tehnika

Raha kulutada ma oskan

Võiks öelda, et tänane Tallinnas käik oli igati edukas – olen €400 võrra vaesem, oman uut punast fotokat ja uusi võrdlemisi pungiseid talvesaapaid. Positiivne emotsioon, seda nagunii.

Ma olin juba eile õhtul elevil, nagu väike laps enne jõule. Teate, millal ma viimati ilma lasteta Tallinnas käisin? Eelmise aasta suvel! Oh, kuidas ma unistasin sellest ajast, mil Poiss on päeval tissivaba, nii et saaksin üksinda kuskile kaugemale minna… Nüüd siis lõpuks!

Juba üksinda bussiga sõita tundus enneolematu luksus. Ei peagi ligemale kaks tundi pingeliselt lapsi lõbustama, et keegi ei viriseks? Tõesti võin peaaegu kaks tundi raamatut lugeda või magada? Võrratu!

Öö jäi küll lühikeseks, aga und bussis polnud, lugesin läbi kaks kolmandikku Minu Bollywoodist, sis jõudsin kohale. Läksin Järvel maha ja jalutasin oma kunagisse töökohta.

Oh, kui mõnus oli. Jutustasin Lepaga üle tunni aja, sai vanu aegu meenutatud ja uusi uudiseid kuulatud, sekka nagu muuseas ka kaamera ja mälukaart ostetud. Canon Ixus 220 HS, otse loomulikult punane. No ma eriti ei viitsinud valida, natuke näppisin erinevaid variante, aga olen alati öelnud, et järgmine kaamera tuleb Canon, garanteeritud kvaliteet ju, hind oli enam-vähem, kiire kah, no ostsin ära. Mälukaardi seekord 8GB, et saaks vajadusel vabalt ka andmekandjana kasutada. No ma olen alati seda meelt olnud, et kuni poole suurema mahuga mälupulga/kaardi/kõvaketta hind pole poole kallim, siis tasub ikka suurem osta, saab odavamalt.

Nüüd on mul siis 12MP ja 5x zoom ja 1920×1080 video, ulme. Vanasti oli 6MP, 3x ja 640×480 😛

Siis helistasin Pipsile, kellel oli läbi õnneliku juhuse õppepuhkus, millest ta oli nõus pool päeva mulle ohverdama. Tuli mulle autoga järele, läksime Kristiinesse. Alustuseks pugisime kõhu hiinakat täis, siis peale üks Boost Juice Barsi kakao maasika ja banaaniga (jube mõnus oli!) ning seejärel palju poode – peamiselt kingapoode, aga natuke muid ka.

Kõik saapad, mis olid sooja voodriga, olid kohutavalt IGAVAD. No tõesti, kui ma maksan saabaste eest €150, siis ma tahaks, et need peale kvaliteetsuse ja sooja ja mugavuse ka ILUSAD oleks, eks. No ei leidnud miskit, mis oleks silma särama pannud – kõik ägedad olid sooja voodrita. Aga Ecco pood jäi seekord juhtumisi viimaseks ja sealt ma lõpuks saapad leidsingi. €175 pani küll kulmu kergitama ja raskelt ohkama, aga no nad nägid nii pungised välja, pika säärega saapad on mulle alati laiad, aga neid andis nööridest parajaks teha, lisaks goretex ehk garanteeritud veekindlus (eelmisel aastal olid sellega ainult matkasaabaste tüüpi, ei tahtnud mitte). Kahtlesin küll, kas äkki külmaks ei jää, sest vooder polnud karvane, aga oli siiski täitsa olemas ja poolenisti villast. Ja tallad olid paksud ja roomikud ja Pips ütles, et temal sarnaste saabastega küll talvel külm polnud. Jalga tõmmata oli veidi raske ja alumine osa oli hästi tihedalt ümber, aga saapad jalas ebamugavad polnud ja ma tean, et need venivad ajaga ilusasti parasjagu välja, läheb kergemaks. No ja noh, pungised ikkagi 😀 Nii ma siis ostsin. Goretexile sobiva hooldusvahendi kah lisaks. Ja olgu nüüd järgmised viis aastat mureta!!!

Lõpetuseks otsisime mu fotokale kotti. Selle käigus avastasin teistest fotopoodidest järjest pisikesi imenunnusid Punaseid nikoneid, mida minu poes üldse polnud, no ja tagatipuks sain teada, et Olympus ja Sony on kah SD kaartidele üle läinud, ma välistasin need enne vaikimisi just nõmedate kaartide pärast. Ühesõnaga nüüd ma ei teagi, kas oleks pidanud äkki põhjalikumalt uurima, äkki oleks Nikon Coolpix S5100 või mõni nunnu Sony või Olympus sama head olnud, ainult et soodsamad… See Nikon meeldis mulle eriti, Canon on muidu igati nunnu, aga mulle ei meeldi see, et obje on ka punane, võiks hõbedane olla… Samas ma natuke lugesin netist arvustusi, Canonit nagu kiideti ikka tollest Nikonist rohkem (see võis ka vabalt selektiivne lugemine olla), Canonil olevat roostevabast terasest korpus (vastupidavam siis, onju, eksju) no ja Canoni pildikvaliteet oli vähemalt vanasti parim. No ja loodetavasti see Nikon ei teinud nii kiiresti pilti 😛 Et äkki ma ei ostnud ilmaasjata €200 eest kaamerat, kui oleks tunduvalt odavamalt sama hea saanud. Nüüd on igatahes ostetud ja ma olen rahul küll.

Aa, aga kott, jah. See kaamera on mu eelmisest veidi väiksem, nii et tolle kott on tibake suur, mis mind häiris. Ja tänapäeval originaalkotte eriti üldse ei tehta, sest need on kallid ja ei osteta hästi. Aga mulle originaalkotid meeldivad, sellised stiilsed ja nahast ja täpselt parajad. Ma vihkan pussakaid riidest kotte, mis on ikka kuskilt küljest suured! Kristiine Fotoluksis oli muhe müüja, kes mulle ühte Casio kotti otsis, mis neil lõpumüügis olevat ja sellele Ixusele mõõtudelt täpselt sobivat, aga tõdes lõpus, et see on vist siiski juba maha müüdud. Lõpuks sain Prismast punase ja riidest, aga vähemalt on paras. Odav junn oli kah, €6.50. Nahast oleks küll rohkem meeldinud, aga ei viitsinud mujalt otsima hakata, see nägi okei välja ja kaamerat on vaja kaitsta.

Kui kõik vajalikud ostud tehtud, oli odava bussini veel kaks tundi aega, nii sõidutas Pips mind bussijaama lähedal asuvasse Gruusia restorani Hinkaali maja, seal sõime veel lihaga pannkooke ja lobisesime mõnusasti. Kodutee magasin suuremalt jaolt maha, terve päev shoppamist oli päris ära väsitanud.

Sihuke lugu siis. Nüüd saan jälle pilti teha ja talv võib tulla. Tegelikult selle talve suhtes ma veel päris kindel pole – peaks ikka suusapüksid või sooja aluspesu muretsema. Või mingid muud soojad püksid… Või kõik kolm. Ma nii kohutavalt kangesti tahan Loodusperest pikka sooja aluspesu, siit – retuuse kindlasti ja ma ei teagi, pigem vist maikat, kui pikkade varrukatega särki. Ma olen ju nii kohutav külmavares. Äkki kui ma paneks teksade alla (mis on küll kõige idiootsemad külma ilma riided, ma tean, aga mul ju pole muud) need retuusid, äkki siis oleks soe? Või peaks ikka suusapüksid ka ostma? Aga neid ei saa saabaste sees kanda, tahaks ju oma pungiseid saapaid näidata 😛 Või peaks laskma teha mingid voodriga soojad püksid õmblejal? Sellised alt kitseneva säärega, et saaks saapa sees kanda? Keerulised küsimused. Ma lihtsalt ei taha sel talvel enam külmetada!

Need hinnad on Loodusperes muidugi üsna röögatud, samas soojus oleks seda väärt ja saaks ju ka ikka mitu head aastat kanda. No suusapüksid oleks nagunii kallid, pükste õmmelda laskmine kah. Ei tea, kas ma saaks ainult villaste retuusidega hakkama või oleks ikka sooje pükse ka vaja või äkki piisaks ainult soojadest pükstest ja poleks aluspesu vaja? Mul on veel natuke aega mõelda ja otsida ja osta/õmmelda lasta, suurema külma ja lumeni vast läheb veel kuu-poolteist ikka.

Oh, ja ma leidsin ju Rademarist täiesti juhuslikult hirmnunnu mütsi, mis oli väga sarnane mu eelmisel talvel ostetud roosale mütsile – sihuke tutiga, mis jääb kukla taha peitu, sobis sama hästi, kõrvade ümber oli samamoodi topeltsoe, fliisvooder. Ja hästi ilus musta-türkiissinise segune muster. Just see värv mind võluski, sobis väga hästi. Aga kurat, €35… Ei raatsinud osta. Mul on ju müts olemas. Mitte et inimesel ei võiks valikut olla, eks, aga samas mu jopel on roosa lukk. Samas see müts oli ikka NII ilus, et ma äkki lähen piilun Pärnu Rademari kah. Kui seal on, siis on äkki nii mõeldud, et ma pean selle saama. Kui pole, siis ei peagi 🙂

Ja korralikke kindaid oleks ka vaja…

Kolm aastat mälestusi

Aasta tagasi viisin oma tuksis kõvaketta asjatundja juurde. Vahepeal oli nii palju muid asju, et see ununes täiesti, aprilli algul sai veel räägitud ja oli lootust, et saab andmed kätte. Siis ununes kogu värk jälle ära ja nüüd, pärast hullumeelset remonti hinge tõmmates, tuli jälle meelde asja uurida. Tuli välja, et aprillis mulle saadetud kiri koos illustreeriva fotoga ei olnud mingil kummalsel põhjusel minuni jõudnud…

HDD_DSC00040

Keset pealmist plaati on üks paari cm pikkune vagu ja keskel on kena saturni rõngas.

See tähendab seda, et mul ei õnnestu olemasolevate vahenditega sellelt kettalt tänase seisuga andmeid kätte saada.

Ettepanek selline, et ketas alles hoida. Selliseid tööd teeb ära IBAS Norras, kuid nende hinnad on teisest klassist.

Ma olen selle teate peale üllatavalt rahulik. Eks oli aasta aega selle mõttega leppimiseks… Ehkki ma muidugi lootsin, et saan asja ikka korda.

Ju siis pidi nii minema 🙂

Ahastamise asemel olen otsatult tänulik selle üle, et alates Londonisse kolimisest nii põhjalikult bloginud olen ja kõik paremad pildid siia üles riputanud. Paberile printimiseks on nende kvaliteet küll liialt kehv, aga vähemalt on olemas, saab ekraanilt vaadata. Kogu Londoni-aeg, esimesed kolm aastat koos Abikaasaga, Plika esimene eluaasta… Kui poleks blogi, poleks mul praegu midagi. Enne Londonit tehtud pildid on õnneks kõik albumis ja alates 2010 aastast on kõik failid jälle arvutis olemas. 2007 aprill kuni 2009 detsember jääb auk.

Ja kui Bingo jackpoti võidan, siis saadan ketta Norrasse 😛 Sealne hinnaklass arvati olevat €2000-4000. Hõkk.

eBay võlusid taasavastades

kotidMõtlesin, et peaks läpakale ikka mingi koti ka ära ostma, no selle õhukese, sleeve‘i. Ma küll väga palju ringi ei rända, aga kui minek on, siis tahaks kindlasti ilusasti kaitsta.

Vaatasin Eesti poodide netilehtedel ringi, leidsin kaks lemmikut, üks maksis €19, teine €29… Siis tuli pähe eBaysse vaadata ja otse loomulikult leidsin ma sealt palju ägedamad kotid £6.80 eest 😛 Nüüd pean ainult ära otsustama, kumba tahan. Mõlemad meeldivad väga!

Ahjaa, veel üks pluss uue läpaka kasuks, mida olen unustanud eelmistes postitustes mainida – säästuläpakas ei suutnud teatavasti üldse wifit välja võtta, pidin talle selle jaoks eraldi USB junni ostma. Polnud küll eriti kallis ega suur, aga ikkagi tüütus. Nüüd pole seda enam vaja. Ja aku peab pikalt. Nüüd on jälle tõepoolest võimalust ja mõtet läpakat kuskile minnes kaasa võtta – kerge, vastupidava akuga ja leiab wifi üles kah 😛

Arvutijutt

Oma esimese arvuti sain ülikooliajal, jaanuaris 2003, see oli lauaarvuti. Esimese läpaka sain sama aasta viimastel päevadel, kui ma ema ära veenasin, et kuna iga nädal Tallinna ja Tartu vahet sõidan, siis on seda kangesti vaja. See oli miskine HP, mille parameetreid ma peast isegi anda ei oska. Ainult kaalu mäletan, 3 kilo oli. Garantii oli toona aasta ja kõvaketas ütles üles 11 kuu möödudes – vedamine või mis. Oleksin äärepealt kogu oma kettal leiduvast ilma jäänud, aga tark sõber suutis need lõpuks siiski päästa.

Nii lauaarvuti kui tolle läpaka ostis ema ja mõlemad on tema majapidamises siiani kasutusel. Lauakat on kümneid kordi upgrade‘itud (khm, alguses oli sel 256MB mälu, eks), aga see on siiski pea üheksa aastat vana ja mina näiteks selle taga küll igapäevaselt töötada ei suudaks, liiga ärritavalt aeglane ja mürisev, ema on harjunud. Läpakas on ka täiesti töökorras, ehkki ema sai hiljuti endale lisaks õekese väikese valge läpaka ja minu meelest ei kasuta ta eriti kumbagi (reisidele vahel vist ikka võtab kaasa).

Peaaegu kolm aastat hiljem, septembris 2006, ostsin endale toonasest töökohast esimese päris oma arvuti – sain mõnusa järelmaksu ilma igasuguse intressita, hoopis letihinnast soodsamalt, iga kuu võeti kindel summa otse palgast maha, väga mugav. Taas HP, kusjuures mingit suuremat valimist ei toimunud – tuli müüki, hind oli hea, kolleegid ka kiitsid, sai mälu juurde pandud ja ära ostetud (alguses oli 512MB, minu ajal 1GB, nüüd Abikaasa kasutuses 1,5GB). Oi, ma armastasin seda esimest päris oma läpakat, ta teenis mind tükk aega ustavalt.

Miski hetk Londonis, kui olime Abikaasaga mõnda aega tuttavad olnud, aga koos vist veel ei elanud, suutis tema oma läpaka mingisse jungiputkasse maha unustada, kus seda kümme minutit hiljem enam polnud ja müüjad laiutasid käsi, et nemad ei tea midagi (kõige tõenäolisemalt oli see neil muidugi tagaruumis). Järgnes tükk aega äärmiselt närvesöövat ühe arvuti jagamist, kuni 2008 septembris enam ei jõudnud ja nii tuli meie perre säästuläpakas.

Vistaga harjusin küll mingil määral ära, aga sõbraks ei saanudki. Siis tuli Windows 7, mida pidi ometigi katsetama. Meeldis tunduvalt rohkem, aga minu säästuläpakas see korralikult tööle ei hakanud, sobivaid draivereid polnud. Kaalusime Vista tagasi panemist, aga recovery DVD oli kadunud, nii jäi 7.

Abikaasa kasutab mu vana läpakat siiani. Juhtmeid on tal mitu korda vahetatud, juhtme pesa parandatud… Ekraaniga tekkisid mingil hetkel jamad, nii et pilt kadus aeg-ajalt eest, lõpuks aga ei tulnudki enam tagasi. Siis vedas Abikaasa kuskilt vanavanemate eelmise elukoha garaažist või kuurist endale igivana suure monitori koju ja elu läks edasi.

Hiljuti õnnestus suure asemele õhuke kasutatud molu saada, laud näeb kohe palju parem välja.  Samuti pani Abikaasa endale juppidest ise lauaarvuti kokku, aga seal on siiski vaja veel midagi tuunida, nii et hetkel on läppar endiselt kasutusel.

Seoses minu uue Delli lisandumisega meie arvutiperre sai Plika mu säästuläpaka endale, eks nad hakkavad Poisiga seda jagama. Vista recovery DVD oli vahepeal välja tulnud, panime selle peale tagasi, arvuti skoor tõusis kohe tunduvalt.

Panime Plika brauseri bookmarkide ribale tema lemmikmultikate lingid (Leo tähekas, Juss, papagoi, Lotte, minu YouTube, kus on lastest tehtud videod) ja desktopile kausta fotodega – panin sinna kokku kõik, mis ma oma arvutist leidsin, Plikale meeldib väga pilte vaadata.

Eks ta igasuguste kasvatusreeglite vastane ole, et kahepoolesel on oma arvuti, aga jumal temaga – kui ema-isa on arvutisõltlased, on see ainult õiglane. Pikalt Plika arvuti taga istuda nagunii ei viitsi, pigem vaatab ühe video või mõned pildid ja jookseb siis muid asju tegema. Üle kõige meeldib talle power nupust arvutit kinni panna. Aga ta on rahul küll, et tal on nüüd ka OMA arvuti.

Hetkel näeb meie arvutipark välja selline (nagu näete, siis Krista valitseb meie kõigi desktoppidel :D):

Hetkel tegelikult küll selline, Abikaasat ju pole ja lükkasin tema monitori kõrvale, et meil Plikaga rohkem ruumi oleks. Pärast remonti tuleb teine arvutilaud, kuhu kolm küll ei mahu, Plika läpakale tuleb uus koht otsida. Lastetuppa seda samas kindlasti ei pane, laste arvutikasutus toimugu vanemate järelvalve all, siis ma vähemalt tean, et ta liiale ei lähe.

Võrdluseks paar pilti säästuläpakast ja Dellist, mis peaks teoorias ühesuurused olema. Delli ekraani kõrgus on miskipärast 1 cm väiksem (st reaalse osa mõõdul, ma ääri ei arvestanud), laius on sama. Lisaks korpusest tulenevad erinevused, ühesõnaga Dell on tegelikult väiksem. Ja muidugi kordades stiilsem (ehkki kuni võrdlusmomenti polnud, ei näinud säästuläpakas mu meelest sugugi kõige hullem välja).

Ülimõnus on mu Dell, ma olen endiselt rõõmust rullis. Lisaks kõigele muule, mida varem juba maininud olen, valmistab naiselikku rõõmu ka näiteks selline pisiasi, et tuled pole mitte rohelised, vaid valged – palju stiilsem. Ja capsil on nupu küljes oma pisike tuluke, see on NII äge, palju parem variant, kui et tuluke oleks kuskil teises servas, nagu see mul siiani olnud on.

Ah, ja mis puutub nendesse Windowsi hinnangutesse võimekuse määramisel, siis lõpetuseks mu Dell kah:

Abikaasa lubas mulle sellise süsteemi tekitada, et mu uus läpakas hakkab automaatselt Plika omasse backuppi tegema, siis peaks elu järgmised viis aastat kohe täitsa muretu olema. Loodetavasti saab Abikaasa lauaarvuti ka jonksu, siis on kõik rõõmsad.

Arvutisõltlaste pere, indeed.

Tähelepanek

Kahe sõrme scroll on ikka veel ebamugav, nii et olen märkamatult hakanud selle asemel hoopis nool alla klahvi kasutama. No ma olen nii harjunud touchpadi ainult ühte sõrmega näppima… Miks ei võiks olla võimalik valida, kumba varianti soovid!

Aga ehk peaks veel lihtsalt harjutama, see teeb ju teatavasti meistriks 😛

Scroll to Top