Mul on nüüd kauss, mis mahutab viis kilo apelsine ja ühe lepatriinu 😀
Aga üleüldiselt on äärmiselt mõnus tõdeda, et on inimesi, keda ma võingi näha ainult korra aasta-kahe jooksul – võõristust ei teki ja juttu jätkub nõrkemiseni. Terveks päevaks kohe 😛
Juttu ma vist möödunust suuremat kirjutada ei jõuagi, eks pildid rääkigu enda eest… Nagu alati 🙂 Esimesed pildid on tehtud eelmise nädala laupäeva hommikul, viimased täna.
—
See pruun asi paistis küll huvitav, aga pole nii maitsev, kui oleks võinud arvata…
Luti võib ju magades ka poolenisti suust välja sülitada:
Vaska kingitud maailma ägedaimad kohvitassid:
Anna-anna-anna! Tahan ju kaaaa siidrit!
Vaska sai plikaga hästi läbi:
…ja Marko ka:
Jaa, päris tore poiss!
Keegi kunagi tahtis, et ma karjuvast lapsest ka ühe pildi teeks. Aga palun, siin on suisa kolm!
Jalamassaaž:
Kui palju rõõmu ja mängulusti ühest pesulõksust:
Koer närib konti:
Väike piilur:
Tere, meeldiv tutvuda!
Kui ma tohiksin teid suudelda…
Ja vahest ehk isegi kallistada?
Oi, mis põneva asja issi mulle nüüd lutsutada andis…
Tahad sa sellest lähemalt rääkida?
Mulle see Kessu kingitud nukk täitsa meeldib!
Kevad!
Hommik oli tõeliselt ilus – päikseline ja kevadine. Käisime Kaidiga jalutamas, muuhulgas avastasin Vikerkaare tänavat, mida ammu kaardilt nillinud olin.
Tund pärast seda, kui Kaidi oli Pärnu bussile läinud, tulid Kessu ja Liis oma järelkasvuga. Kuna me polnud salatit selleks ajaks valmis jõudnud, rakendasime nad sujuvalt tööle 😛 Väga kähku sai valmis!
Nii palju lapsi pole siin veel olnudki!
Õhtupoolikul olime mõned tunnid kolmekesi ja siis tuli Haide külla. Ema jõudis ka alles peale üheksat. Sai šampust joodud ja salatit söödud ja see tort ära lõpetatud, mille juba hommikul lahti lõikasime.
Aga magama läksime miskipärast suhteliselt vara – juba enne keskkööd. Tea, kas oli raske päev või? 😛
Tänane ilm on muidugi selline, et… Tärnid ja rõve sõim.
Uno Loopi “Märtsis algas mai” on mul eilsest hommikust saati kummitanud.
hetkel tuleks mai küll asendada pigem veebruariga, kui mitte jaanuariga 😉
Käisime külas. Kuidagimoodi õnnestus mul plikadest nii täiesti muuseas kümne minutiga kuuskümmend pilti klõpsida. Hirmus! 😀
Eh, ei tule kuidagi välja see kuude väärikam tähistamine – täna unustasime näiteks tähtsa sündmuse nii põhjalikult ära, et päeval oli korra kaks minutit meeles ja uuesti tuli alles hilisõhtul, kui laps juba magas ning Kessu MSNis õnne soovis.
Nii et ilusti riidesse pandud kaisukaru kõrval poseerivast lapsest (noh, et oleks ikka näha, kuidas kasvanud on) te pilti ei saa. Hea, et üldse midagi tehtud sai – sugulane käis oma tütrega külas, oli ju ometi vaja sõbrannaga koos pilti teha 🙂