unistused

Päkapikumaja Eestis – tundub, et tõesti võimalik?!

Mäletate, ma sattusin kunagi vaimustusse päkapikumajadest?

See mõte pole mul kunagi ununenud. Samas on tekkinud õigustatud kahtlused seoses Eesti kliimaga – meie ilm on UK omast tunduvalt külmem, kas ikka saab…? Lugesin tollelt lehelt, kuidas nad korraldavad talguid, kus saab teisi aidates praktilist nõu, et siis juba ise ehitada ja mõtlesin, kui äge oleks nendest osa võtta – ainus häda, et me ei ela enam Inglismaal.

Ja täna Bioneeri lehel surfates avastasin sellise lehe nagu juured.ee, kust lugesin, et ka Eestis ehitatakse savimaju (sellel lehel on ka veel infot) ja ka Eestis on selline talgu-koolitus täiesti olemas. Hämmastav!

Nii et päkapikumaja Eesti tingimustes on täiesti olemas. Vau, vau, VAU!

Mul on muidugi omad kahtlused ja küsimused. No näiteks – kuidas on lood veevärgiga? Kuivkäimla pole just minu unistus, kaevust vee toomine samuti mitte. Veevärk PEAB normaalne olema – kraanid, dušid, WC jne. Kui seda ei saa, siis ma tõenäoliselt matan kogu savimaja mõtte üldse maha 😛 Uurisin ja lugesin nondelt lehtedelt küll, aga oma küsimusele vastust ei leidnud. Ok, kuivkäimla ehk isegi tuleks kõne alla, aga kuidas muu veevärgiga lood on? Mulle tundub palju südamelähedasem see kahefaasiline (või kuidas iganes seda nimetatakse) veesüsteem, kus duši- ja kraanivesi lähevad teisele ringile WC loputuskasti…

No ja elekter ja internet 🙂 Ja muud eluks vajalikud asjad. Ok, kui on elekter, siis netti tänapäeval ikka saab, Kõu ja mobiilifirmade pakkumised ja mis kõik veel. Aga kas elektrisüsteemi ongi siis ka nii lihtsalt võimalik ise tekitada enda ehitatud majja? Tundub paras utoopia 😛

Ja kas savimajale saaks külge pookida kõiki neid päikeseenergiat kasutavaid seadeldisi ja muud taolist, mida nende nö kallite ökomajade juures kasutatakse?

Ja kas savimaja on võimalik ehitada nii suurelt, kui ma parajasti tahan? Mitte et ma tahaks mingit hirmsuurt häärberit, aga kui ma näiteks tahaks viit magamistuba (no umbes selle mõttega, et endale, kolmele lapsele ja külalistetuba, irw) ja kahte vannituba, kas see kõik ei ole juba liiga priiskav ja ei lähe seetõttu looduslähedase eluviisiga vastuollu? Samas ma tõepoolest tahaks, et mul oleks ükskord päris oma vannituba, mida teised ei kasuta ja lastele on ikka ju oma tuba vaja ja külalistele võiks ju ka oma nurgake olla (ei pea üldse suur olema, aga ikkagi eraldi)…

Aga kui kõigile nendele probleemidele rahuldav lahendus on, siis ei näe ma küll mitte mingeid takistusi. Ehitame savimaja!

Ma tahaks sinna koolitusele minna. Ei ole küll odav lõbu, aga kahekesi registreerudes oleks 30% soodsam – nädal aega kahele maksab ~8000 kr, mis sisaldab peale koolituse ka toitu 3x päevas. Ööbitakse telkides 🙂

Mees magab juba, ei saa oma avastust temaga jagada – eks ta homme uurib ja ütleb oma mehesõna sekka 😛 Aga tõepoolest – kogu see teema sai järsku tunduvalt reaalsemaks.

Põnev!

No ja siis veel see põnev artikkel – kui köögivilju tõesti mitte midagi tehes kasvatada saab, siis võiks minagi selle suuremalt ette võtta ja kõik vajaliku enda tarbeks ise kasvatada…

Kui ma ükskord suureks saan…

…siis on mul ka selline köögi aknalaud.

Mul nimelt pole ikka veel tunnet, et ma oleksin suur. Mõistlik, tark ja elukogenud täiskasvanu.

Mõistus ütleb küll, et olen juba 25 ja lapski olemas – täiskasvanu mis täiskasvanu. Aga südames olen ikka veel pigem see muretu tudeng, see vabameelne pungiplika. Ei ole kuidagi tunnet, et oleksin tänu aastate lisandumisele või emaks saamisele täiskasvanu(ma)ks saanud.

Ma jumaldan rohelust ja loodust enda ümber, lilli ja taimi ja puid ja metsa. Ometigi ei saa ma oma väheste potililledegagi läbi – enamasti surevad nad välja ja siis on mul tunne, nagu ma oleks elusolendile haiget teinud ja ta tapnud.

Sellegipoolest võtan nüüd emalt “harjutamiseks” ühe havisaba – ta istutas neid just ümber. Seal fotol kõige parempoolsemad, neist ühe ma saan.

No ja siis mul on veel Kessu kingitud krüsanteem, mille võiks ehk pikemas perspektiivis aeda istutada. Ja ema lubas mulle aeda istutamiseks ühe priimula anda. Ja päevalilleseemned (jällegi Kessu kingitud) on ka veel. Peaks ainult uurima, kuidas neid kõik istutada/külvata ja millal on õige aeg…

Mul on aias nii palju lehti, mida riisuda. Prahti, mida koristada. Mõned lillepeenrad, mida rohida ja kividest puhastada. Palju põnevaid tärkavaid nupukesi seal peenardes, mille kohta mul pole aimugi, mis nendest kasvab. Puud, mida kärpida.

Enamikuga neist asjadest ei oska nagu esimese hooga miskit pealegi hakata. Eks me hakkame vaikselt otsast sättima – küll siis saab jooksvalt nõu küsitud.

Ikka ja jälle eksin ma ära kinnisvaralehtedele. Enam küll mitte üürikorterite sektsiooni – selle koha pealt olen praeguseks rahul. Uurin ja puurin nüüd erinevaid maju ja maatükke. Unistan ja unistan ja unistan.

Ja ei jõua pikkades vaidlustes iseendaga kunagi otsusele, kus siis oleks tulevikus, “päriselt”, kõige parem elada – kuhu oleks kõige õigem rajada oma kodu? Tahaks rahu ja vaikust ja loodust, metsa lähedust, suurt-suurt aeda… Tahaks normaalseid naabreid ja normaalset kooli. Tahaks privaatsust, aga normaalset kogukonda. Tahaks suure linna lähedusse, aga nii, et sinna ei peaks töö ega kooli pärast igapäevaselt sõitma – pigem kord nädalas asju ajama. Tahaks kaugele metsa sisse, aga peab ju mõtlema ka lastele ja lõpuks hakkab üleüldse tunduma mõistlik jääda linna – on ju täiesti olemas Tähtvere ja Tammelinn, sinna ei jõua lihtsalt midagi osta. Tahaks kõrghaljastusega piisavalt eraldatud, aga siiski kõigele piisavalt lähedal asuvat krunti, kuhu ehitada just täpselt selline kodu, millest olen alati unistanud.

No ja nii ma siis mõtlen ja unistan, kuni aju kärssab ja juhe on koos – ja mingile otsusele ei jõua kunagi. Mis siis, et otsuse ellu viimiseks pole nagunii lähemate aastate jooksul raha – kui see otsus olemas oleks, siis teaks vähemalt, mille poole püüelda.

Selles mõttes ma kadestan neid, kellel on juba mingisugune maa ja majaköks olemas – siis on tavaliselt juured ja lapsepõlvemälestused ja emotsioonid. Ja ei pea enam tegema otsust, kuhu. Jääb vaid otsus: kuidas.

Aga unistama ikka peab, eks. Suurelt, hästi suurelt. Kuidas muidu need suured asjad juhtuvad.

Selle peale tuli veel meelde, et lubasin lotomiljonäriks hakata. Seda vist muidu ei saa, kui peab pileteid ka ostma 😀

Talvemuinasjutt

Käisime reedel Põlvas Vaska sünnipäeval. Peost endast ei õnnestunud meil küll kuigivõrd palju osa võtta, sest Plika oli ootuspäraselt närviline, uus koht ikkagi. Niisiis evakueerusime üsna varsti meile eraldatud tuppa, et laps maha rahustada ja magama uinutada. Mees sai vähemalt saunas käia, kuniks ma last kussutasin ja tõi mulle hiljem kooki ka 🙂

Ärkasime järgmisel päeval alles kell üksteist ning chillisime siis Vaska, Rentsi ja Kalaga veel pool päeva. Afterparty, jah 🙂 Laps oli teiseks päevaks ootuspäraselt kohanenud ja käitus viisakalt. Magas korralikult ja lasi meil seltskondlik olla.

Igal juhul tekkis taas tahtmine maale kolida. Vaska vanemate elamine oli lihtsalt niiiii mõnus. Ok, ma nägin küll ainult arvuti- ja elutuba ning põhilise aja veetsime üldse laudast ümber ehitatud jahisaalis, kus kogu pidu toimuski… Mees arvas, et selline võiks vabalt meie söögituba olla 😛

Tõesõna, ma pole ennast ammu kuskil nii mugavalt tundnud. Selline kaasaegne taluelamine on mulle nii hingelähedane (mille peale tuleb meelde, kuidas paar päeva tagasi mingit Kodukirja lehitsesin ja sealse üleni valge elamise peale õlgu judistasin).

No ja siis muidugi loodus!

Tahaks nii kangesti maale elama. See eeldaks küll tööd, mida saab kodust või kodu lähedal teha ning korraliku kooli ja muu taolise olemasolu, et lapsi kasvatada ka hea oleks – ja see kõik kokku on suhteliselt utoopiline. Aga unistada ju võib…

Minu tulevane kodu

…saab olema täpselt selline!

Daki juurest leidsin lingi. Ja ma olen siiras vaimustuses!

Mul on kogu aeg olnud unistus ehitada oma maja, viimaste aastate rohelisemaks kasvamise käigus on idee täpsustunud passiivmajaks. Ja ma olen samas alati mõelnud, kust kogu see raha tulema peaks.

Noh – sellelt lehelt võite lugeda, kuidas umbes 60 000 krooni eest maja ehitati. Täiesti uskumatu!

Sellist asja peab siin Eestis ka teha saama. Ja meie teeme selle ühel päeval veel ära, pange tähele.

Lugege kindlasti ehituslugu ja muud, mis seal kirjutatud – huvitav ja informatiivne. Ja noh… uskumatu.

Tõepoolest. Ma olen vaimustuses.

Kerge(meelse)maid mõtteid ka

Meil on Vaskaga Suur Plaan – kui minu suhe peaks mingil põhjusel nihu minema (ma muidugi siiralt ja südamest loodan, et EI lähe, aga plaanid peavad igaks elujuhtumiks olema, eks), siis läheme järgmisel aastal koos Ameerikasse.

Need, kes mind rohkem teavad, teavad ka seda, et USA on olnud aastaid mu kinnisidee. Ei, ma ei taha kohe kindlasti sinna päriseks minna, ma olen kindel, et sealne elu hakkaks mulle kõige oma kommertsiga närvidele käima (ja Epu blogi vaid kinnitab mu arvamust), aga ma tahaks seal nii aasta-paar olla ja elada ja töötada, et saada seda kogemust, et näha maailma. Miks just Ameerika? Ma ei teagi, aga see on alati üks suur unistus olnud. Loobusin sellest (ajutiselt), kuna see tundus olevat liiga kaugel ja liiga keeruline, elamis- ja tööload, transpordikulud jne. Aga nüüd, kus Londoniga on ots lahti tehtud, ei tundu miski enam nii keeruline, pealegi on kahekesi, eriti koos sellise hulluga nagu Vaska (ja ta on seal ju varem käinud, tal on kogemusi), ikka palju kergem.

Et see kõik tundub juba palju reaalsem. Aga eks *kunagi* ole näha – kuhu minu eluke loksub. Sest just sellisele järeldusele me jõudsime – kui see on ette nähtud, siis loksuvad asjad paika. Kui ei, siis on järelikult midagi muud lahedat juhtunud.

Nii ongi.

—

Ja teine asi, millest rääkida tahtsin – mulle hirmsasti meeldib Delfi veebimaja projekt (mh, selleni ei vii Delfi pealehelt enam ükski link, kas nad on putka kinni pannud v? Otsinguga ainult leidsin). Ma tean, et see on saanud igasugust kriitikat ja et kindlasti pole see mingi absoluutne tõde ja kõik asjad, mida seal parimaks tembeldatakse, pole seda kindlasti mitte, et selle autor pole ehk nii tark ja kõigeteadja, kui arvab… Aga see on siiski äärmiselt sisukas ja huvitav… Ja mina tahaks ka kunagi nii maja ehitada. Ja see oleks jälle üks asi, milleks oleks palju raha vaja (nagu söögi puhulgi) – et saaks ehitada nii, et oleks looduslik ja vastupidav ja naturaalne ja ilus ja parim lahendus, mitte lähtuda sellest, mis on odav ja mugav.

Iga artikliga saan teada nii palju põnevaid asju, mis on tänapäeval olemas, et elu mugavamaks teha… Hämmastav.

Ja üleüldse on naljakoht rääkida teemal “Tikker hakkab maja ehitama”, sest mina loen kõiki neid artikleid sellise ahhaa-efektiga, et näe – seda on ka vaja ja sellele tuleb ka mõelda ja oh, selliseid asju annab ka tänapäeval teha – ja võtan kõike puhta kulla pähe… Ja kui seal on vajalikke asju, mida ei mainita, siis mina seda ju ei tea, sest ma ei tea maja ehitamisest mitte midagi. Selleks ongi spetsialistid, aga oi, kui palju jutte oleme me kõik kuulnud sellest, kuidas korralikest ehitajatest on puudus ja kui sa oled veel loll naine, kes mingid suvalised töllid palkab… Aga noh, unistada võib ja tuleb – suurelt – seda olen ma alati öelnud, pealegi, olgem ausad, kui ma ükskord reaalselt maja ehitamiseni jõuan, siis on mul kindlasti juba perekond ja suur tark mees, kes teab kindlasti kõike, muig.

Igatahes, kui nad teeks sellest projektist raamatu, siis ma ostaks selle omale öökapiraamatuks. Et lugeda ja unistada. Ja oma unistus ühel heal päeval ellu viia.

Surfan nüüd edasi. Kui midagi uut ja huvitavat leian või mõtlen, siis kirjutan jälle, mul täna seesamune… Verbaalne kõhulahtisus (nüüd sai vist õige väljend) 😛

Scroll to Top