sünnipäev

Esmaspäeva õhtul tegin intervjuud ja sain pärast seda ühe kursaõega kokku, et talle diktofoni laenata. Sain ilusa oranži gerbera, mis on siiani täitsa värske ja kaunistab meie esikut.

Esimesed usinad õnnitlejad ilmutasid ennast (nagu tavaliselt) kohe, kui kell oli kesköötundi löönud – sel aastal sai au olla esimene endale Karin ja paar sekundit pärast seda õeke – mõlemad kolm minutit pärast südaööd MSNis. Tekkis idee kõik õnnitlejad kellaajaliselt kirja panna, et head ülevaadet saada ja hiljem neid kottida, kes mu sünnipäeva ära unustasid.

Viie minuti pärast “ärkas” Pips (sain hiljem teada, et ta oli küll kella vahtinud, et mind täpselt keskööl õnnitleda, aga ikka läks 8 minutit üle) ja edastas mulle MSNis palavaimad tervitused temalt ja Markolt.

00:09 saatis Kaidi sõnumi.

00:13 tuli meil Toidutarelt (IRW). Mul oli kunagi kartulivormi retsepti vaja ja need raiped ei lase ju sisse logimata retsepte lugeda – nii ma siis registreerusin kasutajaks ja sellest ajast saadetakse mulle iga nädal vastikuid uudiskirju, mille saatmise lõpetamiseks ei saa vist kuskile linnukest ka panna. See oli esimene meeldiva sisuga kiri, mille neilt sain ja pani öistele õnnitlustele punkti.

Hommikul läks mul uni ebanormaalselt vara ära (sünnipäevaärevus ilmselt), nii et jätsin A põõnama ja tõusin ise üles, et aega kasulikult veeta ning eelmisel õhtul tehtud intervjuud transkribeerida. Selle tegevuse juures hakati mind segama esimeste varahommikuste õnnitlejate poolt – aga mis mul oleks saanud selle vastu olla 🙂

08:10 helistas ema – mul polnud vaja vaadatagi, KES helistab, sest mitte keegi teine pole nii ülbe, et seda nii vara hommikul teha 😀 Laulis mulle.

Minut hiljem edastas Kristi veelkord oma õnnitlused, sedakorda MSNis. 20 minutit hiljem ehk 08:21 Madis ja 08:32 Krissu – mõlemad samuti MSNis.

09:08 saatis Rax reiti kirja, 09:23 tuli samas kiri mulle tundmatult kasutajalt.

A oli vahepeal poole üheksast kella peale üles ärganud ja “auto õhufiltrit vahetama läinud”. tunni pärast oli “filter vahetatud”. Tegelikkuses oli selle käigu põhjuseks suur punane roos ja hommikueine (hamburger, coca & mcflurry maasikajäätis – njämm) mäkist.

Kingitusi sain koguni kaks – Smilersi viimase CD Ainult armastusest, mida ammu tahtsin, aga oli seni rahapuudusel ostmata jäänud, ja lõhna, mida ma veel kauem tahtnud olin, aga alguses polnud (taaskord) raha ja hiljem seda lihtsalt enam ei toodetud.

Need, kes mind veidi rohkem tunnevad, teavad, et minu jaoks on kõik lõhnad suht ühesugused ja ükski neist ei meeldi mulle suuremat. Aga on siiski üks erand – millalgi keskkooli ajal hakkas mulle kohutavalt meeldima Avoni uue lõhna Rare Pearls tester. Raha muidugi ei olnud ja üsna varsti võeti see tootmisest maha. Olin seda kunagi A-le rääkinud… Ja nüüd tegi ta siis mingit mustkunsti ning tõmbas selle kuskilt välja 😀

Niisiis sain ma oma elu esimese lõhna alles 21. sünnipäeval – aga parem hilja, kui mitte kunagi 😉

Kaardi sain loomulikult ka, mille tekst oli sama armas kui alati. Pildiks kaks mõmmit päikeseloojangul ning tekst:

Kallis (juba suht sile) Tikrike!

Ütlesin, et päikeseloojangutel pole viga midagi… ja ei olegi, ilusad on 😀 Igatahes soovin sulle hunnikute viisi õnne sünnipäevaks ning meile lõpmata palju koosveedetud päikeseloojanguid!

Ma armastan sind!

Sinu suht karvane loom

Päikeseloojangu teemal on oma tähendus – käisime hiljuti vaatamas uut Brosnani filmi After the Sunset ning seal oli koht, kus öeldi, et inimesi on kahte sorti – need, kellele meeldivad päikeseloojangud ja need, kellele ei meeldi. Noh, point jääb filmi mitte vaadanutel küll ähmaseks, aga võin kinnitada, et see on olemas 😉

Pärast ülimeeldivat hommikueinet viis A mu bussijaama. 10:37 sain sõnumi Aimarilt, 10:57 helistas Rainer. 12:52 sain päeva üllatuskõne Serlilt (!) – pole temaga juba igiammu suhelnud ja kunagi sai tülitsetud just sünnade unustamise pärast. Igatahes oli üllatav, aga armas tema õnnitlust kuulda.

Täpselt kell 13:00 saatis messi Ilmar (mitte et mul oleks tema number olemas olnud, pidin messi vastu saatma, et tema isikut tuvastada) ning kui ühikasse jõudsin, õnnitles mind boksinaaber Anna – ma siiani mõtlen, kust ta mu sünna teada sai, ilmselt võib selles Küllit süüdistada.

Sain veel ühe õnnitluse Karinilt koos kollase roosi ja pudeli Viru Valgega (big irw, Karin kingib viina – okok, see oli Pipsilt ja Kaidilt ka, ülejäänud osa kingitusest pidi õhtul saabuma). 13:40 tulid Külli ja Ove kommikarbi ja roosa roosiga. Kommid said A kiitva hinnangu kui esimesed Laima kommid, mis hästi maitsevad, irw. Mulle meeldisid pähklitäidisega, talle piima- ja kirsitäidisega, nii et kahepeale saime karbi ilusti tühjaks söödud.

Jälle reidis avastasin mitu õnnitlust: 12:21 oli tulnud kiri Martinilt, 12:27 tundmatult Kodanikult, 12:47 Liinalt…

Läksin kohusetundlikult kahesesse loengusse, et küsimus ära viia ja linnuke kirja saada, aga pärast oma küsimuse õppejõu lauale poetamist tabas mind inspiratsioonihoog, kuna inimesed minu ees vestlesid teemal: “Lähed ära või?” “No küsmuse panin ju ära, lähen jah” ning otsustasin sama teha. Lõppude lõpuks, kes viitsib oma sünnipäeval loengus istuda, ah? Läksin koju tagasi mõttega, et kuna neljases loengus saab kohaloleku eest linnukese, peaks sinna ikka minema, aga Pips veenis mu suht kähku ümber.

14:21 edastas Marko MSNis teistkordse õnnitluse järgmise luuletusega:

palju õnne, palju õnne
joo siis hästi palju õlle
ja tee tükke
hommikuti kükke.
sest NÜÜD hakkab küll vanadus tulema!

15:40 saabus MSNi Krista koos omapoolsete õnnesoovidega, 16:33 saatis Maris Saksamaalt sõnumi, 17:27 saabusid SMSi teel mummulised ja ma ei mäletagi mis värvi õnnitlused Iiriselt ning tema emalt 😛 MSNi-õnnitlus laekus pool kuus ka Kätsilt.

Kats, kes mulle veidi peale viit ühe grupitöö asjus bussist helistas, rääkis pika jutu maha, aga unustas unise peaga mu sünna ära. Pool seitse tuli järgmine kõne, mis edastas õnnitlused.

Reiti tuli õhtu jooksul veel viis kirja: 16:33 tundmatult kasutajalt, 18:32 Raidolt, 19:32 Aivilt, 20:03 ning 20:22 jällegi tundmatutelt kasutajatelt – olen vist popp 😀

Ning MSNis õnnitlesid mind õhtu jooksul veel veidi peale kaheksat Kristi (teine Kristi seekord), Annekas ja Raul veidi peale üheksat, Katu peale kümmet ja Urmas pool üksteist. Aga peale viimase ei võtnud ma ühtki neist ise vastu, sest arvutis istus Pips, kes mulle otse loomulikult kõik edastas.

Mnjah, aga õhtused sündmused siis. Eellooks nii palju, et ma keeldusin oma sünnat traditsioonilisel kombel “pidamast”, sest ei tahtnud raha kulutada. Aga noh, Karin ja Evka ja Külli ju elavad siin, Pips ka pool aega… Ja Kaidi peab ometi mu sünnal kohal olema, toimugu siis midagi või mitte. Lõpuks Evkat ja Küllit ikkagi polnud, nii toimus naiste pidu neljale (mis neist meestest ikka tahta, kõik olid hõivatud ja/või Tallinnas ja/või haiged).

Pips, Kaidi ja Karin kinkisid mulle kamba peale Inese uue CD, kaardi ja Geisha (ja selle viina, mille ma juba enne kätte sain). Peale selle sain veel Pipsilt kollase roosi ja Kaidilt potiroosi (hoolimata eelnevatest hoiatustest, et minu käes surevad kõik potililled ja pealegi lubas A karjuma hakata, kui mõne koju toon). Etteruttavalt peab ära mainima, et roos nägi juba täna päris hädine välja – no mis teha, saatuse vastu ei saa!

Ja mis kõige tähtsam – Pips tõi mulle mütsid 😀 Kollased ja hiirega. Väga popp ja noortepärane, andis kohe õhtule vürtsi juurde 😛

Mitte päris ignorantse võõrustajana olin siiski hoolitsenud kõige tähtsama – st loomulikult alkoholi eest – 3×1,5l 6% kiivisiidrit.

Toiduks tegin tatraputru. Hõkk! Hõkk sellepärast, et ma olen seda elus sadu kordi teinud ja kunagi pole nii palju äpardusi juhtunud kui seekord. Kõigepealt panin õli potiga pliidile kuumenema ja unustasin selle sinna liiga kauaks, nii et kui ma toast jälle kööki läksin (uks oli kinni, haisu polnud kah tunda, krt), siis oli see haisu ja sinist suitsu täis, nii et pidin boksi ust ja oma toa akent lahti hoidma, et mingit sorti tuuletõmbust tekitada.

Tatra praadimise ajal tekkis ka mingi hetk, kus ma liiga kaua ei seganud, nii et osa tatart kõrbes ära. Kui vee peale valasin, tõusid kõrbenud terad õnneks pinnale, nii et saime enamiku lusikaga ära riisuda ja puder maitses lõppkokkuvõttes hästi. Aga selliseid apse pole mul küll pudrukeetmise jooksul varem juhtunud – küll Kaidil oli hea norida.

Muidu mässasime niisama, jõime ja jutustasime ja valisime riideid, mida klubisse selga panna – mõtlesime Atlanti minna. Kiivisiider viinaga kammis päris hästi. Liigagi hästi.

Mingi aeg karjus Pips, et alkohol on otsas ja mina olin selleks ajaks juba piisavalt lahkes tujus, et minna seda juurde tooma. Pips veel ütles, et ma siis limonaadi ei ostaks. Tegin järelduse, et ainult siider on tema jaoks liiga lahja ja ta tahab viina. Raatuses maksis Viru Valge 75.90 – urrr. ostsin selle ja suure pirni Fizzi. Kui nendega tagasi jõudsin, siis küsis Pips, mis ma sest viinast ostsin. Njah, ütleme nii, et peaaegu puutumata jäid mõlemad pudelid ja tuli välja, et kiivisiidrit jäi ka natuke alles. Grrr, ilmaasjata 102 kr. Samas saab järelejäänud alko A sünnal edukalt ära kasutada, nii et pole hullu.

Ja siider kammis nii hästi, et kõigil oli enne keskööd uni peal – Atlantises jäigi käimata. Hoopis magama läksime 😀

Hommikul kell viis ärkasin üles, kurk tulikuiv. Oleks andnud pool elu vaarika Hapsi eest, aga pidin piimaga leppima. Pool seitse ärkasid Kaidi ja Pips ning tulid kööki kolistama, mispeale mina ja Karin nendega varsti liitusime. Hävitasime Karini võileivamaterjali (sest minul seda polnud) ning läksime siis uuesti magama. Selleks ajaks, kui taas ärkasime, polnud pohmakas enam pooltki nii suur ja Haps jäigi ostmata – läksime hoopis Mammanisse hommikust sööma. Tellisin pannkoogi juustu ja singiga, aga singi asemele pandi seened ning kook oli ühelt poolt veidi kõrbenud. Olin liiga näljane, et hakata seda tagasi saatma. Sh*t happens.

Selline sünnipäev siis. Ise olen küll rahul, kohe väga. Kõik kallid inimesed olid vähemalt mingi osa päevast minuga ja õnnitlusi sain ka rohkem, kui ühelgi eelmisel aastal – vähemalt tundub nii.

Õnnitluste koha pealt veel nii palju, et 24. märtsil ärkasid Evka ja Annika ning veel päev hiljem edastas oma õnnesoovid Siks. Kokku üle 40 õnnitluse.

Ja veel üks meeldiv üllatus tabas mind eile hommikul, kui ukse taga helistas postitädi ning tõi mulle kirja – meil pole postkast lukus ja panderolle seega lahtiselt sinna ei jäeta. Kirjas oli kaart Liinalt ja pehme painduv lill (noh, selline, et samet peal ja traadid sees), mis tegi muusikat. Sünnipäevamuusikat.

Nii see lõplik täisealisus siis saabuski. Üpris meeldivalt. Aga kasiinosse ei taha kohe üldse minna 😀