tervis

Hakkab looma

/ tervis / 2 Comments

Pärast päeva ja öö maha magamist on palavik kadunud, alles ainult peavalu – aga see võib vabalt näljast olla. Fakt, et ma hommikul peaaegu esimese asjana arvutit nõudsin, on selge märk tervenemisest 🙂 Esialgu piirdun küll lugemisega, kirjutada pikemalt ei viitsi.

(Huvitav, miks justify iseenesest ära kaob, kui ma ainult ühe lõigu kirjutan?)

EDIT: Sain just teada, et Marko on ka nüüdseks täiesti rivist väljas ja Pips natukene. Oh õudu, kas see oli siis ikkagi toidumürgitus, mitte kõhuviirus? Haiglas öeldi küll mu pärimise peale, et halva toidu korral võivad haigeks jääda ainult need, kel kõige nõrgem magu on ning ülejäänud pool seltskonnast ei pruugi miskit tunda. Võeh.

Jääb meelde, tõepoolest

/ sünnipäev, tervis / 7 Comments

TIKKER 25

Eile õhtul tabas mind toidumürgitus või kõhuviirus – pärast seda, kui olin kaks tundi WC istunud ja üritanud otsustada, kuidaspidi oleks targem olla, sest oli oli tungiv vajadus korraga vett oksendada ja vett s*ttuda, lõpetasin haiglas tilgutite all.

Kui jätta kõrvale 2-aastaselt ära lõigatud song, pole seni haiglas olnudki (kui nüüd sünnitushaigla välja arvata). Kiirabi kutsumisest ja tilguti all olemisest rääkimata. Pole varem ennast ka täis s*ttunud ega täiskasvanute mähkmeid kandnud. Nüüd tean, mida laps tunneb. Sürr.

Ahjaa, liigne House’i vaatamine EI aita kaasa, kui sul on elu s*tt olla ja pead üritama imekitsal laua moodi voodil tilguti all ööd veeta, ise samal ajal rõvedates külmavärinates. Tahtmatult tulevad igasugused lõigud ja situatsioonid meelde.

Sain hommikul koju, kus ema olid vahepeal samad sümptomid tabanud. Minul on nüüdseks alles vaid palavik, mis on kõikunud 38,5 ja 37,8 vahel. Nii me siis siin tuksume, Mees peab kõiki põetama. Vähemalt on Plikal kõik korras – haiguse ajal tissitamine pidavat suisa hea olema, antikehad ja nii.

Must huumor või mis.

Ega rohkem ei jõuagi kirjutada, nõrkus on peal – see on mul täna esimene kord arvuti lahti teha, enne oli liiga s*tt olla.

Küllap homme on parem päev 😉

Otsin põetajat tõbiste kolooniale

/ igapäevaelu, tervis, virin/urin / 1 Comment

Mehel on õigustus, eks, ta tuli eile hommikul haiglast. Väike palavik on endiselt, nina alles paraneb jne.

Eile olin mina veel triksis-traksis, käisin lapsega jalutamas, Mehele ravimeid ostmas, mähkmeid ja süüa ostmas jne.

Aga õhtuks läks minugi olemine s*taks ning hommik ei toonud loodetud kergendust. Vasak pool peast on korrast ära – eile õhtul tundsin, nagu valutaks vasak kurgupool ja kõrv, täna tundub sellele lisaks ka oimukohas valu tuikavat. Ma ei teagi, mis see kõik kokku nüüd täpselt on (loodetavasti lihtne külmetus, mis läheb ise üle), aga olemine on eiviitsi ja viuviu – mõte poodi või üldse välja minemisest on pähh.

Oleks vaja kedagi, kes tuleks koristaks, tooks ja teeks süüa, jalutaks last ja üldse hoiaks teda.

Okei, aitaks sellestki, kui keegi viitsiks mõnest odavast poest (Maxima, Rimi vms) meile etteantud listi järgi hunnikutes puuvilja, jogurtit ja muud kergemat haigetoitu kokku kanda (võin vabalt kinni maksta, lihtsalt ise ei kisu kuidagi praeguses seisundis nii kaugele minema – Kaubahallis pole ju midagi, Kaubamaja hinnad on üle igasuguse arvestuse)… Või siis kasvõi autoga tulla, et mind poodi ja tagasi sõidutada.

(See on muidugi iseasi, et siia segadikku ei tahaks ühtki inimest kutsuda ja mütsi pean ka enne silmini pähe tõmbama, kui avalikkuse ette ilmuda julgen – isegi duši alla minemine tundub liiga suur pingutus, ehkki juuksed näevad juba päris hirmsad välja)

Sõin eile hommikul neli võisaia tassi kohviga ja ülejäänud päeva jooksul mõned kõrsikud ja arahhiisi suhkrus. Kuna saiadki olid suht vastu tahtmist sisse topitud ning mõte kalapulkadele ja tatrale (mida varasemast ju alles oli) südame pahaks ajas, jäigi see ainsaks toiduks – meist kummastki polnud millegi asjalikuma jaoks tegijat.

Täna pole miskit söönud. Mees tegi kalapulki, aga üldse ei isuta. Peab vist siiski mõne sisse toppima, näljasurm pole teatavasti lahendus… Ise veel imetav ema. Oeh!

700.- läinud nagu niuhti…

/ igapäevaelu, rõõm, tervis / 4 Comments

Üks väike ninaoperatsioon ja hiljem selline hunnik erinevaid ravimeid. Lisage siia juurde veel pakk Moltexeid, üks sapiseep, jogurt, mahl ja piim ning ongi umbes-täpselt 1000 kr läinud.

Positiivseid asju on õnneks rohkem.

Esiteks on Mees kodus ja pärast väikest uinakut juba täitsa kõbus 🙂

Teine asi on kohe pikem jutt.

Ma olen viimasel ajal üksi vankriga väljas käies ennast iga kord pooleks vihastanud, sest väikese lapsega pere, kes elas siin trepikojas ammu enne meid, hoiab oma kergkäru välisukse kõrval, nii et meie peame oma rasket vankrit keldritrepist üles-alla lohistama, et seda siis seal allpool mademel hoida. Vihastanud eelkõige enda peale, et ma pole kunagi naabritega rääkima läinud, kas oleks äkki võimalik vastupidi teha, kuna nemad oma käru ei paista eriti tihti kasutavat. No nad olid venelased, ma ei oska eriti keelt, Mees oskab küll, aga temaga koos käies on vangerdamine kergem, siis ei tulnud kunagi meelde… Nii see rääkimine venis.

Seni käisin lapsega väljas nii, et läksin kolmandalt korruselt alla, panin lapse vankrikotiga alumisele trepiastmele, tegin sisemise ukse nii lahti, et see enam kinni ei vajuks, tõmbasin naabri keldritrepi ees seisva käru vastasseina, et meie vanker läbi mahuks, tirisin hirmraske vankri trepist üles, uksest välja ja kolmest astmest alla, panin naabri vankri kohale tagasi, võtsin lapse, lasin sisemise välisukse kinnitusest lahti ja hoidsin seda nii kaua kinni vajumast, kuni ise välimisest uksest välja sain (muidu poleks mahtunud). Tagasi tulles kõik see k*pp vastupidises järjekorras, mäkke ronimisest väsinuna ja raskete kottidega 😛

Noh, täna tuli naaber täpselt sel hetkel posti vaatama, kui ma olin lapse trepile pannud, tema vankri eest ära tirinud ja parasjagu oma vankrit uksest sisse üritasin saada, samal ajal kahe raske kotiga žongleerides. Perfektne ajastus!

Otse loomulikult ta ei rääkinudki eesti keelt ja mina ei saanud tema jutust suurt midagi aru, aga mõte jõudis kohale – ta tegi ise selle ettepaneku, mida meie olime plaaninud teha ja tiris meie vankri, mille ma olin juba jõudnud alla ära panna, üles tagasi ning pani enda käru selle asemele. Ise veel seletas juurde, et nendel on laps juba kaheaastane ja seega käru nii tihti ei kasuta (kui ma nüüd õigesti aru sain).

No aitäh ma ikka öelda oskasin, ütlesin kohe mitu korda. Kogu väsimus sai ka suurest rõõmust kui peoga pühitud.

Vankriga väljas käimine läks poole kergemaks 🙂

Niu

/ tervis / 2 Comments

Mehel oli täna hommikul üle kuue aasta tagasi kokku lepitud ninaoperatsioon. Saatekiri oli tõepoolest aastast 2002, ta lükkas seda aega päris mitu korda edasi – kas polnud ta Eestis, unustas lihtsalt ära või polnud parajasti ravikindlustust. Algselt kaheaastased järjekorrad lühenesid lõpuks kahenädalasteks ja täna sai see viimaks ära tehtud.

Väike kohaliku tuimestusega operatsioon, et deformeerunud ninaseinad paika panna (või miskit sellist) – esimene aste allergilise nohuga võitlemise teel. Kui ta mulle lõuna paiku pärast oppi helistas, oli küll täitsa kõbusa häälega ja viskas naljagi. Opi ebameeldivaim osa olla olnud tilguti alla panemine – tal on lihtsalt nii s*tad veenid, et pidi kolm korda proovima. Hea teada, et süstivat narkomaani temast ei saa 😉

Aga kella poole neljaks, kui mul õnnestus Piia tunnikeseks last kärutama saada (kaasa ei saanud võtta, haigla ju viirusi täis) ning ma Mehele külla läksin, nägi ta juba suht hädine välja – lesis külili voodis, külmakott ninal, sülitas muudkui verd ja ei jõudnud õieti rääkidagi.

Nii ma siis istusin lihtsalt ja hoidsin tal kätt, kuniks Piial kann ära külmus ja ta enam väljas olla ei viitsinud.

Ja ma tean küll, et see oli lihtne operatsioon ja küll läheb paremaks, et ta saab juba homme hommikul koju… Aga ikkagi oli raske vaadata, kuidas ta seal vaevles. Aidata ka kuidagi ei saa 🙁

Nii me siis nüüd olemegi lapsega kahekesi ja loodame, et tal hakkab varsti parem.

Mehest on kahju, üksik on olla, korteriasi närib hinge, süüa ka pole (st on, aga krt, kes seda teha viitsib – mhmh, nii ära hellitatud olengi).

Niuks.

Scroll to Top