unistused

Minu Ibiza lummuses – palju seosetuid mõtteid

/ elufilosoofia, raamatud, unistused / 4 Comments

Ma olen lugenud läbi kõik Minu-sarja raamatud, mis raamatukogus saadaval, aga see on hoopis üks teine teema. Just lõpetasin “Minu Ibiza” ja ehkki olen väsinud, pean nüüd ja kohe kõik mõtted ära kirjutama, sest homseks, ma tean, on lummus kadunud.

Mõtted on võrdlemisi segased… Ei teagi, kuidas õnnestub need siia nii üles tähendada, et mingigi point oleks.

Ma armastan Minu-sarja, ma neelan neid raamatuid – just sellepärast, et igaüks on omanäoline ja ehkki ma unistan rohkest reisimisest, pole see mulle nähtavasti siiski NII oluline. Kes tahab, see käib – hoolimata rahapuudusest 🙂 Prioriteetide küsimus, mulle on järelikult teised asjad siiski olulisemad.

Mul polnud seda raamatut kätte võttes suuri ootusi. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see mulle erilist muljet ei jäta. Tegelikkuses sai sellest üks mu kindlaid lemmikuid. Miks? See on kirjutatud säherduse armastusega tolle saare vastu ja hingelise vabameelsusega…

“Minu Tai” vastu polnud mul erinevalt paljudest midagi. Terve raamat keerles naise seksuaalsuse ümber – minu meelest on see igati tervitatav, kui seda täiel rinnal nautida, aga noh… Mai elustiil on minu maitsele veidi liiga tibilik. Sellest lugeda oli siiski huvitav 🙂

Eks “Minu Ibiza” võlu on ka kindlasti just sellessamas vabal toonil seksist rääkimises – erinevus Tai-raamatust aga selles, et kogu teema ei keerelnud seksuaalsuse ümber, oli lihtsalt metsik ja hingeline, seks oli vaid osa sellest. Ja selles raamatus polnud sarnaselt paljudele teistele negatiivseid hinnanguid (mitte et need oleks mind sarja teistes raamatutes häirinud, pigem ka meeldisid). See oli ühtaegu neutraalne ja armastav. Kohutavalt mõnus lugeda.

Mulle üldse igasugu suhteliinid selles sarjas väga meeldivad, näiteks mulgi oli kahju, kui Gruusia autor selle pea täiesti välja jättis. Mina olen ju… Teate küll, milline 😛 Vähemalt vanemad lugejad teavad, eks ma olen nüüd palju muutunud, vanemaks ja rahulikumaks.

Aga see raamat pani vere keema. Tundsin, kuidas tahaks kotid pakkida ja minna. Sinnasamasse Ibizale. Kogu perega. Tollesse ökokeskusesse vabatahtlikuks näiteks. Tahaks raputada kaelast kõik kohustused ja pimeda sügise, minna ja elada muretult päikese käes, peost suhu.

Oh, küll see homseks üle läheb. Sellest on ühtviisi nii hea meel kui kahju.

Ma ju tegelikult tean, et ma ei oleks seal saarel sedaviisi nii õnnelik nagu raamatu autor. Tema on täielik päikesefanatt, mina ei kannata ei liigset külma ega liigset kuumust. Ma jumaldan nelja aastaaega, aastaringselt soojas kliimas elada oleks minu meelest väga igav. Aga sellist pimedat sügis-talve perioodi, mida meil siin Eestis praktiliselt pool ajast on, no kes seda armastab? Hea küll, ma armastan värviliste lehtedega sügist, puhast valget lund, tärkavat kevadet… Aga need kõik on vaid fragmendid, mille vahele jääb liiga palju pimedust, külma ja löga.

Olen enesele lihtsalt öelnud, et minu kodu on Eesti ja see ilm on paratamatus. Et lögast osa peaks võtma kui võimalust oma hubases soojas kodus istuda ning rõõmustada selle üle, et ei pea välja minema. Sellepärast on nüüd suur rõõm, kuna esmakordselt elus on võimalik hakata sellist hubast elamist korralikult sisse seadma. Kodu, kust ei tahagi lahkuda… See on minu jaoks väga oluline.

Aga lugedes soojematest kliimadest, tunnen alati kiusatust. Igatsust selle järele, et loodus oleks alati kirev. Et aiast saaks noppida igasugu eksootilisi puuvilju, mida Eesti kliimas kasvatada ei saa.

Oh, ma ei tea isegi, mida ma õieti tahan.

Ma tahan saada… Loomulikumaks. Saada aru, kes ma tegelikult olen. Saada aru oma sügavamatest sisemistest soovidest, mitte karta neid välja näidata, mitte elada oma elu nii, nagu on juba kord harjutud, nagu on kombeks. Ma tahaks saada hingelisemaks… Looduslähedasemaks… Tahaks saada üle oma mugavusest ja laiskusest ja hetkel võrdlemisi üksluisest elust. Tahaks, et sõltuksin vähem rahast.

Tahaks pisiasjadest ja elust veel rohkem rõõmu tunda.

Nii palju tahtmisi ühe raamatu lugemisest.

Aga ehkki ma olen praegu ühtaegu lummatud ja üleväsinud, nii et ma ei suuda enam selgelt mõelda, on mul kusagil mälusopis selgelt meeles ka see, kuidas mulle valmistab rõõmu rutiin ja turvalisus. Just see teadmine, et on oma kodu, kuhu tulla. Ja see, kuidas ma kaost küll täiel rinnal naudin, aga mingil hetkel väsin ning koju ihkan. Kuidas ma olen oma loomult küll spontaanne pohhuist, aga samas korraarmastaja – ja see viimane jääb lõppkokkuvõttes ikkagi peale.

Mu elus on olnud metsikumaid perioode ja ma olen neid täiel rinnal nautinud. Hetkel olen ma pikemalt elanud vaikset elu ja ka seda sama palju nautinud. Praegusel konkreetsel hetkel täidavad elu võrdselt joovastus ühe oma unistuse – kodu saamise – täitumise üle ning kannatamatus, et saaks seal tegutsema hakata… Ning samas masendus (tegelikult mitte päris masendus, lihtsalt… tüütus? nõutus? lootusetus?), kuna kahe väikese lapsega jookseb juhe vahel ikka kokku, ma tunnen, et ma ei ole kogu aeg nii hea ema, kui mu lapsed väärt oleksid (ehkki ma ei arva, et ma oleks halb ema, ma armastan oma lapsi siiralt ja iga päev on toredaid momente rohkem, kui neid mitte toredaid), et ma ei ole sugugi rahul, kuna Abikaasaga nii vähe koos olla saan… Olles samas meeletult tänulik, et tal õnnestus praeguses majandusseisus leida töö, mis on erialane, mis talle meeldib, mis on kodu lähedal. Mis mulle aga ei meeldi, on see, et ma ei või kunagi olla kindel, millal ma oma meest näen. See, et ta lõpetab oma tööpäeva õigel ajal vaid kord kahe nädala jooksul, enamasti jõuab viie asemel koju kuuest-seitsmest, vahel läheb üritustega üle kesköö, nädalavahetused ei pruugi vabad olla. Ja ehkki ta saab kõik need ületunnid vabade päevade näol välja võtta ja see on iseenesest tore, võimaldab elu paindlikumalt seada, on mul siiski tunne, et ta on kogu aeg tööl… Et ma ainult ootan…

Mul on ju kogemus Plika sündimise ajast, kus Abikaasa oli tükk aega töötu, nii et olime kahekesi kodused ja vaid lapse päralt. Ka see polnud kaugeltki mitte ideaalne situatsioon, olid närvilised ajad, kuna oli mure rahalise poole pärast ja liigagi palju aega sai mõttetult maha molutatud. Samas lapsel oli pidevalt kaks vanemat ja Plikal oli ikkagi mõnus kasvada. Nüüd on küll hindamatud abilised vanaema-vanaisa näol, aga Poiss on oma esimese kolme elukuu jooksul isa ikka kordi vähem näinud. Kui Abikaasa kodus on, siis ta muidugi tegeleb, nad saavad väga hästi läbi, kiindumussuhe on ja nii edasi. Aga sellist sügavat suhet ja võimalust kogu aeg juures olla, nagu oli Plikaga, seda võimalust Poisile ei antud. Ja mul on sellest nii kuradi kahju.

Aga selle eest on kindlustunne töö näol ja esmakordne võimalus saada päris oma kodu. Suured asjad, olulised asjad. Ei usu, et oleksin õnnelikum üürikorteris ja koduse Abikaasaga. Meele teeb mõruks lihtsalt see, et peab valima nii oluliste asjade vahel. Et pole veel välja mõelnud seda varianti, kuidas kumbki pool ei kannataks – et oleks nii päris oma kodu kui piisavalt aega koos perega veetmiseks.

Enda meelest olen ma igasugusesse tarbimisse isegi suhteliselt mõistliku suhtumisega, ehkki tean, et võiksin veel palju õppida. Enda meelest ei taha ma väga palju üleliia – luksus, mood, kallid autod, mõttetud vidinad, uhke seltskonnaelu ja muu taoline pole mind kunagi ahvatlenud. Ma olen alati soovinud vaid mõnusat äraolemist, muretut elu, hubast keskkonda… Aga seegi võrdub paraku liigselt rahaga. Olen enda peale pahane, et ei viitsi rohkem ise teha – loodan, et see muutub, aga samas kardan, et äkki ei muutugi. Et ma unistan küll oma aiast ja oma toidu kasvatamisest, aga virisen juba siis, kui pean paar kilo vaarikaid korjama 🙂 Otsin seda kuldset keskteed, kus ei oleks midagi liiga palju ega liiga vähe. Juurdlen, miks ma peaksin ennast üldse halvasti tundma, kui peaks välja tulema, et minust ei saa kunagi suurt aednikku. Loodan, et siiski saab, et kõik on kinni suhtumises ja pealehakkamises, millest siiani on puudu jäänud.

Looduslik ja maalähedane elu tundub lihtsalt kõige õigem – miski, mille poole püüelda. Sinna juurde käib minu jaoks ka keskkonnateadlikkus. Sinna juurde tahaksin panna ka oma hinge sügavama tundmise. Ehkki ma ei kujuta ette ennast mediteerimas või tõsiselt joogat tegemas, ma arvan, et mul oleks piinlik üritada neid teha. Ja samas unistan, et ma valdaks neid kunste.

Tahaks elada tasakaalus.

Aga on üks asi, mille üle mul on hea meel. Olgu mu tahtmised millised tahes, olgu eluraskused parasjagu millised tahes – mul pole kunagi tunnet, et ma tahaks oma praeguse elu maha jätta ning alustada otsast puhta lehena, üksinda, vallalisena, abielu ja lasteta. Jaa, ma tahan igasugu muutusi, ma olen paljude asjadega rahulolematu. Aga ma tahan neid muutusi koos oma perega. Tahan koos Abikaasa ja lastega asju paremaks muuta ja olla täisväärtuslikum perekond. Ma tean, et meil on koos hea, me lihtsalt ei ole leidnud veel seda päris õiget tasakaalu ja eluviisi, mille puhul kõik saaksid kogu aeg rahul ja õnnelikud olla. No kogu aeg ei saagi, see oleks absurd, aga enamik ajast vähemalt 🙂

Aah… Ma alustasin kirjutamist raamatust ja vaadake, kuhu välja jõudsin. Ei tea, kas homme “kaineks saades” (ehkki mõnuainetel pole praegusel meeleseisundil midagi pistmist) on siia kirjutatud seosetu mula pärast häbi ka?

Nii palju mõtteid ühe raamatu lugemisest…

Homme on lummuse õhupall katki torgatud ja igapäevane rutiinne elu läheb harjumuspäraselt edasi. Ma ei saa öelda, et ma oleks õnnetu, kaugeltki mitte, ma olen valdavalt ikka õnnelik. Hetkel lihtsalt liialt tihti rahulolematu ja sellest tulenevalt närviline, sest igavene õnn tundub nii lähedal ja samas nii kaugel, argimured kipuvad kõike tuhmistama. Viimase viie kuu pead-jalad koos elamissituatsioon ei aita just kaasa. Kinnitan endale, et oma kodu lahendab kõik suuremad mured ning annab küllalt motivatsiooni väiksematega tegeleda. Tean samas, et probleemid ei kao iseenesest kuhugi ning kardan, et ehk jätkuvad ka uues kodus samamoodi need mittetoimivad käitumismustrid, mida ma tahaks oma elust täielikult välja juurida.

Ma loodan, et kõigel sellel, mis tänaõhtuses meeltesegadushoos kirja pandud sai, on tulevikule mingi positiivne mõju. Et see aitab kaasa õigemate eesmärkide saavutamisele.

Ja kinnitan lõpetuseks veel kord: hoolimata kõigest, mida siia kirjutasin, olen ma tegelikult ikkagi õnnelik ja tunnen, et mul on elus väga vedanud.

Ühe unistuse täitumine

/ oma kodu, rõõm, unistused / 17 Comments

Tulime veidi aega tagasi pangast ja notarist, oleme nüüd verivärsked kinnisvara, pangalaenu, vara- ja elukindlustuse omanikud 🙂

Tegu on vabariigi ajal ehitatud numpsiku ahiküttega puumajaga (nagu Bullerby, ütles Merlis, kui fotot nägi). Meile kuulub sellest pool, täpsemini esimene korrus. Sada ruutu, neli tuba, lisaks ~500 ruutu aeda. Ja kümme aastat laenu – jätsime igaks juhuks pikema perioodi, et igakuine summa oleks ka kitsamates oludes kindlasti makstav. Loodame muidugi kiiremini ühele poole saada, aga eks aeg näita.

Asukoht on ideaalne – täpselt selline, nagu soovisime. Vaikne tänav kesklinna ja Mai vahelises piirkonnas, mänguväljak on lähedal, Abikaasal on tööle 5-10 minutit jalutada, kodupoodideks on Selver ja suur Maxima.

Praegune elanik on üks tore memmeke, kes on seal majas terve elu elanud, aga ei jõua enam ahju kütta. Üleval elab tema õetütar mehe ja koeraga 😛 Naispoolega tegime juba tutvust, toredamat naabrit ei oskaks soovidagi – olen kindel, et hakkame hästi läbi saama.

Ja sellel kohal on lihtsalt nii hea aura…

Seaduse järgi on memmekesel välja kolimiseks kuu, aga praeguste plaanide kohaselt toimub see novembri teisel nädalavahetusel. ja siis saamegi oma koju kolida.

Nii et üks suur unistus läks just täide. Õigem oleks ehk öelda, et poolenisti – remont ja sisustamine seisavad ju alles ees ning (jättes kõrvale selle tõdemuse, et remont ei saa kunagi valmis) võtavad tõenäoliselt vähemalt aasta-paar, rahaliselt ei tule kuidagi kiiremini välja. Hetkel on remont üpris vana, aga üllatavalt korralik – nii et sisse kolida saame küll. Eks me siis natuke elame, seedime ja kogume raha ning suve poole saab ehk juba üht-teist ära teha. Remondieelarve on olemas, ehitaja sõnul peaksime hakkama saama. Mööblit sinna eelarvesse küll eriti ei mahu (hea küll, köögimööbel ikka, voodi vast ka), aga õnneks jääb enamik praegusest mööblist sisse – see on küll vana, aga korralik, saame proovida vanadele asjadele uut nägu anda.

Oo, ütlemata põnev… OMA kodu. Võimalus sisustada seda oma parima äranägemise kohaselt – rõhuda eelkõige kvaliteedile, mitte odavusele, sest kes teab, kuhu aasta pärast kolime. Noh, esialgu pole meil nagunii mitte mingit raha üldse millegi ostmiseks, see hakkab vaikselt tekkima alles paari kuu pärast, seni peame olemasoleva kraamiga hakkama saama. Küllap saame, on ju kogunenud piisavalt. Ja ongi hea, et saab rahulikult sisse elada ja ringi vaadata – rahulikult otsustada, kuidas miski sättida, mida kuskile vaja… Tahaks võimalikult vähe kulutada, võimalikult palju teise ringi asju ellu äratada, panustada võimalikult palju looduslikkusele, keskkonnasõbralikkusele, kvaliteedile… Ei taha teha mõtlematuid otsuseid ega osta mõttetut träni.

Eks näis, kuidas see kõik õnnestub 🙂

—

Ei tahtnud kogu sellest värgist enne midagi kirjutada, kui allkirjad on antud – see on nii suur ja oluline asi, ei tahtnud ära sõnuda. Nüüd, tagantjärele, panen aga kodu leidmise loo ajaloo tarbeks kirja – nii hästi-halvasti, nagu see mul meeles on. Paras romaan sai (kirjutasin selle juba paar päeva tagasi valmis), aga eks lugemine on ju vabatahtlik.

Kõik sai alguse jaanuarikuus, kui ema Pärnusse kolimise mõtte meile pähe pani. Pärast mõningat kaalumist tundus see meile igati loogiline. Nii sai minust tihe kinnisvaraportaalide külaline – mida lähemale Eestisse kolimise kuupäev jõudis, seda tihemini. Pärast kolimist lehte enam kinni ei pannudki, iga päev sai kümneid kordi refreshi taotud 🙂

Laenu saamise võimalust meil tegelikult enne suve lõppu nagunii polnud – oli kokkulepe, et võime algul ema juures elada ning ühtlasi lootsime sobiva koha leidmise puhul ehk omaniku nõusse saada, et paar kuud üürime ja siis vormistame müügi. See viimane plaan ei õnnestunud – kokku kaalusime tõsiselt nelja koha ostmist, neist kaks leidsime enne laenukõlbulikuks saamist, ühes oleks üürimisega nõus oldud, aga loobusime ise ostusoovist, teise müügiga oli kiire ja keegi jõudis meist ette.

Kõigepealt veidike meie nõudmistest. Piirkonda ennist juba mainisin – kuna kogu meie pere elab Mais ning kesklinnas toimub kõik muu oluline, siis sinna vahele otsisimegi, et saaks võimalikult palju jala käia. Vähemalt kolme tuba, võimalikult avarat, võimalikult vaikset tänavat, võimalikult väikest maja (kolmekorruseline oli viimane piir, aga tegelikult üle kahe eriti ei tahtnud) ja võimalikult suurt aeda (häda pärast oleks leppinud ka hoovi, terrassi või rõduga – no et oleks vähemalt kuskile titte magama panna ja pesu kuivatada ning ilusa ilmaga kohvi juua).

Seisukorra koha pealt olime suht leplikud – peamine oli see, et poleks odava rämpsuga ära rikutud ehk siis ei tahtnud eriti laminaati, plastikaknaid ega muud taolist jura. Oleks olnud muidugi väga kena ja mugav, kui oleks leidnud ideaalses seisus koha, aga olgem ausad – maitsed on nii erinevad, et meeldivat on raske leida. Seega panustasime eelkõige värskendust vajavatele kohtadele, mille hind sellevõrra odavam, et võimalus ise endale meelepärane remont teha. Samas langesid välja mitmed muidu mõnusad kohad, mille seis liialt kehv oli – näiteks uue katuse panemiseks või maja välisseinte põhjalikuks renoveerimiseks ja soojustamiseks polnud meil ei raha ega tahtmist. Kütte koha pealt eelistasime pigem ahjukütet või muid alternatiive kallitele keskküttearvetele.

Hinnaga oli nii, et alguses panime otsingus ülempiiriks 700 000 – mõttega, et üle poole miljoni reaalselt maksta ei taha. Lõpuks oli ülemine piir 1,2 miljonit – mõttega, et masu ajal olevat kuuldatavasti võimalik kuni kolmandik hinnast alla kaubelda. Lõppkokkuvõttes läks nii, et poole miljoniga hakkama ei saanud, aga miljonit kah ei läinud 😛

Üritasin meenutada kõiki kohti, mida vaatamas käisime – kui nüüd ikka kõik meelde tulid, siis meie praegune kodu on kaheteistkümnes. Kõigepealt paari sõnaga neist kaheksast, mis ei sobinud.

Esimene oli hinnalt soodne ja pildil väga korralik, aga liiga kitsas, ainult elektriküte, nigel hoov ja akna alla plaaniti pikemas perspektiivis veel mingi maja ehitada.

Teine paistis pildi pealt superluks – avar ja kena. Reaalselt oli aga üsna väike, samuti ainult elektriküttega, lisaks kuulasid naabrid õue peal tümakat, mis võttis igasuguse kolimise isu ära.

Kolmas oli avar ja perspektiivikas, aga nii halvas seisus, et kõik oleks maast laeni ümber teha tulnud, sellist remondieelarvet meil lihtsalt polnud. Õu oli kena, aga väga väike, oli küll võimalik ka kuskil nurga taga grillida, aga seal oli sihuke võsa, kus muuseas ka parmud aega veetsid.

Neljas oli korraliku remondiga ja piltidel täitsa sümpaatne, aga koha peal tundus liiga kitsas, plastikaknad ja laminaat olid vist, hästi piklik köök, mis mulle üldse ei meeldi, kole kamin 😀 Maja trepikoda nägi suht halb välja, ühistut polnud, kuna üks idioodist naaber olevat vastu vms. Aed oli muidu täitsa okei…

Viies oli odav ja avar ning ilusa suure aiaga, aga oleks tulnud ka kõvasti ümber ehitada ja remonti teha, samuti oleksime olnud teise korruse ainsad elanikud ja ei tahtnud seada ennast olukorda, kus katus (üpris vana) hakkab äkki mingi hetk läbi laskma ning alumise korruse elanikud keelduvad selle vahetusse panustamast. Lõpliku ei ütlesin siis, kui sain teada korteri asetuse ilmakaarte suhtes.

Kuues oli väga hea hinna ja asukohaga, ranna ja kesklinna lähedal, naaber oli väga äge, aga ruutmeetreid siiski liialt vähe ja aianurgake hämar ning väiksevõitu.

Seitsmes oli kvaliteetse ja ilusa sisustusega, minu ema majale ja merele väga lähedal, esimesel korrusel ja omaette sissepääsuga… Aga suures majas elamine ega keskküte ei ahvatlenud, rõdu oli kah täiesti kinni ehitatud.

Kaheksas oli numpsik väike majake rannarajoonis – krunt oli küll väga väike, aga aianurk oleks siiski olemas olnud. Mulle seal väga meeldis ja kaalusime isegi pikemalt, aga remondieelarve oleks siiski liialt suur tulnud.

Ja nüüd need neli, mille puhul me väga tõsiselt ostmist kaalusime.

Esimene hakkas silma juba jaanuaris. Kuna veebruari lõpus Plikaga nagunii nädalakese Eestit väisasime, otsustasin üle vaadata. Nägi piltide peal väga armas välja, lisaks suurepärane asukoht – peaaegu kesklinn, aga vaikne tänav, kümne korteriga maja, igal korteril suur aed… Väiksevõitu, aga elatav, esmakordsel ülevaatusel meeldis – seega lubasin, et kui suvel veel alles on, tuleme uuesti vaatama.

Oli alles ja Abikaasale meeldis ka. Käisime Abikaasa ehitajast õemehega veel kolmandatki korda vaatamas – tundus, et jõuaks selle üles putitada küll. Lõpuks aga käisime naabritega rääkimas ja ilmnes asju, mis panid ostumõttest loobuma.

Teine oli müügis samal ajal ja samal tänaval, need kaks kohta olid väga lähestikku. Maja teine korrus, igati mõistliku hinnaga, aialapike oli kah… Maja oli suht heas korras, seest oleks muidugi tulnud värskendada. Ruutmeetreid polnud väga palju, aga tundus piisavalt avar, ruumipaigutus oli hea. Päike paistis õigel ajal õigesse kohta 🙂

Olid ainult kaks asja, mis häirisid – esiteks WC ja vannituba, mis olid küll ainult meie kasutuses ja kohe köögi ukse taga, aga see oli siiski nö korteri uks, mille taga kütteta koridor, kust trepp alla välisukseni viis. Teiseks oli aed suhteliselt väike ja täiesti lage.

Kõik ülejäänu aga meeldis, seega otsustasime, et tahaks osta. Laenukõlbulikud me aga veel polnud ja müügiga oli kiire, nii see eest ära ostetigi. Ma ei olnud siiski ülearu kurb – eeldasin, et küllap on siis midagi paremat tulemas.

Kolmanda koha leidis tegelikult ema – ma ise olin seda kuulutust ilmselt küll kunagi näinud, aga vähese info, mõttetute piltide ja veidi kalli hinna tõttu pikemalt mõtlemata kõrvale lükanud. Ema aga nägi lehes kuulutust, helistas, sai aadressi teada ja nii käisid nad seda maja väljastpoolt piilumas ning õnnestus isegi üht korterit seestpoolt näha. Sattusid nii vaimustusse, et lubasime siis ka üle vaadata. Ja hakkaski meeldima 🙂

Tegu oli kaheksa korteriga kivimajaga Rannapargi lähedal, vaikne ja mõnusalt roheline kant. Teine korrus, äge alumine naaber, ülejäänud kaks selles trepikojas olid suvituskorterid. Neli tuba, väga mõistlik paigutus, köök ja vannituba küll väiksevõitu, aga targa lahendusega täiesti kasutatavad. Maja oli väljast ilmetult hall, aga korralik ja uue katusega. Aeda polnud, aga hoov väga kena – paraku aeda ümber polnud, nii et last sinna üksi poleks julgenud jätta. Päike paistis õigesti ja remont paistis ilusti eelarvesse mahtuvat.

Ühesõnaga igati mõnus, ainsaks miinuseks vaid aia/kinnise hoovi puudumine. No ja see ka, et maja taga oli kõrge hoone, mistõttu kolme toa akendest eriti head vaadet polnud. Kuna aga midagi paremat kuskil näha polnud ja muidu igati meeldis, tahtsime asjatundjaga uuesti vaatama minna, leppisime juba ajagi kokku. Kohale aga ei jõudnud, eelmisel päeval vaadanud olid otsustanud ära osta, rahagi oli olemas ja notari aeg kokku lepitud.

Kui esimesed kaks kohta leidsime juunis, siis nüüdseks oli juba september käes ja ema juurest ära kolimise himu suur. Nii et kui kuulsime taas äraütlevat vastust, siis ülearu õnnelikuks see just ei teinud. Samas ei tundnud üllataval kombel ka liiga suurt pettumust – aia puudumine oli siiski oluline miinus. Kinnitasin endale, et ju siis tuleb midagi veel paremat, tõstsin hinnapiiri ja hakkasin uuesti kuulutusi lappama.

Ja nii jõudsingi meie koduni. Olin seda kuulutust juba kunagi varem vaadanud, aga toonase hinnapiiri juures oli see veidi liiga kallis, samuti ei jätnud ruumide pildid erilist muljet (väljast oli küll väga nunnu). Kuna olime vahepeal aga mitmeid kohti vaadanud ja välja praakinud ning hinna ülempiiri kergitanud, oli see juba üks odavamaid.

Vaatasin, et seda müüb sama maakler, kellega olime varem ühte kohta vaatamas käinud – kes pidi mulle uuesti helistama, et teist korda vaatama minna, aga ei teinud seda. Kuna me olime vahepeal isekeskis tõdenud, et tolle koha remont käib meil siiski üle jõu, siis ei olnud sellest ju iseenesest häda, aga maakleri lubaduse murdmise tõttu ei kippunud talle just uuesti helistama.

Aga juhtus nii, et tolsamal päeval, kui selle kuulutuse avastasin ja neid mõtteid mõtlesin, helistas maakler paar tundi hiljem ise. Ütles, et oli Eestist ära olnud, aga on nüüd tagasi, et kas me tahame endiselt näha. Nii vastasingi, et seda kohta enam ei taha, aga üks teine huvitab küll. Ja läksimegi vaatama.

Oo, ja seal meeldis väga. Asukoht oli meie jaoks veel parem, kui tollel rannarajooni korteril (perele, Abikaasa tööle ja normaalsetele toidupoodidele lähemal), tube küll sama palju, aga ruutmeetreid pea poole rohkem, no ja muidugi aed! Ja mänguväljak! Nii me siis rõõmustasime ja leppisime kokku, et tuleme ehitajaga uuele ringile, et ta oma asjatundliku silmaga kõik üle vaataks – et mingeid varjatud jamasid poleks ja me ikka oma eelarvega hakkama saaks.

No ja siis helistas tolle rannarajooni korteri omanik ning ütles, et ostjad hüppasid alt ära, korter on jälle saadaval 🙂

Vaatasime ehitajaga mõlemad kohad üle. Lõpus läks nii kiireks, et pikemalt rääkida ei jõudnud, kõik pidid tööle tagasi kiirustama. Jäi mulje, et majaga on vist ikka liiga palju tööd, et meie jõud ei käi sellest üle. Lisaks tundus, et memmeke pole kolimissoovis isegi kindel. Ühesõnaga olime veidi pettunud… Korter meeldis küll endiselt, aga süda kiskus ikka maja poole.

Aga siis saime ehitajaga pikemalt rääkida ja ta arvas, et me tuleme oma rahadega välja küll. Ja memmekese lapsed leidsid talle uue korteri, mis talle meeldis. Ja hinda saime natuke alla kaubelda. Ja pangast öeldi, et kui Abikaasa toob tööandjalt kirja, sobib ta kaastaotlejaks isegi enne katseaja lõppu. Ja anti seejärel positiivne vastus. Ja siis oli maakler kaks nädalat eestist ära, nii et notar viibis. Aga LÕPUKS… Lõpuks sai kõik tehtud.

Pangas ja notaris läks pea kolm tundi. Kuna ema pole hetkel Pärnus, olime sunnitud mõlemad lapsed kaasa võtma ja ei saanud seega rahulikult asju ajada, pidime neid samal ajal lõbustama/rahustama/toitma. Poisiga oli kergem, aga kuna kogu värk jooksis Plika uneaja sisse, siis tema oli lõpuks väga viril ja meie ka kõigest päris väsinud. Raha on kah täiesti otsas – notaritasust pidin osa krediitkaardiga maksma, omafinantseeringu jaoks laenasime nagunii väikese jupi juurde. Õnneks maksab need kärmelt tagasi, uuest aastast on vaid pangalaen.

Mis ma oskan lõpetuseks öelda? Kodu OSTMINE on ikka kuradi keeruline. Kui tegu pole just täiesti uue majaga, on sada asja, mida silmas pidada, oma aruga küll otsustada ei julgeks, ikka asjatundja hinnangut on vaja. Üürikorteri otsimine tundub kõige selle valguses nüüd käkitegu. Aga loodetavasti ei pea me seda enam kunagi tegema 🙂

Märkimist väärt leid

/ unistused / Leave a Comment

Ehkki meil pole enne kevadet pea mingit lootust oma kodu osta, vaatan ikka kinnisvaralehti – lihtsalt ei saa muudmoodi. Ja just leidsin ühe korteri, mille sisekujundus on tõepoolest minu maitsele vastav (see on esimene, tõepoolest – kindlasti on neid veel, aga mingist hinnaklassist kõrgemale ma lihtsalt ei vaata, eks) – heas kohas, heas korras ja… Ilus. Kui mul oleks praegu võimalik 700k laenu võtta, siis võtakski ja koliks sisse.

Kuna see on juba paar kuud turul olnud, ehk on kevadeni? 😉

Oh, unistused…

Unistused oma kodust

/ unistused / 6 Comments

Käisime eile Nordeas laenunõustamisel ning on rõõm näha, et vähemalt mõnes pangas on inimestel aru peas – seal öeldi kohe ära, et lapsehoolduspuhkusel olev vanem üksinda laenu võtta ei saa, on vaja kaastaotlejat. Seega – kui soovime noore pere laenu, peame ootama kevadeni, sest Mees läheb sügisest täiskohaga tööle ja märtsi keskpaigaks peaksime igati sobivad kandidaadid olema.

Mulle küll sobis see, et Swedbank oli mulle kohe nõus laenu andma – oma kodu ju tahaks ja mina olen kindel, et suudan seda tagasi maksta. Küll aga tunnistan ausalt – kui mina oleks pank, siis ma küll endale praegu laenu ei annaks. Lapsehoolduspuhkusel olevale isikule, kes pole saanud Eestis dekreedirahasid – miks ma peaksin?

Samas, kui võrrelda laenunõustajaid, siis Swedbank tegi Nordeale pika puuga ära. Swedbanki töötaja oli tõeliselt hea müügiinimene – ta ei olnud üldse pealetükkiv, aga väga positiivne ja avatud, kuulas meid, mõtles kaasa, elas kaasa, seletas erinevaid variante. Nordea töötaja see-eest ei paistnud kuigivõrd motiveeritud olevat – oli küll viisakas ja vastas meie küsimustele, aga see oli ka kõik, mingit temapoolset pingutust ei olnud.

Paraku ei saa laenu võtmisel lähtuda pangatöötajate isiksusest, ikka konkreetsetest laenupakkumistest ja üldistest tingimustest. Ning igalt poolt kuulen ma seda, et Nordea pakkumised on paremad ja tingimused inimlikumad. Sellest rääkimata, et Swedbank noore pere laenu üldse ei pakugi.

Niisiis ootame vist kevadet, sest ei 30% omafinantseering ega lisatagatis kinnisvara näol ei mängi kuidagi välja. Mõnes mõttes on see kergendus – ehkki oma kodu tahaks ju nüüd-kohe-kiiresti, siis seni ainsa reaalselt üle vaadatud elamise põhjal saime aru, et mida halvemas seisus kinnisvara osta, seda keerulisem on kogu see jama, mis enne üle kontrollida tuleb. Nii et see kuus kuud on paras aeg omafinantseeringu kõrvale panemiseks ning ennast igasugustes vajalikes valdkondades harimiseks – kui kevadel lõpuks ostmiseks läheb, ei tundu see kõik ehk enam nii üle mõistuse keeruline. Ja hinnad on tõenäoliselt odavamad ka 😉

Üldiselt oleks muidugi kõige kergem otsida mõni selline elamine, mis ei oleks NII halvas seisus. Midagi sellist, mis ei vajaks kapitaalremonti. Aga otse loomulikult juhtusime me esimesena nägema kohta, mis oli meeletult kehvas seisus, samas tohutu perspektiiviga. Pani kohe mõtted lendama.

Aga noo, esiteks on see vast kevadeks läinud, teiseks on see tõenäoliselt nii halvas seisus, et pole üldse mõtet renoveerima hakatagi. Laseme siiski asjatundjast sõbral üle vaadata ja tal arvamust avaldada. Kui ka tema arvab, et asjal on pointi, siis võib ju edasi unistada.

Üldiselt on kogu see teema nii keeruline, et ma ei oska seda siin isegi rohkem lahata. Alustasin kolm korda uut lõiku ja jätsin siis asja sinnapaika. Eks vaatame, mis tuuled kevadel puhuvad. Praegu peaks hoopis pulmade korraldamisele keskenduma, aega pole just eriti palju jäänud. Üldse ei viitsi, miks see pulm ennast küll ise ära ei korralda? 😛

Šokk ja hämming

/ rõõm, unistused / 6 Comments

Kõigepealt vägagi teemasse sobiv vastus ühele hiigelpikale kommentaarile, mis mulle ennist võlaorjuse postile kirjutati. Vastus küsimusele: aga miks on üldse vaja eluasemelaenust pääseda?

Igasugustest laenudest on vaja sellepärast pääseda, et laenud on kurjast ja oma vahenditega ära elamine on kuldaväärt. Jah, nõus, alati ilma ei saa – sellepärast on minu jaoks ainsad õigustatud laenud õppelaen ja eluasemelaen. Olgu, mõningate mööndustega ehk ka autoliising, ehkki ma olen tugevasti seda meelt, et kui raha vähe, tuleks lihtsalt hea asjatundja abiga odav vana auto osta, mille remont ei maksaks edaspidi hiigelsummasid… Nii odav, et liisingut poleks vaja. Mõni kuu suudab ikka järjest raha kõrvale panna.

Tulles tagasi eluasemelaenu juurde – ilma selleta saavad läbi vähesed õnnelikud. Need, kelle vanematel on olnud võimalik neile korter soetada, päranduse saajad, lotomiljonärid 😀 Ja noh, osavad ärimehed ja investeerijad ka, kes mitte millestki suure raha teevad 😛

Noist variantidest on meie puhul kahtlemata kõige reaalsem lotomiljonäri oma. Ja ma usun positiivse mõtlemise jõusse – kui suurelt unistada ja uskuda unistuste täitumisse, siis see juhtubki. Mina unistan sellest, et me saame varsti ühel või teisel viisil majanduslikult sõltumatuks. Olgu see siis lotot mängides või mingil muul moel. Ja ma tõesti usun, et see juhtubki.

Ja siis on meil ehk võimalik tulevikus oma laste õpingute jaoks raha kõrvale panna ja neile korterid soetada – et anda neile võimalus alustada oma iseseisvat elu võlavabalt.

Samas pole meil kunagi olnud mõttes käed rüpes majanduslikku sõltumatust oodata ja seni muudkui aastaid ja aastaid üüri maksta. Otse vastupidi – meil oli kindel plaan võtta laenu niipea, kui seda antakse, praegu on ju ostmiseks parim aeg.

Võlaorjuse ja intresside teemal – eluasemelaenu võtmine miljonites ja aastakümneteks on minu meelest idiootsus, kui just tõesti väga head ja kindlat sissetulekut pole. Kas on ikka vaja nii kallist kodu? Jajah, buumiajal polnud valikut. Valik oleks olnud oodata, kuni hinnad langevad… Aga mina pole õige inimene sel teemal targutama, tõesti pole. Igaühe isiklik otsus.

Fakt on see, et võttes laenu kolmekümneks aastaks, maksad sa seda tagasi lõppkokkuvõttes poole rohkem. Võtad miljoni – tagasi maksad kaks või isegi rohkem. Ja olgu siin nii palju euribori kõikumisi ja raha väärtuse langemist kui tahes, neid röögatuid intresse see kaugeltki tasa ei tee. Niisiis jõudsin ma pärast veidikest kalkulaatorite näppimist üpris kähku järeldusele, et kui ise laenu võtan, siis häda pärast maksimaalselt 15 aastaks, pigem kümneks, ideaalis viieks. Sel juhul oleks pealemakstavad intressid täiesti õigustatud.

Jõudes lõpuks pealkirjas mainitud šoki ja hämmingu juurde – käisime täna laenunõustamisel. Ja hoolimata majanduslangusest ongi laenu saamine täpselt nii lihtne, nagu Ülle mulle kunagi selgeks teha üritas, aga mida ma kuidagi uskuda ei tahtnud.

Vanemahüvitis on sissetulek nagu iga teinegi. Panka ei huvitanud see, et ma ei saanud Eestis dekreedirahasid. Kui ma läheksin laenu taotlema paar kuud enne hüvitise laekumise lõppu, küsiksid nad tõendit, et lähen tööle tagasi. Alternatiivseks tõendiks oleks suur kõht 😛 Aga praegu on laps veel nii noor, et ei küsita midagi. Tule ainult ja võta.

Mis puutub laenuaja pikkusesse, siis kui ma kujutasin miskipärast ette, et mul ei lubata lühikese aja peale laenu võtta, kuna arvatakse, et ma ei suuda seda tagasi maksta, siis tegelikkuses pannakse küll laenu maksimaalne piir paika 25 aasta pikkust graafikut arvestades, aga keegi ei keela mul teha tagasimaksegraafikut täpselt nii lühikese aja peale, kui tahan. Ise vastutan, kui suurema summa maksmisega hätta jään.

Nii et ma saaksin tõepoolest üksinda võtta nii palju laenu kui vaja. On ainult üks aga – Swedbank ei anna noore pere laenu, mis tähendab, et meil oleks vaja kas 30% sissemakset või lisatagatist kinnisvara näol. Kinnisvara puhul võiks paari aasta pärast uut hindamisakti viies tõenäoliselt selle juba hüpoteegist vabastada. Vanematelt pole abi loota, aga mingeid mõtteid meil on. Kuidagi peab saama.

Lihtsam variant oleks muidugi noore pere laen – kui Swedbank oli mulle nõus tavalist kodulaenu andma, ei tohiks vast Nordeas noore pere laenuga probleeme olla… Ei tea, prindin oma väljavõtte välja ja läheme nõustamisele. 10% omafinantseeringut on tunduvalt reaalsem, meil oli nagunii plaanis see kevadeks kõrvale panna.

Ma pole kunagi muretsenud sellepärast, et me ei suudaks laenu tagasi maksta. Ma tunnen ennast, ma olen korralikkuse ja kohusetundlikkuse musternäidis. Ka kõige mustemad ja vähetõenäolisemad stsenaariumid on läbi mõeldud, me saaksime hakkama. Aga noid musti väga suure tõenäosusega ei tule. Lõppkokkuvõttes – me oleme noor pere, me peame nagunii kuskil elama, seega peame me nagunii üüri maksma. Laenusumma tuleks üürist veidikene suurem, aga 5-10 aasta pärast oleks meil täiesti oma kodu.

Nii me nüüd shoppamegi reaalselt kinnisvara. Hakkame kohti vaatamas käima ja tingima, peaaegu kümme potentsiaalset on juba välja valitud. Täiesti võimalik, et ükski neist ei kõlba – hirmsat kiiret pole kuskile. Aga kui sobiva leiame, pole oodata ka midagi. Küll kuidagi kõik need omafinantseeringud ja värgid paika saab.

Aga see korter, mida me olime mitu korda piilunud ning mis pani meid üldse laenunõustamisele minema (ehkki me ei lootnud enne kevadet mingit laenu saada, mõtlesime lihtsalt uurida, kas on üldse lootust), see müüdi just täna maha 🙂 Irooniline või mis. No mis seal ikka, järelikult ootab meid midagi paremat!

Täiesti jabur. Tundub tõesti, et meil on reaalne võimalus õige varsti oma kodu saada. Pöidlad pihku!

Scroll to Top