StreetNet levibki kohvikus sees ka! Vähemalt eespool, ma taga pole viitsinud proovida, ilmselt seal pole. Igal juhul olen taas ära unustanud, mis tunne on läpakaga ruumis sees istuda, nii et kõik ekraanil olev on selgelt näha ja aku pole kohe-kohe tühjaks saamas. Ja sellise wifiga, mis ei lõppe iga poole tunni/tunni tagant otsa, nii et su tegevus võib julmalt pooleli jääda ja lõpemata asjad ära kaduda, et saaksid aga uue koodi sisse toksida ja otsast peale alustada.
Õnnis tunne on ühesõnaga. Viimasel ajal on kogu aeg selline kiirus taga olnud: kas jätkub wifit, kas jätkub akut, kas jätkub aega, kas jätkub tasuta wifi kaarte. Aga kiirustamine on vastik. Nii ma siis nüüd naudin rahuga, loen inimeste blogisid ja kirjutan kommentaare ja…
Tööl oli täna nii hea päev, et ma ei mäletagi, millal ma viimati töötamist sel määral nautisin. 7.15-15.15 vahetus on mu lemmik – mulle meeldib vara alustada, et teine pool päevast vabaks jääks. Sulgemise puhul magan esimese poole päevast tavaliselt maha ja nagunii on see vahetus ebameeldivam. Ja 6.15 alustada on ebainimlikult vara, 7.15 on kuidagi inimlikum.
Varahommik oli meeldivalt vaikne – sai ennast vaikselt käima lükata – ja ülejäänud päev meeldivalt kiire. Tavalisest kiirem, ma ütleks. Ja ma nautisin iga hetke.
Mulle ikka hullult meeldib inimesi käsutada, ma mõtlen viisakalt muidugi. Meeldib siis, kui ma tunnen ennast antud alal piisavalt kompetentsena. Siin olengi saavutanud selle astme, et tavabarista kohta on mul suht kõikvõimalikud teadmised olemas – piima tegemisest kuni selleni, kuidas kõik meie kohviku pisiasjad toimivad, kuhu miski käib, kuidas midagi teha… Kui supervisoreid parajasti kohal pole, siis mina olengi vaikimisi vastutav ja eks ma siis suunan neid uusi. Oh yes, i just love bossing people around 😛 In a nice and polite way, of course.
Kui nüüd viimasel ajal juhtunule tagasi mõelda, siis… Tuli just meelde, et pidin teile ema ja Marise külaskäigust rääkima, aga see nõuab eraldi sissekannet, nii et hiljem (olgu see siis täna või esmaspäeval, nädalavahetus on vaba).
Muust ei oskagi eriti miskit pajatada. Viimasel nädalavahetusel olin püha viha täis, sest töötasin mõlemad päevad, samas kui Mehel ja teistel kontorirottidel oli pikk nädalavahetus – esmaspäev oli riigipüha. Ja P-E toimus Notting Hillis suur karneval, kuhu ma hirmsasti minna tahtsin, aga ei saanud, sest mõlemal päeval oli selline iginõme vahetus, mis terve päeva ära võttis.
Mõtlesin esmaspäeva hommikul tõsiselt võimalusele tööle helistada ja kuulutada, et ma olen haige, aga mu südametunnistus ei luba paraku selliseid tempe teha (olen pigem see, kes ei oska kunagi ära öelda, kui teda vabal päeval tööle kedagi teist asendama kutsutakse) – maksis teine mulle kurjade mõtete eest hoopis niiviisi kätte, et jäingi poole päeva pealt haigeks. Kurk valutas, peas oli meeletu surve ja üleüldiselt oli nii nõrk tunne, et ei suutnud suurt püstigi seista. Oleks poole päeva pealt peaaegu et nutma hakanud ja läksin pärast nelja tundi koju, kus tuli välja, et palavik on ka – algul 37.1, hiljem 37.4 (ühtlasi leidis tõestust fakt, et uus ja moodne kraadiklaas siiski aeg-ajalt näitab üle 37).
Teisipäev oli mul vaba ja kolmapäeval Iirise õhutusel tööle ei läinud – ütlemata tark tegu, võin praegu tõdeda. Valutasin veel oma kurku ja pead, palavikku enam polnud ja neljapäevaks oli kõik korras. Noh, okei, välja arvatud see, et häält palju pole ja nina tilgub. Aga võrreldes varasemate valude ja nõrkustega väga lill.
Täna on natukene halvem kui eile – nohu on samas seisus, aga kurk veidi hullemaks läinud. Olen püüdlikult sooja suppi ja kuuma kakaod lürpinud, külmi jooke vältinud, soojalt riidesse pannud, taruvaiguga tablette imenud… Loodame parimat.
Nädalavahetus on vaba – nii uskumatu, kui see ka pole. Ma pidin juba siis imestusest pikali kukkuma, kui eelmisel reedel vaatasin, et Taras on mulle ilma küsimata laupäeva vabaks andnud. Ja kui ma käisin eile, kui ta uuele graafikule enne üles riputamist viimast lihvi andis, uurimas, mis kellast ma järgmisel laupäeval tööl olen, sest Iiris peab oma sünnipäeva ja sulgemine oleks jama, siis ta vahetas selle lahkelt avamise vastu ja teatas, et andis mulle selle nädala pühapäeva ka vabaks, et ma saaksin terve nädalavahetuse oma mehega olla ja ütles, et esmaspäeval pean õnnelikuna tööle tulema või muidu…
See oli temast nii kohutavalt nunnu, poleks arvanud ega eeldanud, et ta midagi sellist teha võiks/tegema peaks.
Asjalood on hetkel muidugi nii, et me pole Mehega juba kolm päeva rääkinud ja… Ah, ma ei taha seda siin lahata, pole blogijutt. Eks nädalavahetusega peavad asjad selgeks saama.
Kui veel midagi positiivset mainida, siis täna kargas mulle pähe mõte, et kuniks kutsumus pole veel puuga pähe löönud ja ma mingil põhjusel jälle pikemalt Eestis resideeruma peaks, siis suhteliselt meeldiv leiva teenimise võimalus on mul ilmselt ikkagi olemas – tõlkimine nimelt. Aasta alguses jäi ühte kohta proovitõlge saatmata just sellepärast, et London tuli peale, aga sõprade kogemuste põhjal tean, et mu eesti ja inglise keele oskus peaks üsna kindlalt selleks tööks sobiv olema (ma pean silmas konkreetset firmat, aga nimesid pigem ei nimetaks) ning pärast aastast Londonis elamist on mu kvalifitseerumine veel tõenäolisem. Lõpetasin just ühe raamatu, mille tegevus toimub Inglismaal ja mille lugemise jooksul oli mul pidevalt tunne, kuidas ma ei saaks väljenditest pooltki nii hästi aru, kui ma ise siin koha peal ei elaks.
Ja see tõdemus tekitas äärmiselt meeldiva tunde. Nüüd ma muretsen veel vähem tuleviku pärast – küll see kutsumus millalgi ikka ennast ilmutab, seniks suudan endaga suurepäraselt ise hakkama saada, nii Eestis kui välismaal.
Sedamoodi siis. Praeguseks küll, loen nüüd teiste blogisid edasi. Ehk kirjutan hiljem veel.
Ja te olete kõik nunnud. Pai teile!