Eilne vestlus poes:
Tikker: “Mis me siis leiva peale ostame?”
Mees: “Leppisime ju kokku, et sööme putru.”
Tikker: “Ma tuletan sulle seda homme hommikul meelde!”
Mees: “Sul pole vaja mitte midagi meelde tuletada, ma toon selle pudru sulle VOODISSE!”
Mees sõnast, härga sarvest 😉
Tõe huvides peab küll ära mainima, et sööma läksin ma seda putru siiski kööki, oli lihtsalt mugavam 🙂
Ja üldises plaanis ei saa ma hoolimata kes teab mitmendast katsest hommikul tervislikumalt sööma hakata endiselt aru, kuidas selle pudru peal lõunani vastu pidada. Jajaa, hommikul vara pole eriti isu, pudrukausikesest täiesti piisab. Ainult et… Kahe tunni pärast on kõht tühi! Tänagi sõime üheksast putru ja üheteistkümnest kohvi-võileibu.
Aga muidu möödus ülejäänud päev pulmade tähe all – käisime mu onutütre registreerimisel. Hästi lihtne ja tagasihoidlik, pärast oli väike pidu ca 30 inimesega seltskonnas… Sellest hoolimata (või ehk just tänu sellele?) olid need ühed parimad pulmad, kus seni käinud olen. Lihtsalt nii armsad ja südamlikud. Palju-palju lapsi sinna lisaks. Ja registreerija jutt näiteks oli tunduvalt asjalikum, kui Pärnus.
Plika pidas ennast üle mõistuse hästi üleval – ei nutnud kordagi, väike virin tühja kõhu pärast oli ainus kõvem hääl, mis tema suust tuli. Muidu oli seltskonnas, käis vahepeal teiste süles ka, vahepeal magas natuke minu rinnal laenuks saadud kandekotis (unustasime kiiruga lina maha, aga peokohas elas suur lastega perekond, oli kõike vajalikku) ja pidas väga ilusasti vastu. Lust ja rõõm!
Pildil tirib Plika pruuti juustest 🙂
ilusa päeva alustus, nii armas Sinu teiselt poolelt, oleksin väga üllatunud sellise zesti peale, kui keegi sama teeks 🙂
Kusjuures, minul on ka pudruga sama jama – kaks tundi ja kõht tühi, samas kui kahe võileiva ja tassi kohviga veab ilusti lõunani välja.
Hästi armas pilt ka! 🙂