waldorfkool
Koolis käimine on rõõm
Käisin täna üle pika aja koolis, Plika klassi lastevanemate õhtul. Nautisin seda täiega, nagu tavaliselt. Kohe kiskus pilti tegema.
Siit pildilt pole hästi näha, aga need “lilled” on tehtud ajalehepaberist 🙂
Too riiul ülaloleva pildi allosas on kunstitunni maalide kuivatamiseks… Tehtud ühe klassi poisi isa poolt. See näeb lihtsalt imeline välja ja tuli meelde, et pildistasin seda Plika esimese kooliaasta alguses, kuid miskipärast see pilt vist blogisse ei saanudki – panen siis nüüd:
Ja tolle riiuli pildistasin ka 1,5 aastat tagasi üles 🙂
Sellised imelised temaatilised joonistused on kõigis klassides kogu aeg. See oli Plika klassis täna. Ma peaks üks hetk võtma aja ja panema üles mõned pildid Poisi klassist, tema õpetaja jagab neid aeg-ajalt meiega Google Drive’is.
Kas kuskil mujal koolides on veel üldse kriiditahvleid või on igal pool juba magnettahvlid ja markerid?
Oleks pidanud tagumist seina ikka lähemalt ka pildistama, aga mõtlesin, et saan ühega hakkama. Laudade asetust muudetakse klassis vastavalt vajadusele ja soovile, hetkel on nii. Ja need vaimustavad nartsissid keset klassi! Ma tegelikult küll ei tea, kas nad tavalisel koolipäeval ka keset klassi on või ainult koosoleku ajaks sinna pandud 😛
Värviline sein 🙂
Sellise ägeda kalendri panime täna seinale, see on ühe klassi tüdruku ema kätetöö:
Paar pildikest tänasest õhtust ka.
Saime täna kätte Alice‘i pakikese – suur-suur aitäh sulle! Muuhulgas oli seal tikkimise komplekt, millest Plika vaimustus. Tundub, et sellest saab tal nüüd hobi – küsisin juba emalt, kas tal on kanvaad ja mulineed. Viimased tulevad loodetavasti välja vanaema korterist, kus nüüd elavad mu onu ja onunaine – neid oli kunagi NII palju seal…
Poisi joonistatud sünnipäevakaart klassikaaslasele, ei ole küll vist siin pildil veel päris lõpetatud. Fantaasiat tal jagub…
Ja kõige lõpetuseks leidsin ühe pildi 2. septembrist 2016, kui Plikaga koos kooliteed harjutasime 🙂
Kui kool on teine kodu
Kirjutasin selle postituse praktiliselt valmis, aga siis läks järsku tööasjadega nii kiireks, et jäi üles panemata. Avaldamise kuupäevaks jätan 24. novembri, mil see kirjutatud sai.
Kas tõesti on eelmisest postitusest möödas juba üheksa päeva? Nagu eile oleks selle kirjutanud… Aeg lendab.
Olen sel nädalal taas kord liiga vähe maganud, see on mul pidev mure. Mõte kolmest kooliga seotud koosolekust kahel järjestikusel päeval ei tekitanud minus just ülearu positiivseid emotsioone. Koju jõudsin mõlemal päeval peale poolt kaheksat. Aga kui esimesel päeval väsisin koosoleku teise poole ajal meeletult, siis eilsed koosolekud möödusid üllatavalt ärksalt. Ei tea, oli siis põhjuseks tass kanget kohvi, mille õhtul kell neli ära jõin või lihtsalt positiivne emotsioon.
Nagu ma olen korduvalt maininud, ma olen waldorfkooli mõistes enda arusaama järgi pigem passiivne lapsevanem. Kõik koosolekud ja kohustuslikumad üritused on mul kalendris kirjas ja neist võtan osa, aga kui tegu on pigem vabatahtliku panustamisega, siis ma tavaliselt kohale ei jõua. Kõik need mööbli tassimised ja tunnis aitamised jooksevad reeglina mu tööpäevadesse sisse ja ehkki ma SAAKS põhimõtteliselt pea igal ajal töölt ära käia, siis ma teen seda kohustuslike asjade puhul niigi ja töö tahab ju ka ikkagi tegemist… Ühesõnaga jah. Pigem passiivne.
Aga sellegipoolest – iga kord, kui ma kooli satun, nii harva, kui seda juhtub… Mul on NII HEA TUNNE.
Mis siis, et ma siiamaani ei suuda kokku viia enamikku laste klassikaaslastest, lapsevanematest ja nimedest ning parim, mis ma suudan meenutada on see, et jajaa, olen varem näinud. On siiski tuttavad näod. Saavad iga korraga natuke tuttavamateks.
Ja muidugi õpetajad. Ma ei suuda neid kunagi ära imetleda… Ma läheks sellise lastekarja sees päevaga hulluks. Nemad teevad seda igapäevaselt. Ja on sealjuures nii pühendunud. On näha, et kõik inimesed, kes koolis töötavad, teevad seda südamega. Ja teate ju küll – kui õpetajate silmad säravad, siis on lastel ka hea.
Nii et ma istusin ja kuulasin. Hoidusin hoolega endale jõululaada asjus rohkem kohustusi võtmast, sest ma tean, et ma ei suudaks nendega hetkel diilida, aga mõtlesin vähemalt välja paar asja, mida ma reaalselt oskan teha nii kaunistamise (esimene klass vastutab kaunistamise ja koristamise eest) kui küpsetamise (teine klass vastutab kohviku eest) rindel. Müüma lähen nagunii.
Ja kuulasin teisel koosolekul plaane seoses köögiga, mille kool endale loodetavasti saab, kui rahastuse küsimused lahenevad… Käisin ringkäigul keldris, kuhu see tulema peaks 🙂 Teate, ma täitsa usun, et see juhtub! Sest seda asja aetakse südamega. See on hea ja õige asi.
No ja üldse, see oli selline koosolek, kus mõned istusid põrandal, mõned tegid käsitööd, mõned osalejad olid paarikuused, mõned paariaastased… 🙂 Kodune.
Täna hommikul tuli mulle veidi peale poolt üheksat meelde, et Plikale jäid kooli kaasa panemata kadrisandi riided, mis nädala algusest saadik elutoas oma aega ootasid. Mul oli telefonis meelespea küll, aga ma ei vaadanud õhtul kordagi telefoni, ei teinud ka arvutit lahti. Nii see ununes. Kurtsin klassi FB grupis, et tunnen ennast aasta emana. Minut hiljem vastas mulle kooli juhataja (kes on ühtlasi ka meie klassi lapsevanem :)), et ma veel jõuaks tuua, nad alustavad kell üheksa. Olin just hommikusöögi lõpetanud, nii et viskasin ülehelikiirusel riided selga ja kihutasin kooli poole. Kuna ilm oli plussis, siis autot kraapima ei pidanud, jõudsin isegi kümme enne üheksat kohale.
Ja teate, poleks isegi vaja olnud! Ma oleks võinud aimata, et õpetaja on ilmselt unustajateks valmistunud – vähemalt ma arvan, et see oli tema… Igal juhul, kui ma viis minutit enne üheksat klassi sisse piilusin, nägin klassitäit elevil valgesse riietunud lapsi, käsil viimased ettevalmistused. Plikal oli rõõmus ja rõõsa, põsed punased ja valge rätt ümber… Andsin küll riided üle, aga poleks midagi juhtunud, kui ma poleks jõudnud. Ja see on lihtsalt nii hea tunne.
Ma olen nii ääretult tänulik selle eest, et on olemas entusiastidest lapsevanemaid, kes sellised koolid käima panevad. Et haridusmaastik on mitmekesine, et on olemas ka “teistmoodi” lahendusi. Et kool ongi otsekui teine kodu.
Mis siis, et ma sinna nii harva kohale jõuan 🙂 Ma tean, et mu lapsed on seal hoitud. Ja see on ütlemata hea tunne.
Turvavõrgustik
Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.
Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.
Poiss tahtis kooli minna 🙂 Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.
Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.
Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.
Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on 🙂
Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.
Lihtsalt võrratu.
Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?