Kõigepealt tuli Pips ja kui tema paari tunni pärast Otepää poole liikuma hakkas, jõudis just Marko kohale. Sai ilusat kohvi tehtud ja juttu räägitud… Ja Plika sai omale kollased vannipardid 😀 Needsamad, mida ma paar kuud tagasi igatsevalt vaatasin, aga ostmata jätsin, kuna raha oli vähe ja Plika toona veel nagunii mänguasjadest ei huvitunud. Nii et igati naelapea pihta kink 🙂 Markol on õigus – vannipardid on klassika, mis peab iga lapse vannis olema!
Jälle üks lõbus ja toimekas päev. Ei tea ainult, millal me lõpuks Mehega poodi jõuame, võtame juba viis päeva Maximasse minekut ette…
Käisime Antti-Rarru ja Pisi-Maideni-Jukuga Kassitoomel vastlaliugu laskmas ning niisama jalutamas.
Hiljem sõime meie juures heeringaleiba, hernesuppi (purgist, mhmh) ja vastlakukleid (kuna Kaubahallis polnud otse loomulikult ei valmis kukleid ega isegi vahukoort, sai ostetud rosinakukleid ja kohupiimakreemi – kodukootud kuklid siis seekord, väga maitsev!). Kohvi-kakaod ja mitmesugust alkoholi sai otse loomulikult ka.
Presidendi vastuvõttu vaatasime, väga vinge oli. Kiivritega Revalia, Def Räädu ja Tanel Padar… Väga meeldis, tõepoolest. Ja kleite mõnitada oli ka mõnus 😛
—
Mis värk on? Kust kõik need inimesed minu koju said??
Näe, mingi võõras sell minu tegelusteki peal…
…ja küll alles seletab!
Ei, tegelikult mulle Juku täitsa meeldib! Ei saa ainult aru, miks ta nii ehmunud näoga on…
Kui kõik presidendi vastuvõttu vaatavad, kuidas minagi teisiti saaksin!
Aga väsitav on kogu see värk…
Onu Antti süles on ka hea 😛
Tegin täna esimest korda kohvi, mille kvaliteediga ise piisavalt rahule jäin – ei piim ega lill polnud küll päris perfektsed, aga see tuli MINU vähesest harjutamisest, mitte masina kiiksust. Tundub, et ma pole lasknud masinal seni lihtsalt piisavalt soojeneda (juhendis räägitakse midagi kümnest minutist, minu meelest sellest ei piisa, pigem 15-20… Või no äkki ma siis ei oodanud kümmetki minutit täis, ei tea), sellepärast tuligi piim vastik mulliline.
Aga täna käis Haide perega siin, nii et meil oli kokku suisa kuus kohvi/kakaojoojat – esimesed kolm laari (kaks tassi saan korraga teha) tulid keskpärased, aga jätsin masina sisse, et hiljem soovijatele veel kohvi teha ning siis tuligi välja SEE:
Ja pärast seda veel see ka, aga piim sai sutsu liiga vahune.
Igatahes sain ma lõpuks oma veast aru, see on kõige olulisem. Kui nüüd veel väiksema kannu ka saaks, et ainult ühe kohvi piima korraga kuumutada, siis peaks vähekese harjutamisega absoluutselt parimaid tulemusi saavutama 🙂
Oi, mul on hea meel… Nii lapsikult hea meel!
Rohkem külalisi, kellele kohvi teha!!!
Eilne vestlus poes:
Tikker: “Mis me siis leiva peale ostame?”
Mees: “Leppisime ju kokku, et sööme putru.”
Tikker: “Ma tuletan sulle seda homme hommikul meelde!”
Mees: “Sul pole vaja mitte midagi meelde tuletada, ma toon selle pudru sulle VOODISSE!”
Mees sõnast, härga sarvest 😉
Tõe huvides peab küll ära mainima, et sööma läksin ma seda putru siiski kööki, oli lihtsalt mugavam 🙂
Ja üldises plaanis ei saa ma hoolimata kes teab mitmendast katsest hommikul tervislikumalt sööma hakata endiselt aru, kuidas selle pudru peal lõunani vastu pidada. Jajaa, hommikul vara pole eriti isu, pudrukausikesest täiesti piisab. Ainult et… Kahe tunni pärast on kõht tühi! Tänagi sõime üheksast putru ja üheteistkümnest kohvi-võileibu.
Aga muidu möödus ülejäänud päev pulmade tähe all – käisime mu onutütre registreerimisel. Hästi lihtne ja tagasihoidlik, pärast oli väike pidu ca 30 inimesega seltskonnas… Sellest hoolimata (või ehk just tänu sellele?) olid need ühed parimad pulmad, kus seni käinud olen. Lihtsalt nii armsad ja südamlikud. Palju-palju lapsi sinna lisaks. Ja registreerija jutt näiteks oli tunduvalt asjalikum, kui Pärnus.
Plika pidas ennast üle mõistuse hästi üleval – ei nutnud kordagi, väike virin tühja kõhu pärast oli ainus kõvem hääl, mis tema suust tuli. Muidu oli seltskonnas, käis vahepeal teiste süles ka, vahepeal magas natuke minu rinnal laenuks saadud kandekotis (unustasime kiiruga lina maha, aga peokohas elas suur lastega perekond, oli kõike vajalikku) ja pidas väga ilusasti vastu. Lust ja rõõm!
Pildil tirib Plika pruuti juustest 🙂
Nagu isegi näete, pole must sel nädalal erilist kirjalooma olnud.
Esmaspäeval oli pühapäeva järelkajana võrdlemisi pilves tuju, mistõttu polnud erilist optimismi rutiinseid päevasündmuseid rõõmsa hurraaga kirja panna (heas tujus genereerin ükskõik kui igavast päevast võrdlemisi loetava kokkuvõtte), seega jäi üldse kirjutamata. Eile tuli Maris külla, nii et tegin viimaste kuude absoluutse rekordi, avades arvuti esimest korda alles kell pool neli pärastlõunal. No ja kuna tegemist oli meil enam kui küllaga, pühendusin vahelduseks arvutivälisele elule ja piirdusin elumärgi jätmisel – nagu sellistel puhkudel ikka – fotodega.
Igatahes. Alustades algusest…
Postituse pealkiri tuli Marise nädalavahetuse tundest. Minu jaoks pole eriti vahet, mis nädalapäev on, sest me ju Mehega mõlemad kodused, nii et nädalavahetus võib vabalt ka keset nädalat olla 😉
Eile oli Marise auks taaskord päikseline ilm, seega käisime pärast hommikukohvi ja -pannkooke pika tiiru jalutamas. Pildid said juba eile üles.
Õhtupoolikul meelitasime Meest veel igasugu mõnusaid asju kokkama (ärgem unustagem hommikusi pannkooke) – ahjuvormirooga ja hallitusjuustuga seeni. Njämm.
Kui Mees õhtul välja läks, võtsime meie ette varem varutud šampuse ja suure siidri ning kaks minu lemmikfilmi Oceans 11 ja Love Actually, mille vaatamisega ma Marist harida tahtsin. Nii me siis tinutasime ja vaatasime ja naersime ja rääkisime ja üritasime last magama saada. Kõik õnnestus, ma ütleks, suurepäraselt. Laps, tähendab, ärkas pärast lühiajalist uinakut ja ei tahtnud mitte vaiki jääda, aga kuna mul oli mõnest klaasist šampusest tulenevalt väga lahke ja eluga rahul tuju, ei lasknud ma ennast sellest häirida ja tassisin teda pool tunnikest õla peal ringi, kuni ta lõpuks jälle magama saada õnnestus.
Eilse õhtu meeldejäävaim kommentaar pärineb kahtlemata Mariselt (kliinik.ee alkoholitesti uurides): “Kaks ja veerand pudelit veini on surmavalt ohtlik mürgistus? Ei tahaks uskuda, ma olen ju veel elus.”
Täna hommikul ärkasime juba kell üheksa, aga olime kõik kolmekesi (saime alles poole öö ajal magama) võrdlemisi surnud olekus, hommikukohv ei aidanud suuremat kaasa.
Päeva parim sündmus on kahtlemata pesumasinaparandaja külaskäik – tellitud varuosad olid pärast mitmenädalast ootamist lõpuks kohal ning masin sai korda. Garantiikuludega 😛 Juhhei!
Lõuna paiku võttis Mees endale kangelasliku ülesande lapsega välja minna, ehkki me oleks tahtnud kõik hoopis magama heita. Niisiis läks ta Antti poole, kus laps akna taga põõnata sai, meie jäime Marisega koju ja chillisime niisama. Pärast sooja lõunasööki eelmisest päevast üle jäänud ja üles soojendatud vormiroa näol ning tassikest kohvi oli enesetunne kohe poole parem.
Õhtul läks Maris rongi peale, meie üritasime kaaskirja kirjutada ja süüa teha ja last vannitada ja… Pesu pesime ühe masinatäie ja…
Igal juhul olin õhtuks nii väsinud ja omadega läbi, et oli tunne, nagu ei jõuaks enam mitte midagi teha – et lihtsalt ei taha nõusid pesta ega vannituba koristada ja ongi kõik. Istusin natukeseks arvutisse fotosid valima ja see tegi tuju nii palju paremaks, et koristamise jõud tuli tagasi. Pärast õhtust ringkäiku oli kohe poole parem tunne arvutisse istuda – väljateenitud puhkus ikkagi.
Igatahes oli äärmiselt mõnus aeg maha võtta ja päevade kaupa kõigest võimalikust jutustada – Marisega jätkub seda lõpmatuseni, meil on lihtsalt paljudest asjadest ühesugune arusaam.
Muuseas jõudsin tema kui kohvimaani siinoleku auks kahe päeva jooksul neli korda peene masinaga kohvi teha, eile õhtul tuli kolmas kord juba päris hästi välja. Peab ikka rohkem harjutama – tähendab, et on rohkem külalisi vaja, kellele kohvi pakkuda 😉
Maris ise kirjutab ka.
Mõned üles panemata pildid on ka veel.
Lennuk:
Tudu:
Vastupidiselt esmamuljele, et jälle on laps paha peal käinud, oli hoopis Mees see, kes leidis, et oleks lõbus Plika nägu tahmaste sõrmedega ära maalida:
