unistused

Kõigepealt vägagi teemasse sobiv vastus ühele hiigelpikale kommentaarile, mis mulle ennist võlaorjuse postile kirjutati. Vastus küsimusele: aga miks on üldse vaja eluasemelaenust pääseda?

Igasugustest laenudest on vaja sellepärast pääseda, et laenud on kurjast ja oma vahenditega ära elamine on kuldaväärt. Jah, nõus, alati ilma ei saa – sellepärast on minu jaoks ainsad õigustatud laenud õppelaen ja eluasemelaen. Olgu, mõningate mööndustega ehk ka autoliising, ehkki ma olen tugevasti seda meelt, et kui raha vähe, tuleks lihtsalt hea asjatundja abiga odav vana auto osta, mille remont ei maksaks edaspidi hiigelsummasid… Nii odav, et liisingut poleks vaja. Mõni kuu suudab ikka järjest raha kõrvale panna.

Tulles tagasi eluasemelaenu juurde – ilma selleta saavad läbi vähesed õnnelikud. Need, kelle vanematel on olnud võimalik neile korter soetada, päranduse saajad, lotomiljonärid 😀 Ja noh, osavad ärimehed ja investeerijad ka, kes mitte millestki suure raha teevad 😛

Noist variantidest on meie puhul kahtlemata kõige reaalsem lotomiljonäri oma. Ja ma usun positiivse mõtlemise jõusse – kui suurelt unistada ja uskuda unistuste täitumisse, siis see juhtubki. Mina unistan sellest, et me saame varsti ühel või teisel viisil majanduslikult sõltumatuks. Olgu see siis lotot mängides või mingil muul moel. Ja ma tõesti usun, et see juhtubki.

Ja siis on meil ehk võimalik tulevikus oma laste õpingute jaoks raha kõrvale panna ja neile korterid soetada – et anda neile võimalus alustada oma iseseisvat elu võlavabalt.

Samas pole meil kunagi olnud mõttes käed rüpes majanduslikku sõltumatust oodata ja seni muudkui aastaid ja aastaid üüri maksta. Otse vastupidi – meil oli kindel plaan võtta laenu niipea, kui seda antakse, praegu on ju ostmiseks parim aeg.

Võlaorjuse ja intresside teemal – eluasemelaenu võtmine miljonites ja aastakümneteks on minu meelest idiootsus, kui just tõesti väga head ja kindlat sissetulekut pole. Kas on ikka vaja nii kallist kodu? Jajah, buumiajal polnud valikut. Valik oleks olnud oodata, kuni hinnad langevad… Aga mina pole õige inimene sel teemal targutama, tõesti pole. Igaühe isiklik otsus.

Fakt on see, et võttes laenu kolmekümneks aastaks, maksad sa seda tagasi lõppkokkuvõttes poole rohkem. Võtad miljoni – tagasi maksad kaks või isegi rohkem. Ja olgu siin nii palju euribori kõikumisi ja raha väärtuse langemist kui tahes, neid röögatuid intresse see kaugeltki tasa ei tee. Niisiis jõudsin ma pärast veidikest kalkulaatorite näppimist üpris kähku järeldusele, et kui ise laenu võtan, siis häda pärast maksimaalselt 15 aastaks, pigem kümneks, ideaalis viieks. Sel juhul oleks pealemakstavad intressid täiesti õigustatud.

Jõudes lõpuks pealkirjas mainitud šoki ja hämmingu juurde – käisime täna laenunõustamisel. Ja hoolimata majanduslangusest ongi laenu saamine täpselt nii lihtne, nagu Ülle mulle kunagi selgeks teha üritas, aga mida ma kuidagi uskuda ei tahtnud.

Vanemahüvitis on sissetulek nagu iga teinegi. Panka ei huvitanud see, et ma ei saanud Eestis dekreedirahasid. Kui ma läheksin laenu taotlema paar kuud enne hüvitise laekumise lõppu, küsiksid nad tõendit, et lähen tööle tagasi. Alternatiivseks tõendiks oleks suur kõht 😛 Aga praegu on laps veel nii noor, et ei küsita midagi. Tule ainult ja võta.

Mis puutub laenuaja pikkusesse, siis kui ma kujutasin miskipärast ette, et mul ei lubata lühikese aja peale laenu võtta, kuna arvatakse, et ma ei suuda seda tagasi maksta, siis tegelikkuses pannakse küll laenu maksimaalne piir paika 25 aasta pikkust graafikut arvestades, aga keegi ei keela mul teha tagasimaksegraafikut täpselt nii lühikese aja peale, kui tahan. Ise vastutan, kui suurema summa maksmisega hätta jään.

Nii et ma saaksin tõepoolest üksinda võtta nii palju laenu kui vaja. On ainult üks aga – Swedbank ei anna noore pere laenu, mis tähendab, et meil oleks vaja kas 30% sissemakset või lisatagatist kinnisvara näol. Kinnisvara puhul võiks paari aasta pärast uut hindamisakti viies tõenäoliselt selle juba hüpoteegist vabastada. Vanematelt pole abi loota, aga mingeid mõtteid meil on. Kuidagi peab saama.

Lihtsam variant oleks muidugi noore pere laen – kui Swedbank oli mulle nõus tavalist kodulaenu andma, ei tohiks vast Nordeas noore pere laenuga probleeme olla… Ei tea, prindin oma väljavõtte välja ja läheme nõustamisele. 10% omafinantseeringut on tunduvalt reaalsem, meil oli nagunii plaanis see kevadeks kõrvale panna.

Ma pole kunagi muretsenud sellepärast, et me ei suudaks laenu tagasi maksta. Ma tunnen ennast, ma olen korralikkuse ja kohusetundlikkuse musternäidis. Ka kõige mustemad ja vähetõenäolisemad stsenaariumid on läbi mõeldud, me saaksime hakkama. Aga noid musti väga suure tõenäosusega ei tule. Lõppkokkuvõttes – me oleme noor pere, me peame nagunii kuskil elama, seega peame me nagunii üüri maksma. Laenusumma tuleks üürist veidikene suurem, aga 5-10 aasta pärast oleks meil täiesti oma kodu.

Nii me nüüd shoppamegi reaalselt kinnisvara. Hakkame kohti vaatamas käima ja tingima, peaaegu kümme potentsiaalset on juba välja valitud. Täiesti võimalik, et ükski neist ei kõlba – hirmsat kiiret pole kuskile. Aga kui sobiva leiame, pole oodata ka midagi. Küll kuidagi kõik need omafinantseeringud ja värgid paika saab.

Aga see korter, mida me olime mitu korda piilunud ning mis pani meid üldse laenunõustamisele minema (ehkki me ei lootnud enne kevadet mingit laenu saada, mõtlesime lihtsalt uurida, kas on üldse lootust), see müüdi just täna maha 🙂 Irooniline või mis. No mis seal ikka, järelikult ootab meid midagi paremat!

Täiesti jabur. Tundub tõesti, et meil on reaalne võimalus õige varsti oma kodu saada. Pöidlad pihku!