja A on 5+). Aga need hinded, ütlen ausalt, ei tulnud kerge vaevaga. Plikal pole kunagi varem nii palju õppida tulnud. Ma enda kooliajast ei mäleta absoluutselt, et koormus oleks olnud nii hull – kas olen lihtsalt unustanud? Mõnevõrra aitas kindlasti kaasa see, et mina käisin seal juba alates viiendast ja olin seega ilmselt nõudmiste ning tempoga harjunud… Süte on ülimalt äge, aga jah – kes sinna minna tahab, siis peab arvestama, et õppima peab palju ja et vähemalt alguses on see päris raske. Ma usun, et kindlasti aja jooksul harjub ära – kas ka  kergemaks läheb, selles on mul omad kahtlused. Olen korduvalt rõhutanud, et kui on liiga palju, on alati võimalus kooli vahetada, seda Plika muidugi ka ei soovi, sest kõik on nii äge. Välja arvatud see, et nii palju õppima peab 😀 😀 😀

Ehkki arvan, et Sütes oleks lihtsam hakkama saada, kui seal juba viiendas alustada, siis leian, et suures plaanis oli üheksa klassi waldorfkoolis Plikale arengu mõttes rahulikum ja kasulikum. Kas ta oleks viiendas üldse Sütesse saanud? Arvan, et pigem mitte. Põhikooli lõpuks aga oli temast waldorfkooli toetavas ja inimlikus keskkonnas kasvanud enesekindel tark noor neiu, kes teab, mida tahab. Nii et meie jaoks läks kõik suurepäraselt.

Maximas jäid ette nunnud kassitassid. Kas mul oli vaja veel rohkem tasse? Ei. Kas peab ära ostma nunnud kassitassid, kui neid müügil näed? Jaa 😀

Jätkates pealkirjas mainituga – me oleme Kaaslasega mugavad ja kodused inimesed, aga näe, tuli restoranide nädal ja oli põhjust deidile minna, suisa kahel päeval järjest.

Reedel käisime Kurgos, laupäeval Mumis – ja viimane oli meie kindel lemmik. Kurgo pakett oli kusjuures kallim – 40€, Mum oli 30€.

Kurgo valisime peamiselt eelroa pärast – ma olen suur trühvlifänn. Trühvlit muidugi oli paljudes menüüdes, aga ju teistes tundusid mingid muud asjad kahtlased, igal juhul sai kõigist trühvlitest välja valitud just Kurgo.

Eelroog:
Põdrafilee tataki
Krõbedad kartuliniidid, trühvliga ponzu, värske trühvel, põdrasambliku krõpsud, lehterkukeseened

Pearoog:
Iberico secreto ballotin
Kastani- ja ribilihafarsiga täidis, juurselleri fondant, juursellerikreem, Iberico jus šerri ja roosa pipraga

Dessert:
Kukeseene-karamelli tartlett
Tüümiani-hapukoorejäätis

Eelroog oli absoluutselt jumalik. Kartuliniite oli küll tsipa tüütu süüa, aga see põdraliha trühvliga… Mmmmmmm…

Pearoog maitses ka väga hästi, aga pildistamisväärsus jättis pisut soovida 😀

Magustoit oli, khm, huvitav. No ma ei ole nagunii suurem asi magustoiduinimene. Aga selle puhul unustasime isegi pildistamise ära.

Ma käisin Kurgos esimest korda – ei tea, kas suvel on seal äkki mõnusam, aga praegusel perioodil see mulle mingit muljet ei jätnud. Mulle meeldivad õdusad ja vaiksemad kohad, see oli lihtsalt… Söögikoht… Ja minu jaoks liiga lärmakas. Teenindaja oli väga armas, aga ilmselt meist suuremat ei arva, kuna kaks tarka tulid kodust välja ilma sularahata ja nii ei jätnudki jotsi. Kaaslane arvas, et kui kaardiga saab jätta, oleks pidanud see võimalus enne põhiarve maksmist terminalis ilmuma, mina arvan, et äkki, kui oleks küsinud, oleks saanud teenindaja selle võimaluse kaardimaksele kuidagi lisada… Aga ta ei küsinud… Ja nii siis jäi. Piinlik on 😀

Mumis olen varem korduvalt käinud ja teadsin nagunii, et seal on mõnus ja õdus. Nii suur kontrast võrreldes Kurgoga! Muidugi natuke võis äkki asi olla ka selles, et Kurgos käisime kell kaheksa, Mumis seitsmest – Mumis läks ka kaheksa paiku muusika kõvemaks, nädalavahetuse värk. Mulle endale lihtsalt meeldib, kui on vaiksem, nii et saab normaalselt rääkida. Seega pigem varem pihta hakata 😀

Mumi toolid oli äärmiselt lahedad, vaatamise ja pildistamise mõttes… Seal ligi 2h istuda… Taha toetada oli nagu liiga kaugel, sirge seljaga seal ääre peal väsis selg lõpuks täitsa ära. Aga sellest ei lasknud ennast häirida, sest nii mõnus oli.

Mumi menüü oli minu valik nr 1 ja hästi valisin 😀

Eelroog:
Lõhe ja Kammkarp
lõhetataki / forellimari / maapirnikrõps / marineeritud nuikapsas

Pearoog:
Veis ja Krevett
veise sisefilee / grillitud hiidkrevetid / kuningservik / kartuliröst / rohelised köögiviljad

Dessert:
Semifreddo ja Passion
krõbe kataifi / besee / passionikreem

Eelroog oli seal Kaaslase meelest parem kui Kurgos – minu meelest olid võrdselt head. Ehk siis absoluutselt jumalik.

Pearoog oli ka absoluutselt jumalik.

Magustoit… No mis teha, kui ei ole magustoiduinimene 😀 Oli parem kui Kurgos, aga jättis mind siiski üsna külmaks. Mõlemal puhul oleks ma suurima heameelega magustoidu asemel veel ühe eelroa võtnud 😀

Laupäeva õhtul saime koju jõudes mõnusa restoranikülastuse jätkuks vaadata ära vägagi teemakohase Masterchefi värske osa 😛

Sain juuli lõpus läbi Robert Bryndza Erika Fosteri sarja ja laenutasin kohe otsa neli raamatut sama kirjaniku Kate Marshalli sarjast. Siis lugesin mitu kuud muid raamatuid ja neid muudkui pikendasin 😀 Kuni lõpuks enam ise netis pikendada ei saanud, nii et pidin seda e-maili teel tegema. Kuna seda rohkem kui korra teha ei taha, pidin lõpuks sarja päriselt ette võtma. Kaasa ei aidanud teadmine, et Liisile Foster meeldis, Marshall mitte. Ütleme nii, et kaks esimest raamatut meeldisid mulle ka vähem kui tavaliselt… Liiga sünged. Aga kolmas läks täitsa mõnusalt käima ja neljas on mul pooleli – eks näis, mis sellest lõpuks arvan. Esimese osa lõpetasin eelmisel reedel, teise osa sel neljapäeval, kolmanda laupäeval – sain hoo sisse.

Puslet panin ka, see on alati tore. Temaatiline sügisene pusle, mille ostsin juba ligi kolm aastat tagasi. Reede õhtul panin paar tunnikest pärast tööpäeva lõppu, kuni deidile minemiseni… Eile tegelesin muude asjadega (loe: pesin pesu ja lugesin raamatut). Tänane päev mööduski suuremalt jaolt puslet pannes – õeke tuli ka ja lõpetasime kella viie paiku. Mõnus! Armastan laisku koduseid pühapäevi!

Tõsi, oleks tahtnud täna minna loodusesse jalutama, kuniks värvilisi lehti veel on… Aga Plika jõudis alles enne kolme Tallinnast koju ja selle aja peale oli päike juba läinud, pusle ka pooleli… Nii see läks 😀 Ehk ei ole nädala pärast veel kõik lehed maha varisenud ja ehk on siis ka kena ilm? Ilmateadet vaadates mitte, aga see võib veel muutuda. Oh jah. Oleks ikka pidanud täna minema, varem ja kahekesi. Aga no mis seal enam… Aasta pärast on uued värvilised lehed 😀 Või äkki ikkagi kannatab nädala pärast ka 😀

Täna õhtul võtsin blogimise varem ette ja näe, jaksasin kohe sellevõrra pikemalt kirjutada. Aga see tähendab, et poole nädala ostud on kirja panemata, õige pea on vaja aga õhtust süüa ja siis näosaadet vaadata… See on nüüd küll natuke pahasti. Aga noh, ega need tšekid eest ära ei jookse… Natuke ma ehk ikka jõuan enne sööki ja äkki viitsin lõpetada pärast näosaadet? Kahtlane muidugi, kell on siis nii palju… Samas magasin täna kaua ja jõin õhtul pool kuus kohvi… Lootust on 😀

Scroll to Top