Otsin põetajat tõbiste kolooniale

Mehel on õigustus, eks, ta tuli eile hommikul haiglast. Väike palavik on endiselt, nina alles paraneb jne.

Eile olin mina veel triksis-traksis, käisin lapsega jalutamas, Mehele ravimeid ostmas, mähkmeid ja süüa ostmas jne.

Aga õhtuks läks minugi olemine s*taks ning hommik ei toonud loodetud kergendust. Vasak pool peast on korrast ära – eile õhtul tundsin, nagu valutaks vasak kurgupool ja kõrv, täna tundub sellele lisaks ka oimukohas valu tuikavat. Ma ei teagi, mis see kõik kokku nüüd täpselt on (loodetavasti lihtne külmetus, mis läheb ise üle), aga olemine on eiviitsi ja viuviu – mõte poodi või üldse välja minemisest on pähh.

Oleks vaja kedagi, kes tuleks koristaks, tooks ja teeks süüa, jalutaks last ja üldse hoiaks teda.

Okei, aitaks sellestki, kui keegi viitsiks mõnest odavast poest (Maxima, Rimi vms) meile etteantud listi järgi hunnikutes puuvilja, jogurtit ja muud kergemat haigetoitu kokku kanda (võin vabalt kinni maksta, lihtsalt ise ei kisu kuidagi praeguses seisundis nii kaugele minema – Kaubahallis pole ju midagi, Kaubamaja hinnad on üle igasuguse arvestuse)… Või siis kasvõi autoga tulla, et mind poodi ja tagasi sõidutada.

(See on muidugi iseasi, et siia segadikku ei tahaks ühtki inimest kutsuda ja mütsi pean ka enne silmini pähe tõmbama, kui avalikkuse ette ilmuda julgen – isegi duši alla minemine tundub liiga suur pingutus, ehkki juuksed näevad juba päris hirmsad välja)

Sõin eile hommikul neli võisaia tassi kohviga ja ülejäänud päeva jooksul mõned kõrsikud ja arahhiisi suhkrus. Kuna saiadki olid suht vastu tahtmist sisse topitud ning mõte kalapulkadele ja tatrale (mida varasemast ju alles oli) südame pahaks ajas, jäigi see ainsaks toiduks – meist kummastki polnud millegi asjalikuma jaoks tegijat.

Täna pole miskit söönud. Mees tegi kalapulki, aga üldse ei isuta. Peab vist siiski mõne sisse toppima, näljasurm pole teatavasti lahendus… Ise veel imetav ema. Oeh!