tervis

Ootamatu külaline

…kahjuks mitte oodatud.

Ehk siis mulle tuli põiepõletik üle pika aja külla. Viimati oli vist paar korda kevadel, igatahes nii ammu, et jõudsin juba ära unustada, kui jube on.

Ma ei teagi nüüd täpselt, kas ma sain külma eile õhtul, kui ennast rämpsu ostmiseks eriti paksult riidesse toppida ei viitsinud (sest putka asub siinsamas nurga taga) või täna hommikul, kui Mehega Vera Cruzis käisime – aga igatahes tundsin järsku metroos, et hmm, kuidagi väga tuttavalt nõme tunne. Enne ei saanud kindel olla, kui töö juurde ja WC-sse jõudsin, aga siis pidin alistunult tõdema, et on tõesti. Taas.

Esimene pool päeva oli ikka päris jube. käisin kolm korda tunnis vetsus ja ülejäänud aja vaid mõtlesin sellest, kuidas tahaks sinna minna. Aga siis vist harjusin ära või andis järele… Üldiselt – kui väga ringi ei sebi, siis pole hullu. Mida meeldivam ja paiksem tegevus, seda vähem tähele panen.

Igasuguseid teesid ma jälestan ja siinmaal pole neid vist kuskilt võtta ka. Perearsti mul ka siin pole, sest siiani pole vaja läinud ja ma ei viitsi üldse mõeldagi, mis selleks tegema peab (mingis kliinikus registreeruma lihtsalt, see on tasuta. Ma lihtsalt ei viitsi, eks).

Googeldasin, et mingeid alternatiivseid koduseid meetodeid leida – tundub, et tuleb hakata jalavanni tegema ja palju vett jooma. Ja kofeiini sisaldavaid tooteid pean vältima (seega – ei mingit lattet, ainult kuum šokolaad), alkoholi ka muidugi. Töökaaslane omalt poolt soovitas magama minnes kuumaveepudeli jalgade vahele panna – kui romantiline 😀 Aga ma olen nõus kõike proovima, ausalt. Perearsti pean vist ikka ka ära tegema. Ja selle musta-valgetriibulise villase seeliku peab välja otsima, mida ma eelmine talv suht tihti mustade teksade peal kandsin – see peaks praeguses olukorras igati ära kuluma ja kõige olulisemad kohad soojas hoidma.

Palusin Mehel endale greibimahla osta (sest kevadise põiepõletiku ajal oli see ainus päriselt hapu mahl, mis mul õnnestus välja peilida, mingid jõhvika ja pohla mahlajoogid olid kõik magusad), aga kuna tal mahla saada ei õnnestunud, tõi ta selle asemel lihtsalt greipe. Kui kurtsin, et vedeliku osa on oluline, siis kadus ta veidikeseks ajaks kööki ja ilmus tagasi värskelt pressitud greibimahlaga. Mmm, parim! Seda oli küll vähe, sest meil pole pressi. Tuleb muretseda.

Ja siis ta tõi mulle veel just maasikaid ja banaane voodisse… Ausalt, ma tunnen ennast nagu kuninga kass.

Ja köögi koristas ta ka eile ära, nii et ma tunnen üldse hetkel tema vastu igakülgset ja piiritut tänutunnet – ta oskab ikka nii nunnu olla, kui tahab!

Et tegelikult, hoolimata põiepõletikust, ei saa ma kohe üldse kurta. Kuradi hea on olla!

EDIT: Ja nüüd söödetakse mind ühepajatoiduga. Mjäu!

EDIT 2: Ja lõpetuseks toodi mulle voodisse tass kuuma sidruniteed meega 😛

Ootamatu külaline Read More »

Oh seda õnne ja rõõmu

StreetNet levibki kohvikus sees ka! Vähemalt eespool, ma taga pole viitsinud proovida, ilmselt seal pole. Igal juhul olen taas ära unustanud, mis tunne on läpakaga ruumis sees istuda, nii et kõik ekraanil olev on selgelt näha ja aku pole kohe-kohe tühjaks saamas. Ja sellise wifiga, mis ei lõppe iga poole tunni/tunni tagant otsa, nii et su tegevus võib julmalt pooleli jääda ja lõpemata asjad ära kaduda, et saaksid aga uue koodi sisse toksida ja otsast peale alustada.

Õnnis tunne on ühesõnaga. Viimasel ajal on kogu aeg selline kiirus taga olnud: kas jätkub wifit, kas jätkub akut, kas jätkub aega, kas jätkub tasuta wifi kaarte. Aga kiirustamine on vastik. Nii ma siis nüüd naudin rahuga, loen inimeste blogisid ja kirjutan kommentaare ja…

Tööl oli täna nii hea päev, et ma ei mäletagi, millal ma viimati töötamist sel määral nautisin. 7.15-15.15 vahetus on mu lemmik – mulle meeldib vara alustada, et teine pool päevast vabaks jääks. Sulgemise puhul magan esimese poole päevast tavaliselt maha ja nagunii on see vahetus ebameeldivam. Ja 6.15 alustada on ebainimlikult vara, 7.15 on kuidagi inimlikum.

Varahommik oli meeldivalt vaikne – sai ennast vaikselt käima lükata – ja ülejäänud päev meeldivalt kiire. Tavalisest kiirem, ma ütleks. Ja ma nautisin iga hetke.

Mulle ikka hullult meeldib inimesi käsutada, ma mõtlen viisakalt muidugi. Meeldib siis, kui ma tunnen ennast antud alal piisavalt kompetentsena. Siin olengi saavutanud selle astme, et tavabarista kohta on mul suht kõikvõimalikud teadmised olemas – piima tegemisest kuni selleni, kuidas kõik meie kohviku pisiasjad toimivad, kuhu miski käib, kuidas midagi teha… Kui supervisoreid parajasti kohal pole, siis mina olengi vaikimisi vastutav ja eks ma siis suunan neid uusi. Oh yes, i just love bossing people around 😛 In a nice and polite way, of course.

Kui nüüd viimasel ajal juhtunule tagasi mõelda, siis… Tuli just meelde, et pidin teile ema ja Marise külaskäigust rääkima, aga see nõuab eraldi sissekannet, nii et hiljem (olgu see siis täna või esmaspäeval, nädalavahetus on vaba).

Muust ei oskagi eriti miskit pajatada. Viimasel nädalavahetusel olin püha viha täis, sest töötasin mõlemad päevad, samas kui Mehel ja teistel kontorirottidel oli pikk nädalavahetus – esmaspäev oli riigipüha. Ja P-E toimus Notting Hillis suur karneval, kuhu ma hirmsasti minna tahtsin, aga ei saanud, sest mõlemal päeval oli selline iginõme vahetus, mis terve päeva ära võttis.

Mõtlesin esmaspäeva hommikul tõsiselt võimalusele tööle helistada ja kuulutada, et ma olen haige, aga mu südametunnistus ei luba paraku selliseid tempe teha (olen pigem see, kes ei oska kunagi ära öelda, kui teda vabal päeval tööle kedagi teist asendama kutsutakse) – maksis teine mulle kurjade mõtete eest hoopis niiviisi kätte, et jäingi poole päeva pealt haigeks. Kurk valutas, peas oli meeletu surve ja üleüldiselt oli nii nõrk tunne, et ei suutnud suurt püstigi seista. Oleks poole päeva pealt peaaegu et nutma hakanud ja läksin pärast nelja tundi koju, kus tuli välja, et palavik on ka – algul 37.1, hiljem 37.4 (ühtlasi leidis tõestust fakt, et uus ja moodne kraadiklaas siiski aeg-ajalt näitab üle 37).

Teisipäev oli mul vaba ja kolmapäeval Iirise õhutusel tööle ei läinud – ütlemata tark tegu, võin praegu tõdeda. Valutasin veel oma kurku ja pead, palavikku enam polnud ja neljapäevaks oli kõik korras. Noh, okei, välja arvatud see, et häält palju pole ja nina tilgub. Aga võrreldes varasemate valude ja nõrkustega väga lill.

Täna on natukene halvem kui eile – nohu on samas seisus, aga kurk veidi hullemaks läinud. Olen püüdlikult sooja suppi ja kuuma kakaod lürpinud, külmi jooke vältinud, soojalt riidesse pannud, taruvaiguga tablette imenud… Loodame parimat.

Nädalavahetus on vaba – nii uskumatu, kui see ka pole. Ma pidin juba siis imestusest pikali kukkuma, kui eelmisel reedel vaatasin, et Taras on mulle ilma küsimata laupäeva vabaks andnud. Ja kui ma käisin eile, kui ta uuele graafikule enne üles riputamist viimast lihvi andis, uurimas, mis kellast ma järgmisel laupäeval tööl olen, sest Iiris peab oma sünnipäeva ja sulgemine oleks jama, siis ta vahetas selle lahkelt avamise vastu ja teatas, et andis mulle selle nädala pühapäeva ka vabaks, et ma saaksin terve nädalavahetuse oma mehega olla ja ütles, et esmaspäeval pean õnnelikuna tööle tulema või muidu…

See oli temast nii kohutavalt nunnu, poleks arvanud ega eeldanud, et ta midagi sellist teha võiks/tegema peaks.

Asjalood on hetkel muidugi nii, et me pole Mehega juba kolm päeva rääkinud ja… Ah, ma ei taha seda siin lahata, pole blogijutt. Eks nädalavahetusega peavad asjad selgeks saama.

Kui veel midagi positiivset mainida, siis täna kargas mulle pähe mõte, et kuniks kutsumus pole veel puuga pähe löönud ja ma mingil põhjusel jälle pikemalt Eestis resideeruma peaks, siis suhteliselt meeldiv leiva teenimise võimalus on mul ilmselt ikkagi olemas – tõlkimine nimelt. Aasta alguses jäi ühte kohta proovitõlge saatmata just sellepärast, et London tuli peale, aga sõprade kogemuste põhjal tean, et mu eesti ja inglise keele oskus peaks üsna kindlalt selleks tööks sobiv olema (ma pean silmas konkreetset firmat, aga nimesid pigem ei nimetaks) ning pärast aastast Londonis elamist on mu kvalifitseerumine veel tõenäolisem. Lõpetasin just ühe raamatu, mille tegevus toimub Inglismaal ja mille lugemise jooksul oli mul pidevalt tunne, kuidas ma ei saaks väljenditest pooltki nii hästi aru, kui ma ise siin koha peal ei elaks.

Ja see tõdemus tekitas äärmiselt meeldiva tunde. Nüüd ma muretsen veel vähem tuleviku pärast – küll see kutsumus millalgi ikka ennast ilmutab, seniks suudan endaga suurepäraselt ise hakkama saada, nii Eestis kui välismaal.

Sedamoodi siis. Praeguseks küll, loen nüüd teiste blogisid edasi. Ehk kirjutan hiljem veel.

Ja te olete kõik nunnud. Pai teile!

Oh seda õnne ja rõõmu Read More »

Kummaline, nii kummaline

Ma ei tea, täna on kuidagi imelik päev olnud. Palju imelikke mõtteid ja värke.

Käisin Tartus koolitusel. Koolitajaks osutus ema kursaõde, mis oli tore. Koolitust ennast oli päris huvitav kuulata, ehkki targemaks eriti ei saanud. Ju ma olen siis juba niigi hea. Irw.

Muuhulgas elasin teist korda läbi selle vastiku enesetunde… Mis põhimõtteliselt on seotud minu madala vererõhu või muu taolisega. Esimene kord oli millalgi eelmisel aastal, kui olin söönud vaid varahommikul, siis Pärnusse sõitnud, siis hambaarst (ja korralik tuimestus), siis kosmeetik (st kaks tundi vaikselt lebamist). Hakkasin üle keha värisema ja see lihtsalt ei jäänud järele. Jube külm oli ka. Kui lõpuks koju jõudsin, oli tükk tegemist ema veenmisega, et ta kiirabi ei kutsuks. Hädast aitas välja perearsti nõuandeliin või mis iganes see täpselt oligi. Öeldi lihtsalt, et veresuhkur madal ja et ma miskit magusat jooks.

Täna siis samamoodi. Hommikul kell kaheksa sundisin end väevõimuga paar saia ära sööma (pärast neljatunnist und lihtsalt ei ole isu), siis Tartu bussi peale ja neli tundi koolitust jutti. Okei, üks veerandtunnine paus. Jõin alguses kohvi ja vaheajal kaks tassi kuuma mustikakisselli… Pärast vaheaega tuli kõigepealt hirmus uni ja oli jube palav… Miski hetk hakkas külm ja külmem ja veel külmem ja siis ma lihtsalt värisesin seal kuni lõpuni. Pärast kahe tassi kohvi sisse kallamist läks jälle enam-vähem normaalseks. Nälg oli suur ja süda samas paha, nii et süüa nagu oleks tahtnud, aga ei saanud. Ja tagasi tulles oli bussis nii kuradi külm, et lõpuks ma lihtsalt nööpisin mantli kinni, tõmbasin mütsi pähe, kindad kätte ja värisesin ikka terve tee. Normaalne või?

Aga mu arvuti peaks korras olema. See on küll ilus.

Muidu on melanhoolia ja värgid. Ülemusega rääkisime täna sellest, et ma ikka ära ei läheks ja… Ta algul vist arvas tõesti, et mind annab ümber veenda. Suutis mind ühe oma ettepanekuga isegi jahmatada. Paraku… Ma pean minema. Ma lihtsalt pean. Lõpuks sai ta sellest aru.

Jube hea oli tunda, et sind vajatakse. Et sinust sõltub midagi. Ma saan endaga muidu hästi läbi ja tean niigi, et ma olen kuradi hea töötaja. Vastutustunne ja nii edasi. Teadmised ka. Aga see, et ma seda ise tean, on üks asi. Kiitust kellegi teise suust kuulda… No ütleme nii, et meie firmas seda paraku kõrgemalt poolt ei kuule. Mitte enne, kui oled lahkumisavalduse lauale löönud. SIIS oled järsku maailma kõige vajalikum. Oeh. Nad võiks ükskord ära õppida töötajate väärtustamise. ENNE, kui nad ära minna tahavad.

Tegelikult on ikka kurb ka. Jube palju ilusaid aegu on olnud. Töötasin kõigepealt aasta ühes ja nüüd pool aastat teises poes… Mõlemad on mulle nagu teine kodu. Olen näinud, kuidas asjad on ilusad, samas ka seda, kuidas need alla käivad… Kolleege on igasuguseid, kõigil omad kiiksud. Aga hakkasin mõtlema, et tegelikult polegi nagu peaaegu kedagi, keda üldse ei salli. Närvi ajavad küll, jube lapsikud võivad aeg-ajalt olla, aga kokkuvõttes on siiski äge…

See ülemus ise… Alguses suhtlesime me tükk aega ühe teise ülemusega ja kui nüüdne meie poodidega regulaarselt tegelema hakkas, ei saanud ma temaga tükk aega absoluutselt läbi. Minu arust olid tal pseudoprobleemid ja ta ei saanud üldse hakkama. Aga viimasel ajal oleme me normaalselt läbi saanud. Täna koju sõites tabasin end mõttelt, et olen ta täiesti omaks võtnud. Et ta on tegelikult täitsa äge. Oh jah. Nüüd siis, kui ma olen minemas.

Kahju on, noh.

Ja siis meil on nüüd uus personalijuht. Kartsin, et tuleb mingi mõttetu pintsakus 50-aastane tädike ja kukub kõige kallal vinguma, aga kaugel sellest. Vanuseks vist 35, aga välimuse järgi pakuks kahekümnendate keskpaiga 🙂 Selline… Kergelt pungine 😀 Ma ei tea. Hästi asjalik. Seda ilmselt õppinud ja tundub, et ta võib tõesti asjad liikuma panna. Tore ühesõnaga.

Ja muidugi meie üliäge pearaamatupidaja, keda ma varem ka maininud olen…

Ja kõik teised… Oeh. Oeh. Oeh. On siis vaja nüüd nostalgitseda või? Peaks meelde tuletama kõigi nende inimeste halvad ja ärritavad küljed, neid on ju ka, tublisti.

Okei, tööst rohkem ei räägi.

Kolasin täna õhtul üle pika aja Orkutis ringi, vaatasin vanade tuttavate profiile ja fotosid. Mõtlesin, kui paljusid inimesi ma siiralt imetlen ja kadestan. Samas vaatasin, kui paljudest on saanud minu arust täiesti mõttetud ja nõmedad tüübid. Ma ei tea, ülbe suhtumine vist. Aga no ausalt. Mõningaid kunagisi tuttavaid vaadates on hea meel, et endal on paremini läinud.

Ja ägedaid inimesi on ikkagi rohkem.

Ja siis hakkasin mõtlema sellele, kui palju ma ikka ise muutunud olen. Kunagi riputasin ka üles suhteliselt julgeid pilte. Noh, paljastavaid ja nii. Olin endaga jumala rahul, kusjuures. Nüüd vaatan selliseid paljastajaid põlastusega. Noh, tegelikult pildil ja pildil on vahe. Vähe riideid võib olla nii väga stiilne kui väga labane.

Kunagi otsisin ainult pluuse, mis oleks nii lühikesed, et naba välja paistaks, nüüd ei taha neid enam nähagi… Oh, jah, muutunud olen kõvasti.

Aga sama edev olen ikka ja lühikest seelikut kannan ikka ka aeg-ajalt. Üldiselt meeldib mulle nüüd teistel viisidel silma paista.

Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Sellised suht seosetud suht melanhoolsed mõtted.

Selline õhtu siis täna.

Kummaline, nii kummaline Read More »

Madal vererõhk ja vedelad lihased

Nii öeldi mulle tervisekontrollis, kuhu meid töökoha kaudu suunati. Aga muus osas olen terve kui purikas!

Kaaluti, mõõdeti vererõhku, kontrolliti nägemist, võeti verd, tehti EKG-d – lühidalt vist kõik.

See vedelate lihaste osa mind küll kuidagi ei üllatanud – kui suvist ujumist ja rulluiskudega sõitmist mitte arvesse võtta (ja sedagi tegin ma peamiselt keskkooli ajal ehk siis, kui veel pidevalt Pärnus elasin), pole ma elu sees teinud trenni rohkem kui hädavajalik (st kehalise kasvatuse tundides). Soovitati talveks mingi trenn otsida – aeroobikasse, võimlema või ujuma minna. Viimane variant on isegi mõeldav. Tegelikult olen juba mitu aastat mõelnud, et võiks ju kuskil trennis käia, aga siiani on jäänud asi viitsimise taha, sest peamised trennimotivaatorid on teatavasti ülekaal ja tselluliit, mida mul pole kunagi olnud.

Kaalust rääkides – hetkel siis 62 kg. Ei midagi üllatavat – keskkooli ajal oli 65, ülikooli ajal langes 60 lähedale (vaese tudengi elu), aga umbes nii see kogu aeg olnud ongi.

Ahjaa, pikemalt arvuti taga istudes soovitati iga tunni tagant püsti tõusta, sirutada ja ninaga õhku tähestik joonistada 😀 Pidavat turjale ja seljale hästi mõjuma.

Aga üldiselt oli teavitamine sellest, et mul on madal vererõhk, huvitavaim osa minu käigust. Uurisin siis netist, mis värk on.

Madala vererõhu tunnused on kliinik.ee artikli põhjal järgmised:

  • Uimasus (tunne nagu oleks üleväsimus või vitamiinipuudus) – sellepärast ma siis loengutes magama jäingi 😛
  • Peapööritus voodist tõusmisel, kummardamisel ja kiirel püstitõusmisel – ma siiani mõtlesin, et see on kõigiga nii, et pikemat aega ühes asendis olemise järel kiiresti püsti tõusmisel läheb silme ees mustaks, aga tuleb välja, et see hoopis madala vererõhu süü!
  • Peavalu – oli mul esimest korda elus alles 12. klassis või umbes nii, hakkas tihemini kimbutama pärast tööle minemist, aga jäi siis ka suht järele. Ah et vererõhk võib siis jälle põhjus olla.
  • Nägemishäired nagu migreeni korral (silme ees virvendab, silmad valutavad, valgus häirib) – kaks viimast on minu puhul täiesti tavalised nähtused. Seni arvasin, et mu silmad on lihtsalt suure lühinägelikkuse tõttu tundlikud, aga näe, see ehk polnudki ainus põhjus.
  • Minestamine – jumal tänatud, seda pole veel kordagi juhtunud.
  • Hommikune käimalükkamise aeg (veel pikka aega peale ärkamist ei suudeta tegutsema hakata) – ülimalt kahe otsaga asi. Ema on öelnud, et minu hommikul üles saamisega polnud kunagi erilisi probleeme, õega oli palju hullem. Samas – ma lihtsalt EI VIITSI kohe esimese kellahelina peale üles tõusta, ma kohe PEAN vähemalt pool tundi järjest kella kinni panema. Sageli venib see aeg tunniks (tunnen kaasa kõigile nendele, kes peavad minuga mingil põhjusel samas toas magama ja kellel sellist harjumust pole). Aga teisest küljest – kui ma kord juba reaalselt voodist väljas olen, saan siiski suht kiiresti erksaks. Võta siis kinni 🙂
  • Kohin kõrvades – seda pole küll täheldanud
  • Kurvameelne või rahutu meeleolu, ängistustunne – nagu kõik teavad, olen ma 90% ajast sündinud ja loomupärane optimist, ülejäänud 10% aga nii pessimistlik, et sel ajal on kõige targem minust eemale hoida – nüüd võin selle 10% siis madala vererõhu kaela ajada 😀
  • Külmad käed ja jalad – pidevalt, eriti jalgade puhul annab kogu aeg tunda. Nii ma kannangi vahel maikuus kindaid ja magan sokkidega. Nüüd vähemalt tean, miks 😀
  • Südamekloppimine – vist mitte, tähele pannud küll pole.

Sellesama artikli kohaselt on pidev madal vererõhk mõnede inimeste puhul normaalne seisund. Mõneti pärilik, eelkõige kipub aga kiusama kõhna kehaehitusega või pikakasvulisi inimesi. Tuleb mind vaadates midagi tuttavat ette? 😉

Mida siis teha?

  • Sagedamini süüa ja mitte unustada hommikusööki – hommikust ma erinevalt paljudest söön ja tihti süüa meeldib mulle tegelikult ka.
  • Juua rohkem vedelikku, sealhulgas vett – okei, peaks veepudeli kaasaskandmise kombe jälle külge harjutama, rohke vee joomine on ju üldse kasulik tegevus
  • Füüsiline treening – niisiis veel üks argument peale vedelate lihaste – peab vist tõesti hakkama tõsisemalt mingi trenni peale mõtlema.
  • Massaaž ja füsioteraapia protseduurid – massaaž on ju iseenesest ülimõnus asi, aga ma ei tea küll, millal ma nii rikkaks saan, et selle eest maksta jõuaksin.
  • Magada tuleks kõrgema peaalusega, paras on padi, millele pea toetub 20-kraadise nurga all – kas ma pean nüüd malli võtma või? Väga madala padjaga on sitt magada küll.
  • Vereringet parandavad spetsiaalsed sukad ja sukkpüksid – kuna ma kannan sukki üldse väga harva ja need on ilmselt ka tavalisest kallimad, läheb see esialgu massaažiga ühte nimekirja.

Foorumites tuustides leidsin veel hulganisti huvitavaid soovitusi. Näiteks igal hommikul tassi kohvi joomine pidavat hea olema. Kohv mulle iseenesest ju täitsa maitseb, aga mu kohvijoomise sagedus on võrdelises seoses ilmaga – praegu ei joo ma kohvi praktiliselt üldse, aga talvel reeglina iga päev. Mida külmem, seda rohkem.

Veel võiks juua veini või konjakit, aga need jätan küll esialgu vahele, eriti viimase.

Lühidalt peaksin lihtsalt palju sööma, jooma ja liigutama. Vihastamine pidavat kah hea olema 😀

Eks ma siis üritan tervislikumalt elama hakata!

Madal vererõhk ja vedelad lihased Read More »