rõõm

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks 😀

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk 🙂 Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna 😛 No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud 😀

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi 🙂