Ka Vaska lisandus öösel haigete ridadesse – tema on küll nii kange Eesti naine, et sõitis täna ikkagi autoga Tallinnasse (ise tee peal aeg-ajalt uksest välja oksendades) ja läks kooli. Tehke järele!
Pips rääkis just, et tal läks ka halvemaks ja tuli töölt ära – oksendanud küll õnneks pole, loodetavasti pääsebki palaviku ja kõhulahtisusega.
Ilmselt ikkagi kõhuviirus. Ma pole küll jõudnud/viitsinud uurida, kuidas see täpselt levib (piisknakkus vist) ja kui see minu sünnipäevaseltskonnas alguse sai, siis miks pooled inimesed ei nakatunud…
Mees muide on siin veel eile ja tänagi kõikvõimalikke sünnipäevatoite söönud – erinevaid salateid ja kooke näiteks – nii et toidumürgitusega vist siiski tegu pole. Või siis on tema magu selline, mida ei võta ei ussi- ega püssirohi 🙂
Meelde see sünnipäev igatahes jääb… Ja mitte ainult minule.
Meil hakkas asi nii, et suurem laps tõi viiruse lasteaiast, hakkas keskööl oksendama ja kohe hommikuni välja. Minul ilmnesid esimesed sümptomid täpselt 24h hiljem, s.o järgmisel õhtul. Ülejärgmisel hommikul ärkasin selle peale, et 10-kuune oksendas mu kõrvale voodisse. Ja siis samal ajal jäi ka mees haigeks. Täislaks. Õnneks-õnneks pääsesime tilgutitest, aga kodus oli ka viisakalt öeldes meeleolukas nädal.
Mina kahtlustasin ka sünnipäeva-toite, kuigi haigeks jäin juba enne pidu ja külalistel pole seni häda midagi 🙂
See haigena loengutesse minemine ei pruugi mõistlik olla. Seda kahel põhjusel:
* aitad nakkust levitada
* võid iseendale haiguse kulu raskemaks teha (vrd: 1 päev kodus põdeda ja siis 3 päeva ~tervena tööl käia või 1 päev haigena tööl käia ja pärast 3 päeva kodus põdeda).
to e:r:
kooli minemine (ja ära kujuta ette mingit loenguruumi üliõpilastega 🙂 minu kool on tsip teistsugune) tuli ikka väga pika kaalumise tulemusena, sest ma oleks ise ka meeleldi pigem pikutanud aga paraku ei oleks mul olnud võimalik mitte mingil muul ajal ära teha kipsivalu ja söövitust.
inimestega suuremat kokku ei puutunud, kips ega savi ei paistnud ennast halvasti tundvat 🙂
liigun blogist blogisse ja kõik nutavad, et keegi on haige vai siis on kirjutaja ise taplust tõvega midamas… nii masendav. Ma ise ka tõbine 🙁
Dude… Ma olen täiega rõõmus praegu, et ma su “pärissõprade” ringi ei kuulu. Ja mitte sellepärast, et oleks nakkuse saanud – ma sain selle niigi kuskilt – vaid sellepärast, et ma sureks maha vist, kui keegi kirjutaks oma blogis, et mul on kõht lahti… Appike, kas midagi ei võiks siiski jääda isiklikuks informatsiooniks?
Ma kõigepealt jahmusin.
Siis pärisin kohusetundlikult Pipsilt ja Vaskalt aru, ega nad mu kirjutatust häiritud polnud – mis tundus ebaloogiline, sest nad oleks võinud mulle seda sel juhul ammu ise mainida.
Nendin lõppeks südamerahuga: ma tunnen oma lähisõpru piisavalt hästi, et teada, mida ma neist kirjutada võin, ilma et nad end puudutatuna tunneks. Nendest, keda ma nii hästi ei tunne, ma reeglina nimeliselt nii detailselt ei kirjuta ka.
Kui ma oleks kirjutanud eraldi postituse sellest, kuidas kellelgi mu sõbral on kõhugripp ja ta vaeseke muudkui p*sandab kogu aeg, vaat see oleks räme. Antud kontekstis üldise seisu mõne sõnaga ära mainimine – jah, ka nimeliselt – ei ole minu arust midagi erilist ega röögatult privaatsust rikkuvat.
Tsiteerides Vaskat: “Khm, me kõik s*tume. See ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla.”
Ehk siis: ma tunnen oma sõpru 🙂 Ei mäletagi viimast korda, kui keegi oleks ennast minu kirjutatu pärast puudutatuna tundnud (kunagi ammu on ka selliseid juhtumeid ette tulnud) – pigem on ikka see keiss, et keegi teine muretseb, kas ma nüüd kellestki midagi liiga isiklikku ei kirjutanud.
Nendel keegitel on endal ka suud peas, millega hädakisa teha 😉
Ei noh, eks ma muidugi eeldasin, et ju nad on sellega okei, lihtsalt ütlesin, et mina kohe kindlasti ei oleks… Marta blogis oli hiljuti terviseteemadel juttu, see läheb minu arust ühe nimetaja alla – et inimeste tervis on rangelt nende enda asi. Minu meelest. Ma olen väga ülitundlik pärast teatud juhtumeid igasuguste ülitundlike infode avaldamise koha pealt. Kirjutasin siia pikema teooria ka, aga kuna ma ise olen kah haige, siis tuli see suht ebaloogiline, nii et las ta jääda. Ütleme siis lihtsalt, et minu kiiks – igasugune teiste inimeste kohta info avaldamine võib halvasti lõppeda, mulle tundub. (Ka enda kohta info avaldamine võib halvasti lõppeda, nagu me kõik näinud oleme :)) Tänapäeva infoühiskonna viga.
Selles mõttes on Dakil õigus, et kes tonti otsib, leiab selle tavaliselt üles kah