rõõm

Kuidas ma lõpuks ometi verd andmas käisin

/ rõõm, tervis / 3 Comments

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud 😀 Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud 🙂

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema 🙂 Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud 😀

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati 🙂

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud 🙂

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel 🙂 Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks 🙂

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat 😀

Bohemian Rhapsody

/ film, muusika, rõõm / 4 Comments

See on tegelikult põhjus, miks ma täna õhtul blogima tulin… Ja kuna need teemad olid üksteisega nii seotud, siis pidin kõigepealt kaks eelmist postitust valmis kirjutama, enne kui asjani jõudsin 🙂 Mis tähendab, et kell on kuradima kolmveerand üks ja ma peaks ammu magama. Aga emotsioon tahab välja kirjutamist ja see on ometigi olulisem.

Ühesõnaga, käisin täna kinos. Pikalt planeeritud, eelmisel esmaspäeval jäi käimata, sest jäime piletite ostmisega hilja peale, ees polnud nõus istuma, hilisele seansile ei viitsinud minna… Ja muude päevade piletid põlgasin kalliks, sest noh, mul on tänu autoremondile kerged likviidsusprobleemid. Kaidi jõudis vahepeal juba korra ära käia, aga tuli täna minu ja Annikaga teist korda veel. Seekord sain piletid taharitta ja koht oli suurepärane. Keskel istuda on minu jaoks ka liiga ees 😛

Igatahes. Ma läksin kinno täiesti puhta lehena. Muidugi ma teadsin Queeni ja Freddie Mercuryt ja nende kuulsamaid lugusid, aga taustast – null. Ma ei teadnud isegi seda, et Mercury oli gei 😀 Noh, sain teada, kui filmist lugesin. Kuna ma midagi ei teadnud, ei häirinud mind ka faktivead, mida mitmel pool mainitud on.

Isegi treilerit polnud ma näinud ja see on minu puhul täiesti uskumatu. Tavaliselt ma puhtalt treileri põhjal otsustan, kas tasub kinno minna või mitte (ega saa absoluutselt aru inimestest, kellele ei meeldi treilereid vaadata, et ei tekiks eelarvamus vms). Seekord teadsin, et tasub 🙂 Teadsin filmist mitte midagi teadmata, et ma tahan seda näha.

Aga kogu see film… Lihtsalt super. Suhteliselt pikk, aga terve selle aja oli pilk ekraanile kleebitud. Ja see muusika… Lihtsalt võrratu. Lummav. Ikka päris mitu korda tuli mõnus kananahk ihule seda kuulates. Kui film läbi sai, ei tahtnud üldse saalist ära minna. Oleks hea meelega istunud ja kuulanud, kuniks lõputiitrid läbi. Kuna olin seltskonnaga, ei hakanud seda siiski tegema. Selle asemel tellisin Kaidilt kojusõiduks Queeni lugusid. Kui kohale jõudsime ja autost välja tulin, palusin Kaidil muusika põhja keerata ja tantsisin maja ees tänaval. Täiesti normaalne 😀

Mulle tundub, et mõnda aega ma nüüd kuulan vist autos ka Queeni.

Ja seda filmi tahaks veel korra näha. Lihtsalt sellepärast, et nii hea oli. Saan täitsa aru, miks Kaidi teist korda tuli ja miks Liis ka juba kaks korda kinos käinud on.

Nii et järgmisel esmaspäeval äkki. Kinos käimine on minu jaoks tavaliselt eranditult seltskondlik tegevus, aga seekord vist pole kedagi kaasa võtta ja see mõte ei häirigi mind väga…

Peab ikka rohkem kinos käima. Mõned asjad on suurelt ekraanilt paremad. Emotsioon on seda täiega väärt.

(Ja KASSID! Seal filmis oli PALJU KASSE! I was sold from the first minute :D)

Viimase aja lemmikmuusika

/ muusika, rõõm / 2 Comments

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rändom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kõva mürtsu kuulata, siis ma olen suisa hädas, sest see võiks ka hea olla ja neid lugusid on küllaga, aga mul ei tule ükski meelde 😀 Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama häda – miskipärast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl või kodus õhtuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kärtsu ja mürtsu, selle koha pealt jääb mu playlist nõrgaks.

Igatahes, olen tükk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks täiesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tänu ühele inimesele mulle mõnda aega tagasi ette ja sellest remixist jäin mõneks ajaks peaaegu et sõltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha väga neid ebavajalikke meenutusi ja mälestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula 🙂 Üks lugu, mis mulle eriti sümpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niiväga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud 🙂 Kõiki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid välja valida, aga mõned…

Ja tänane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ühtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

Täna valitud playlist läks mingil hetkel väga rändomiks kätte ära, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis järsku kuulsin tuttavat meloodiat täiesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tšello ja üleüldiselt igasuguse hea muusika vastu väheke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast 🙂 Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jätnud mingit sügavat muljet, techno pole ikka päris minu teetassike… Aga see üks… No mis te arvate, mida ma ülejäänud tööpäeva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ühte lugu mitu tundi järjest? Mulle on jäänud mulje, et kõiki teisi ajab selline komme hulluks 🙂 Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ükskõikseks jätab 😛

Kümme, vol 2

/ plika, rõõm / Leave a Comment

Kümme aastat tagasi.

Täna:

Ma olen olnud kümme aastat ema. Ühtaegu uskumatu, hirmutav ja imeline.

Ma olen alati soovinud, et oleksin üks neist emadest, kes oskavad kirjutada oma lastele nunnusid kirju või kirjeldada nunnult nende arengut, aga ma ei ole. Ja ei jaksa pikalt kirjutada ka.

Tänane päev oli nii mitmeski mõttes väljakutseid esitav ja lastepidude korraldamine ei ole kunagi kuulunud mu meelistegevuste, pigem stressirikaste kogemuste hulka… Aga ma ei saa kiitmata jätta Musoonikut ja selle perenaist Kristiinet. See on AINUS koht, kus ma lapse sünnipäeva pidades ka ise lõõgastuda saan. Mitte ilmaasjata ei olnud me seal neljandat korda…

Oli raske päev ja ma jõudsin kohale mitte kõige paremas tujus, aga seal lihtsalt oli hea. Ja tuju sai ka hea. Ja pidu oli tore, kõigile. Ka täiskasvanutele. Ja see on ilmselt suures osas Kristiine teene, sest tema on see, kes on alati olemas ja lapsi juhendab, nii et täiskasvanud saavad rahulikult istuda ja hinge tõmmata.

Ega rohkemat polegi.

KÜMME. Mindf*ck. Uskumatu.

Scroll to Top