Maris oli siin
seltsielu
Suurepärane päev
Ärkasime vastupidiselt eilsele piisavalt vara, et emaga koos hommikust süüa. Nokitsesime koos Mehe ingliskeelse CV kallal. Käisin Maideniga jalutamas-kärutamas, muuhulgas sai lõpuks läbi käidud Lutsust, et saada kätte 2008. aastal sündinuile mõeldud raamat ja Lotte kandekott ning põikasime sisse Antti juurde galeriisse, kus sai kohvitatud, saiakesi söödud ja juttu aetud, kuniks lapsed akna taga põõnasid.
Postkastist leidsin kirja kahe tasuta 50 digipildi kupongiga, mille üks blogilugeja mulle saatis, lihtsalt heast südamest. Aitäh sulle veekord, Kadri!
(Selle peale meenus veel kaks toredat seika eilsest, mis blogis mainimata jäid – esiteks nägin jalutamas käies oma onutütart, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin ja kes mind üllatusena ühele oma elu väga tähtsale sündmusele kutsus. Teiseks sain ma ülimalt armsa kirja seni anonüümselt lugejalt, kes otsustas lihtsalt oma olemasolust teada anda – ja tema kirjast tuli välja, et meil on päris palju ühist, lapsepõlvelinnadest ja pea ühevanustest tütardest sarnase nimega süüa tegevate meeste ja üleüldise mõtteviisini välja. Selliseid kirju on alati ütlemata tore saada 🙂 )
Tagasi koju jõudes ootas ees Mees taaskord ühe valmis kirjutatud motivatsioonikirjaga ja ahjus küpseva ning meelierutavaid aroome eritava kanaga. Pärast õhtusööki läksid ema ja Mees Maximasse söögivarusid täiendama, seekord jäin mina lapsega koju.
Ja siis vaatasin ma oma pangaarvet. Ja avastasin, et vanemahüvitis on lõpuks üle kantud. Umbes-täpselt selles summas, mis kunagi ammu juulis välja arvutatud summast veel puudu oli. Ja oi, kuidas ma siis mööda tuba ringi tantsisin ja kõiki kõrgemaid jõude tänasin, et selle jamaga nüüd lõpuks ühel pool on.
Enamik tollest tagantjärele saadud summast läks seni tekkinud võlgade ja kommunaalide maksmiseks, aga ma tegin seda suure rõõmuga. Arvestades järelejäänust maha enne järgmise raha saabumist maksmist nõudvad arved, jäi järele vaid pisut üle 4000 krooni – see on siis söögi ja muu vajaliku raha täpselt kuuks ajaks. Eelmisel kuul kuluski umbes selline summa, seega priisata pole endiselt miskit – ikka peame samamoodi kokku hoidma, kingadest võin esialgu vaid unistada. Aga VÕLGU enam pole ja me saame omal jõul hakkama – see on põhiline.
Mehel on hetkel kolm (üli)head tööpakkumist (lisaks kamaluga suvalisi, mis ei nõua erilisi oskusi ega maksa ilmselt suurt midagi, aga kuhu võib ju ka igaks juhuks kandideerida) – seda on kolme võrra rohkem, kui tema tööotsingute alguses 😛 Ühte kohta on CV juba saadetud, teistele jõuab ilmselt nädalavahetuse jooksul. Ma siiralt usun, et ühe neist kolmest heast ta ka saab – ja loodetavasti ikka selle kõige parema 😉 Me muidugi ei tea veel täpselt, milline neist parim ollagi võiks, igal juhul on tal kõigi jaoks erialased eeldused olemas ja lisaboonuseks eelnev võrdlemisi pikaajaline töökogemus samal alal ning veel mõned kasuks tulevad oskused ja kogemused, mis võivad teiste ees eeliseid anda, seega… Pöidlad pihku!
Tööotsingu, CV täiendamise ja kaaskirjade kirjutamise lainel olevana tundus mulle eriti jabur see artikkel (Maris saatis lingi) – minu jaoks on kõik need nõuanded seal nii… Pimesi ja une pealt iseenesestmõistetavad.
Ja kui ka ei oska, siis internet on nõuandeid ja näidiseid täis ning kindlasti leidub mõni sõber, kes on hea keeletajuga ning võib su üllitise üle lugeda. Isegi mina küsin tihti (tavaliselt Mariselt või Pipsilt) nõu, et mingite väljendite kohta parima leidmiseks värsket arvamust kuulda ja sel moel saavad eriti head asjad kokku kirjutatud.
Aga et keegi saadaks CV kiisuke@… vms aadressilt ja lisaks sellele oma lapsepõlvefoto või kirjutaks CV-sse poliitikast… Püha müristus.
Võib-olla olen ma lihtsalt intelligentne ülbik.
Tänastel fotosüüdistustel lõbutseb Plika porgandiga…
…ja vanaema süles ratsutades.
Lõpetuseks tahtsin jagada oma rõõmu kaalika taasavastamise üle – ma võiks seda lõputult krõbistada, nii mõnus magusroog.
Hakkan vist vanaks jääma
Kuna ema igakuised külaskäigud on teatavasti ainus aeg, mil meil on lapsehoidja ja seega võimalus kahekesi väljas käia, mõtlesime, et peaksime seda täna õhtul kindlasti tegema – niigi olid päevad seni märkamatult möödunud ja ema sõidab juba homme ära.
Algne plaan oli Antti ja Rarru poole minna, seal meeldivas seltskonnas mõned õlled/siidrid tarbida, siis ehk Zavoodis veel ühed joogid võtta ja koju tulla.
Tegelikkuses ei tahtnud Plika, kes on terve selle nädala probleemideta hiljemalt kell kümme oma voodikeses norsanud, kuidagi rahule jääda. Mingit meeletut nuttu polnud, aga oma voodis ta magama ei jäänud ja hädavirin oli aeg-ajalt üsna konkreetne – piisavalt konkreetne, et sellele tähelepanu pidi pöörama, tegu polnud tavapärase rõõmsa õhtuse lalinaga. No ja me lihtsalt ei tahtnud enne välja minna, kui laps magab, sest siis oli endal süda rahulikum.
Nii see aeg venis ja Antti muutus juba kärsituks – tahtis kodust välja saada. kuna meil oli alkohol juba varutud, tegime ettepaneku õues kokku saada, ringi jalutada ja juua.
Mõeldud – tehtud. Laps paistis lõpuks piisavalt rahulik olevat, seega jätsime ta ema hooleks ja etteruttavalt võib ära öelda, et jäigi nututa magama ja magab rahuliselt siiani. Meie jalutasime Antti-Rarruga toomemäel, jõime veini ja rääkisime juttu. Mõnus oli.
Aga siis sai vein otsa ja niiskus puges kontide vahele, seega seadsime sammud Zavoodi poole. Otsustasin, et ei hakka oma suurt siidrit üldse lahti tegema – ära ma poleks seda joonud (ainult ühe söögikorra jaoks oli piima varutud), lahtisena lahtunuks vastikult ära, seega tundus mõistlikum mõneks teiseks korraks jätta, Zavoodis üks siider juua ja koju ära tulla.
Aga Zavoodis, sellessamas Zavoodis, mida ma kunagi niiväga armastasin, kus ma veel eelmiste jõulude ajal ja viimasel sügiselgi rõõmsalt istusin, tundsin ma ennast järsku nagu teiselt planeedilt. Sealne seltskond tundus järsku nii mõttetu. Trügimine tundus järsku nii mõttetu. Köögist levivad praehaisud olid vastikud. Selles trügivas seltskonnas praehaisus seismine (sest vabu laudu otse loomulikult polnud) ja kalli raha eest joomine tundus nii mõttetu. Kurat, isegi joomine üleüldiselt tundus täiesti mõttetu.
Nii ma siis lihtsalt jätsin Mehe sinna ja tulin ise koju. Ja tuletasin meelde oma eelmist joomiskatset nädal-paar tagasi, kus piim sai sügavkülmast välja võetud, aga siis läks väljaminekuisu üle ning järgmisel päeval üritasime kodus kahekesi juua, et piim jumala eest raisku ei läheks. Mees oli unine ja minule siider järsku lihtsalt ei maitsenud, nii et purju ei jäänud me kumbki, aga öösel üles ärgata, piima soojendada ja seda pudelist anda (kui tüütu võrreldes lapse tissi otsa tõstimisega ja edasi magamisega) tuli siiski, sest veres see alkohol ju oli. Täiesti läbikukkunud ettevõtmine ühesõnaga, alkoholile kulunud rahast rääkimata.
Vanaks hakkan vist jääma. Kodus/külas, mõnes hubases kohvikus või vaiksemas pubis ja heas seltskonnas limpsiks vast endiselt veini või siidrit, aga… Mingit hullu peolooma minust enam ei ole.
Seltskonnas polnud ju asi, seltskond oli hea – ja kuni me väljas jalutasime, oli tore. Aga sealt edasi – minu jaoks täiesti mõttetu.
Mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Ei ole vist mõtet kurvastada, kui enam juua ega pidu panna ei taha – jääbki rohkem raha ja tervist alles, lapsega on niipidi nagunii tunduvalt kergem. Näis, kauaks see periood kestma jääb…
Elu on põnev väljakutse
Täna on jälle äärmiselt tegus päev olnud. Poole kaheksane äratus, dušš, pool topsi jogurtit lapse tissitamisega paralleelselt ning juba kihutasimegi uue naistekliiniku poole.
Uus kliinik on nii ja naa. Toome oli mulle nii lähedal, Toome oli hingega. Aga see oli ilmselgelt liiga väike ja muidu ajale jalgu jäänud – uus on suur ja uhke ja ilus (sest uus on ikka ilus). Lisaks igasugused peened süsteemid – võtad registratuuris numbri, tädi teeb arvutis klikk-klikk ja arst saab oma kabinetis teada, et see ja see on saabunud. Automaatika teeb elu lihtsamaks.
Tõdesin taaskord, et dr. Klaar on ääretult mõnus arst – ta on lihtsalt nii… Sõbralik, südamlik ja inimlik. Ta on osakonnajuhataja, seega tööd kindlasti ülepeakaela, patsiente ka küllaga – visiidid on alati lühidad ja kiired, sups sisse ja välja. Ometi ei jää sellest muljet, et sinuga ei tegeleta piisavalt – ja peale tervist puudutavate teemade jääb aega rääkida ka sellest, kui ilusad on härmas puud ning et uues kabinetis on köögilauad 😛 Seda kõike kümne minutiga. Väga rahul olen, et Kessu teda soovitas.
Tervis on muidugi korras, ega ma muud ei eeldanudki. Sain retsepti pillide jaoks, mida imetamise ajal võtta võib, aga kasutame vist kõigepealt need kurikuulsad küünlad ära, mis eelmine kord alt vedasid. Noh, seekord sohki ei tee ja nagunii on rinnaga toitmine lisakaitse.
Kodus tagasi olles sain natuke koristada ja rahus hommikust süüa… Siis oli tunne, nagu peaks pool päeva juba läbi olema, aga kell oli alles pool kaksteist. Nii juhtub, kui harjumuspärasest varem tõusta 😛
Lõuna paiku käis Mees tööturuametist mingeid pabereid ära toomas, mina valvasin nii kaua kärus magavat last ja lugesin pargis raamatut. Üle poole tunni vist lugesin – seal oli hullumaja olnud, nii et Mees pidi kõigepealt tükk aega ootama.
Koju tagasi jõudnud, tegi Mees süüa, mina lugesin raamatu läbi… Ja siis oligi aeg sammud Plika arsti poole seada.
Tema oli ka kolinud, Oru tänavalt Vaksali tänavale – sinna majja, kus noortekabinet on, olen seal varem korduvalt käinud.
Ja Plika oli NII tubli! Kui viimati süsti tehes oli kisa taevani, siis täna ei hakanud üldse nutma. Ju oli seekord hästi sihitud ja Mees viis samal ajal efektiivselt tähelepanu kõrvale. Natuke hiljem jorises, aga mingit päris nuttu ei tulnudki.
Lugesin viisikvaktsiini kõikvõimalike kõrvalmõjude kohta ka, aga lapsel ei täheldanud küll miskit – ei olnud virilam, kui tavaliselt, sõi normaalselt, üleüldiselt oli Kessu väljendit kasutades rõõmus nagu noor nirk 🙂
Kui eelmine kord oli ta peamiselt kaalus juurde võtnud, siis seekord hoopis pikkust visanud – 57 -> 62 cm. Seitsmest kilost jäi ikka üksjagu puudu – 6,63 ainult. Väidetavalt on kuuga siis 720 g juurde võtnud.
Igal juhul on 62 riided talle parajaks saanud küll 🙂
Aga sellega polnud meie päev veel lõppenud – ema tahtis oma sõbrannat külastada ja mina haakisin end musta pesu kotiga kaasa. Sai värskelt küpsetatud pirukat ja kohvi ja kuulata kahe aastakümnepikkuste kogemustega psühholoogi juttu… Ja vaadata seda, kuidas nad doktor Phili vaatavad 😉 Väga huvitav õhtu oli, ma sain kohe küllaga mõtlemisainet.
—
Vahemärkusena panen kirja kaks avastust toiduvallas. Esiteks – Mees tegi mulle täna imemaitsva ravijoogi greibist pressitud mahlast, meest ja kuumast veest. Ma teed teatavasti ei joo, minu “tee” on tavaliselt sidruniviil, mesi ja kuum vesi. Aga poolik sidrun oli halvaks läinud, sest unustasime selle Pärnusse minnes külmkappi panna ning samas oli meil greip, mille kohta teadsime, et see on niisama söömiseks liiga mõru. Niisiis pressis Mees poolest greibist mahla välja, valas kuuma vee peale, lusikas mett sisse ja voilà – imemaitsev tervisejook oligi valmis. Ise poleks elu sees selle peale tulnud, Mees ikka oskab.
Teine avastus on pomelo. Pole olnud seni juhust seda proovida, aga ema Pärnus ostis ja ma lihtsalt armusin – greip ilma mõru maitseta ja liigse lägata. Mõnus magus ja mahlane, samas on hea puhastada. Oleme seda pärast veel kaks korda kingiks viinud, isu ei saa kohe kuidagi täis.
—
Jõudes lõpuks postituse pealkirjani… Kõik see, mis ma täna kuulnud olen – peamiselt seoses probleemidega laste kasvatamisel (külas kuuldud jutt + doktor Phili tänase osa teemad) ning muidugi tööpuudusega (hullumaja tööturuametis + sain just teada, et üks hea sõber kaotab suure tõenäosusega varsti töö) – pani mind järele mõtlema ja ümber hindama… Ja taas kord hindama kõike seda, mis mul olemas on.
Tervis. Armastav perekond. Mees, kes on suurepärane isa ja kokk, kes hoolitseb mu eest ja armastab mind. Laps, kes on rõõmus nagu nirk. Ema, kes on nii hingelt kui välimuselt noor ja ilus. Õed (jajaa, see on omaette pikem ja jaburam teema, millest kunagi lähemalt kirjutan). Head sõbrad. Mõnus kodu. Sissetulek, mis garanteerib, et järgmised 14,5 kuud saame me ilusasti hakkama (olgu, ma veel ootan endiselt osa rahast, aga olen siiski kindel, et tuleb) – isegi siis, kui Mees ei peaks tööd leidma (aga ma olen kindel, et ta leiab ja õige pea 🙂 ).
Kõik tundus korraga järsku põnev väljakutse.
Kuidas saada hakkama siis, kui majanduslangus kõike negatiivses suunas mõjutab? Mulle tundub, et me saame juba praegu täitsa hästi ja kuna ma olen täiesti kindel, et Mees leiab varsti töö, loodetavasti isegi hea, mitte suvalise (lootust täiesti on, aga muidugi oleks iga suvaline töö abiks, mis vaid raha sisse toob), siis mõne aja pärast peaksime me juba suurepäraselt hakkama saama – paremini, kui kunagi varem. Kui kõik läheb plaanitult, saame hakata esimest korda elus reaalselt natuke säästma – ja seda kõike majanduslanguse ajal, mil kõik läheb reeglina halvemaks.
Milline väljakutse see on, milline rahulolu! Hakkama saada ja edukalt hakkama saada. Ma kavatsen seda rahulolu õige pea tunda saada ja kui ma olen midagi pähe võtnud siis see just täpselt nii lähebki.
Ja lapse kasvatamine ei valmistanud mulle äkki enam muret, vaid tundus samuti põneva väljakutsena. Milleks muretseda, kuidas tänapäeva hukas ühiskonnas on üldse võimalik normaaselt lapsi kasvatada? Kui on armastav pere ja õiged põhimõtted, pole muud vajagi. Meil on ainulaadne võimalus suunata see väike inimene õigele teele – iga päev on uued väljakutsed, et leida see parim viis tema arendamiseks, et temast kasvaks enesekindel, tubli, südamlik, iseseisev ja hakkaja inimene. Kuidas saame meie toimida, et vältida kõiki neid probleeme, mida oma lapsepõlvest mäletame või mida ümberringi näeme? Põnev.
Ja ma olen endaga rahul. Jättes seekord kõrvale kõik selle, mida ma veel EI ole saavutanud – tehtud on siiski üht, teist ja ka kolmandat – on õpitud ja maailma nähtud ning saadud hakkama kõige suurema imega siin ilma peal. Ja noh, korter on ära koristatud 🙂 Ma ei ole küll veel selline organiseeritud perenaine ja superema nagu MrsB, aga ma teen edusamme, arenen iga päevaga. Ja mu hobid – latte art, fotopedendus ja blogimine – on ju tegelikult päris vahvad ja äärmiselt tänuväärsed.
See blogi siin – ma olen siit nii palju rõõmu saanud. Olen leidnud uusi sõpru ja tuttavaid, saanud asjalikku nõu, tasuta stuudios pildistamas käia… Ja viimati potsatas mu postkasti näiteks üks ilus pakkumise 100 tasuta digifoto kupongile – täiesti lambist ühelt blogilugejalt, kel oli meelde jäänud, et mul on suuremat sorti ilmutamine ees ja pakkus oma kupongi, mida ta enne tähtaja lõppu ei plaaninud kasutada. Kõige ootamatumaid asju juhtub iga natukese aja tagant ja see on nii vahva!
Muidugi ma olen tänu blogile ka üht-teist negatiivset läbi elanud, aga see kõik on nii vähene ja tähtsusetu võrreldes positiivsega! Pealegi olen kõigest sellest õppinud ja oskan nüüd loodetavasti targemini käituda.
Mulle on eriti nüüd, lapsega kodus olemise ajal, saanud harjumuseks kõik päevasündmused ja mõtted regulaarselt kirja panna – selleks on nüüd rohkem aega ja võimalust. Kirjutan endale iga päev ajalugu, mida on hiljem nii hea üle lugeda ja meelde tuletada.
Mõtlen, mis saab siis, kui laps saab suuremaks – ilmselgelt oleks arukam teha kinnine blogi, sest mida vanemaks ta saab, seda vähem mõistlik on kogu infot ja fotosid nii vabalt laiale maailmale jagada. Aga ma üldse ei taha midagi parooli alla panna – ma nii tahaks uskuda, et inimesed on ilusad ja head ning et ma võin vabalt oma elu kõigi huvitatutega jagada. Et nad kõik võiks suvalisel ajal minu veebikodust läbi hüpata ja minu elust osa saada, kui selleks tahtmine peaks tekkima. Mul on hea meel, et mu kirjutised ka teistele rõõmu valmistavad, mul on hea meel teiste elust osa saada ja enda oma nendega jagada.
Noh, seni kuni Plika veel tite nägu on ja suuremat ei räägi, ei näe ma põhjust midagi muuta. Eks ma juurdlen siis edasi, kui õige aeg kätte jõuab.
Nii et – kõik paistab otsatult helge. Ma muidugi tean, et juba õige varsti võin ma vihastada selle peale, kui köök jälle sassis on või minna närviliseks, sest laps on liiga viril… Aga eks see ongi elu. Ma igal juhul üritan oma taasleitud optimismi säilitada. Need postitused, mida ma sellistel helgetel hetkedel kirjutan, on abiks.
—
Ennist Pipsiga rääkides suutsin paari lausega ja väga lihtsalt kokku võtta kõik oma hetke unistused: et Mees leiaks õige pea tõeliselt hea töö, mis talle meeldiks ning mille eest vääriliselt makstaks. Et me saaks ometi säästma hakata. Tahaks abielluda, silmaopil ära käia, hambad korda teha… Lahendada probleem, kuidas oleks võimalik metsas elada, sinna päkapikumaja ehitada, veel paar last saada, oma äri alustada ja… Õnnelik olla.
No vot. Sellised unistused ongi. Et need siis nüüd järjest täituma hakkaks, eks 🙂
—
Ja mõned fotod ikka ka – ilma nendeta ei ole nagu see.
Piiluauk:
Kui issi tähelepanu muidu ei saa, tuleb teda särgisabast sikutada:
Külas on hea, kodus veel parem
Ringreis siis selleks korraks jälle selja taga ja oleme õnnelikult kodus tagasi.
Nädalavahetusest sai juba kirjutatud, ongi veel tänase päeva ülevaade jäänud.
Ärkasime hirmvara – pool seitse. Plaanitud poole kaheksane väljumine lükkus sujuvalt ja ettearvatavalt kella kaheksa peale, aga jõudsime täpselt selleks ajaks, mil vaja oli.
Autos sain mõnuga raamatut lugeda, Tallinnas jõudsime Piritalt läbi käia ja õekesele sünnipäevakingiks tehtud fotoraamatu ära tuua (omaraamat pakub sellist teenust, ma jäin tõepoolest väga rahule – nüüd ainult raamatuid albumite asemel tahakski, paraku liiga kallis lõbu. Kahju, et ei tulnud meelde ühtki fotot teha, kui õeke Rootsi tagasi jõuab, siis ehk teeb ja saadab mulle), sadamas veel veidi oodatagi.
Kuna Relax Cafe avati alles üheteistkümnest, läksime seniks Norde Centrumi Rimisse, kus õeke otsemat teed salati ja saiakeste lette rüüstama tormas – rootslaste värk, noh, nende arusaam kartulisalatist on ju kartul ja majonees 😉
Mina veetsin enamik ajast lapsega ringi rallides, sest paigal olles kippus viuviu peale tulema.
Kohvikus seadsime ennast mõnusasti sisse, jõime alustuseks suured kakaod-latted ning tellisime siis kolmekäigulise ärilõuna, millest end kolme tunniga läbi närida. Seal olid lihtsalt päevasupp, -praad ja -magustoit, mida kahe- või kolmekäigulisena (kokku vastavalt 85 või 95 kr) tuli soodsam tellida – kuna nälg oli alguses suur ja aega küllaga ees, tundus proovimist väärt. Etteruttavalt võin muidugi ära öelda, et kõigi kõhud said kaugelt liiga täis – supi oleks võinud rahulikult võtmata jätta.
Kohvik oli igatahes mõnus ja päevapakkumiste hinnad normaalsed – võib teinekordki tagasi minna. Laps pidas ennast eeskujulikult üleval – viuviu tuli ainult kahel korral ja natuke, muidu istus süles, imes tissi, magas oma toolis ja chillis õla peal. Kaaskülastajaid me vast väga palju ei häirinud.
Maris käis hommikul tunnikeseks läbi ja Kaidi pärast lõunat. Kolmest hakkasime Tartusse sõitma ja veerand kuus olime koduukse ees. Töö kiire ja korralik 🙂
Oi, aga Plika sai NII palju kingitusi! Õeke tõi talle maasikatega kleidi, lepatriinudega sokid, lambasussid ja krabisevate lehtedega raamatu ning Maris Mehhikost vahvad traksipüksid. Lisaks leidis ema need ägedad Nuki jalgpallilutid, mida juba mõnda aega otsisin, sest neid olevat piiratud koguses ja oli vaja seega ette ära osta (alates kuuendast elukuust, selleks ajaks on need ilmselt otsas). Isegi mina sain kingituse – ühe kohvišablooni, mida jõulude ajal nillisin, koos väikese raputamiseks mõeldud topsi ja kardemoniga 😛 Ja siis muidugi veel see superäge kinkekott – miks, oh miks, ei võiks see olla päris käekott? See näeb lihtsalt NII hea välja!
Aga koju jõuda oli ka ütlemata mõnus. Kõik oli viimsete pisiasjadeni korras, nii hea oli olla. Panin kööki ja vannituppa Pärnu Maxima lõpumüügist ostetud 15-kroonised nunnud nagid üles (juba pikka aega mõtlesime, et oleks juurde vaja) ja kiljusin vaimustusest.
Hahaa, aga üldiselt – ega minuga nüüd kergem elada pole. Nüüd on minus jälle välja löönud see pool, kus ma ei kannata ühtki vales kohas olevat asja – teen märkusi sentimeeter lahti oleva sahtli ja diivaninurgale unustatud sokkide kohta. Eks vaatame, kaua nad vastu peavad 😉
Aga nüüd on küll aeg põhku pugeda, sest homne äratus on pool kaheksa – mu detsembri alguses kinni pandud naistearsti aeg jõudis lõpuks kätte, lähen rasedusjärgsesse kontrolli. Ja õhtupoolikul on Plika igakuine tehnokontroll (sealhulgas viisikvaktsiini esimene süst, võeh) – ma ei jõua ära oodata, et teada saada, kui palju ta kaalus ja pikkuses juurde võtnud on.
Kaalust, muide. Ema ostis nimelt koju uue kaalu ja kui see ikka õigesti näitab (ema väitel näitab, sest tema kaaluvat alati sama palju ja number klappis), siis mina kaalun nüüd 63 kilo – isegi vähem, kui enne rasedust. Ema arvates mõjus see säästurežiim, mida Mehega viimased kuu aega harrastasime (Mees oli ka umbes viis kilo kergem) – hoidsime ju söögi pealt kokku, nii mis kolises.
Vahva igatahes. Nüüd on mu mõõdud-kaalud siis jälle jonksus… Kuni järgmise korrani.