Mehel on viimased päevad peamiselt kurguvalu olnud, muidu juba täitsa kõbus.
Jäin täna miskipärast keset päeva magama. Üles ärkamisest saati on kurgus ja peas selline vastik surve, et kohe-kohe hakkab valutama. Palavikku ega midagi muud õnneks pole. Tee ei aidanud. Eks ma siis nüüd võtan ennast kokku ja kuristan kurku soolaveega. Öäkk 🙂
Oeh, ma siiralt loodan, et ma ei jää haigeks – pärast seda vastikut kõhuviirust on igasugustest tõbedest mõneks ajaks kõrini.
Olen viimastel päevadel tegelenud lõputu pildimajandusega. Eile mässasin äsja skännitud vanade fotodega, täna lõikusin viimase minutini neid, mille tasuta saamiseks viimane päev oli (varem ju ometigi ei viitsinud).
Mees on haige. Külmetus ja jube s*tt enesetunne. Palavik 38 ringis. nii ma siis olengi täiskohaga lapsehoidja ja poole kohaga põetaja (õnneks pääsen kergemalt kui Mees minu kõhuviiruse ajal, irw). Eraldi voodites magamine sakib täiega. Loodetavasti saab ta ruttu terveks 🙂
Ma sõin täna esimest korda kell kolm – pelmeene. Ja magustoiduks arahhisi suhkrus (kusjuures selle paki peal oli arahhis õigesti kirjutatud, muig). Õhtusöögiks on pakk Piraadi krõpse. Veel üks põhjus pikisilmi Mehe tervenemise ootamiseks – minust pole ju söögitegijat ja kui teisel pole isu, võib söömine hoopistükkis ununeda.
Ma tahaks, et meil oleks paar vaba päeva, kus me mõlemad oleksime täiesti terved ja kohustusteta – et meil poleks ühtki külalist, et Mehel poleks ei koolitust ega mõnd arvutiabi vajavat sõpra. Tahaks, et me saaks rahulikult kolmekesi olla ja siin lõpuks ometi mingit korda luua. Seni on paraku nii olnud, et kord on üks kinni, kord teine. Ja siis nõuab laps tähelepanu. Ja nii need päevad käest libisevadki.
Noo, homme on kindlasti parem päev kui täna, alati ju on nii 🙂
Ma eriti praegu siia pilte panna ei viitsi, aga mõned stiilinäited ikka. Kunagi hiljem ehk põhjalikumalt.
Pooleaastane:
Viieaastane:
13-aastane. Mhmh, mul oli kolmandast kaheksanda klassini poisipea – mitte just päeva säravaim idee. Prillid sain just enne kooli minemist ja esimesed läätsed suht samal ajal, kui poisipead välja kasvatama hakkasin – 9. klassi alguses. See pilt on üks helgemaid, mis tollest ajast üldse on:
Kui mul eile õhtul lõpuks nälg tekkis, aga kodus suurt miskit süüa polnud, proovisin kõigepealt Kessut poodi saata (ta elab, eksju, praktiliselt kõrvalmajas, seega loogiline valik). Saatuse tahtel oli ta just siis lapsega üksi, nii et ei saanud liikuma. Kats, kes autoomanikuna minu emergency listis teisel kohal oli, ei olnud elu sees näinud ega ostnud seda pakimakaronirooga, mille järele mul neelud käisid, küll aga oli ta just kodus ahjurooga kokanud ning tõi mulle hoopis seda. Õhtul kell pool kümme 🙂 Maitses hää!
Viis minutit tagasi, kui ma emaga rääkisin, kuulsin justkui uksekella helisevat. Aknast piiluma minnes (aknani on lühem maa, kui läbi kahe ukse välisukseni, mis pealegi lukus on) nägin Kessut, kes ulatas mulle tükikese juustukooki, mille pilti nähes ma eile õhtul suud vesistasin. Udupeen!
Pipsil ja Markol on mõlemal parem – peale peavalu suuremat häda pole. Minul oli mäletatavasti eile peavalu, mis oli ilmselt peamiselt vähesest söögist ja vedelikupuudusest, seega peaksid nad homseks ennast sama hästi tundma, kui mina praegu. Vaskal on ka ainult peavalu alles.
Mina tunnen ennast täitsa hästi. Natuke õõnes olemine veel on, aga see on ilmselt ikkagi vähesest söömisest, isu pole veel eriti tagasi tulnud. Emaga on muide täpselt sama lugu – peale isutuse on muu suht korras ja energia taastunud. Noh, päev on veel pikk, küll tuleb isugi.
Plika jäi eile õhtul kell kümme ilusti magama, ärkas korra poole kuue paiku tissiks ja tudus siis kaheksani. Chillisime hommikul niisama, tegime tule pliidi alla, nüüd magab tema hommikuund ja mina plaanin hommikusööki. Kessu kook ju lausa karjub: “Söö mind!”
EDIT: Söödud. Maitses veel parem, kui välja nägi 😛
Ja paari tunni pärast peaks Mees oma perega ka kohale jõudma. Ja päike paistab 🙂
…tegelikult küll kahekesi, aga lapsest pole suurt abi, pigem vastupidi 😉
Kuna emal oli vaja homme hommikuks Pärnus olla, aga ta polnud autojuhtimiseks vormis, viib Mees ta ära ja tuleb homme hommikul oma perekonnaga tagasi – nad plaanisid eile nagunii meile külla tulla.
Nii et peame tänase õhtu ja öö Plikaga kahekesi hakkama saama, homme lõunaks peaksid nad kohal olema. Ega muud pole ju hullu, ainult kangesti väsinud olen ikka veel – ei jõua eriti last ringi tassida ega temaga väga aktiivselt tegeleda. Üritan tissi, tegelusteki ja erinevate mänguasjadega ära osta. Seni peame vastu 😛
Kedagi appi kutsuda ka ei julge – äkki olen veel nakkusohtlik.
Oeh. Kui see kell vaid üheksa saaks ja lapsel uneaeg tuleks. Lähen üritan nüüd kadunud lutti otsida…
Ka Vaska lisandus öösel haigete ridadesse – tema on küll nii kange Eesti naine, et sõitis täna ikkagi autoga Tallinnasse (ise tee peal aeg-ajalt uksest välja oksendades) ja läks kooli. Tehke järele!
Pips rääkis just, et tal läks ka halvemaks ja tuli töölt ära – oksendanud küll õnneks pole, loodetavasti pääsebki palaviku ja kõhulahtisusega.
Ilmselt ikkagi kõhuviirus. Ma pole küll jõudnud/viitsinud uurida, kuidas see täpselt levib (piisknakkus vist) ja kui see minu sünnipäevaseltskonnas alguse sai, siis miks pooled inimesed ei nakatunud…
Mees muide on siin veel eile ja tänagi kõikvõimalikke sünnipäevatoite söönud – erinevaid salateid ja kooke näiteks – nii et toidumürgitusega vist siiski tegu pole. Või siis on tema magu selline, mida ei võta ei ussi- ega püssirohi 🙂
Meelde see sünnipäev igatahes jääb… Ja mitte ainult minule.