…sain ma kahe lapse emaks.

Plika tuli meie juurde plaanimatult – näitamaks, et lapsed on üliägedad. Tänu temale sai tulla ka Poiss, täiesti plaanitult – mind kasvatama 😀

Ma olen seda kindlasti korduvalt kirjutanud, et tahtsin oma lõvilast – sain oma lõvipoja. Ning kõik need (kohati möirgavad) emotsioonid, mis lõviga kaasas käivad. Ei miskit erinevat sellest, milline olin kunagi ma ise, väike jääraplika. Poisi kasvatamine on mind ennast nii tohutult kasvatanud – on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, aga oleme üksteiselt õppinud ja kõigest koos läbi tulnud.

Viimasel ajal ma mõtlen pidevalt, kuidas mu lapsed on lihtsalt vaimustavad. Nad on nii suured ja asjalikud ja iseseisvad – rõõm on nendega koos elada ja toimetada. Eriti äge on see, kui väga nad üksteist hoiavad – nad saavad imehästi läbi ja on suured sõbrad. Kui Plika pikemalt kodust ära on, siis ei jõua Poiss ära oodata, et ta tagasi jõuaks.

Poisile jääb alati see “rõõm”, et tema kõrval on terve elu võrdlusmomendiks ligi 2a vanem Plika, kel on nii vanuseline kui sooline eelis olla küpsem. Aga nii äge on vaadata, kuidas Poiss ka muudkui kasvab ja areneb. Häälemurre hiilib ligi ja temas endas tunnetan teatavat küpsust. Ta muutub järjest mõistlikumaks ja vastutustundlikumaks. Seda on puhas rõõm jälgida.

Sel suvel käivad nad Plikaga mõlemad tööl – samas kohas, kus Plika eelmisel aastal nõusid pesi, on Poiss sel aastal nõudepesija, Plika aga teenindaja abi. Ma natuke kartsin, kuidas Poisil seal läheb, ehk teatab, et ei meeldi või nõme vms… Aga pean tunnistama, et ta ületas kõik minu ootused – jättes kõrvale selle ühe korra, kui ta graafikut valesti vaatas ja “unustas” tööle minna (ikka juhtub, jõudis siis tunniajase hilinemisega), on ta käinud tööl rõõmuga (õigemini – enne vingub, et ei viitsi, pärast tuleb tagasi ja ütleb, et oli äge) ja on erinevate kolleegide kinnitusel parim nõudepesija – kiire ja korralik. Rääkis mulle just ükspäev, kuidas talle nii meeldib see tunne, kui ta saab kõik nõud ära pestud ja pinnad puhtaks, et see tekitab nii mõnusat rahulolu. Ma märkisin, et kodus võiks ka nii olla – ei, vastas ta, siin on liiga palju teha 😀 😀 😀 Igal juhul on mul nii hea meel, et mõlemal lapsel on nüüd esimene päris töökogemus ja et nad on saanud seda jagada.

Muus osas on Poiss ikka samasugune – ainus tõsine hobi on arvutimängud, koolis on kõik igav ja trennis käia ei taha 😀 Aga samas näen, kuidas ta on hakanud pisut rohkem sõpradega suhtlema, koolis saab ta lennult kõigest läbi nagunii (ja noh, olgem ausad, minu jaoks oli ka kõik koolis igav, ma lihtsalt tuupisin sellegipoolest ülikohusetundlikult kõik vajaliku pähe, samas kui tema, tundub, pigem lihtsalt töötab koolis kõik info korralikult läbi ja sealt jääb piisavalt meelde, et kenasti läbi saada, kodus õppimas ma teda eriti ei näe), trenni osas ma ütlesin ka üsna konkreetselt, et MIDAGI ta peab endale sügisel valima, sest muidu on ekraaniajaga kehvad lood – ja tema soov on hakata jõusaalis käima. No vaatame, kuidas sellega läheb, ma natuke kahtlen, et kui ta päriselt seal midagi tegema hakkab, võib meelt muuta, aga ega enne ei tea, kui ei proovi… Praegu on põhiline see, et keegi peaks talle masinad ja mingid harjutused piisavalt selgeks tegema, sest jõusaalis on võimalik teha asju väga valesti ja endale ka lollilt viga. Ideaalne oleks, kui ta saaks teha seda isaga, aga see ei mängi praegu välja. Loodan, et äkki on Kaaslane nõus teda õpetama ja edaspidi ehk saab ise hakkama… 24/7 Fitnessis mu arust ei olnud mingit vanusepiirangut ja 14-aastane peaks tohtima juba üksi käia nagunii.

Ekraaniajaga me vahepeal katsetasime piiramatut, sest ta millalgi häkkis lihtsalt kõik piiravad äpid ära ja pettis meid, nagu jaksas. Aga piiramatuga (mis tähendas siis päevast piiramatut aega, öösiti oli ikka blokk peal) ei pidanud minu närvid vastu, sest ta ise ei suuda veel ennast reguleerida ja kui lastakse, siis ainult ekraani taga ongi. Seega millalgi kevadel tegime reeglid ümber ja vabadel päevadel on nüüd lubatud arvuti taga olla ainult pool päevast. Enamasti on ta seal 8-14 ja siis lihtsalt on sunnitud muud tegemist otsima. Kuus tundi järjest arvutis istuda on mu arust endiselt liiga palju, aga parem, kui 12 😀 Igal juhul seekord on piirangud paremad (neid haldab Kaaslane, ma ei tea suurt miskit) ja laps ise mõistlikum, nii et see korraldus praegu üsnagi toimib. Ülejäänud osa päevast ta käib sõprade juures (kus ilmselt on ka osa ajast arvutis, aga vähemalt käib ja suhtleb!), vaatab Kaaslase või õega telekat… (taaskord – vähemalt pisutki seltskondlik tegevus!) 😀 Aga toimetab niisama ka. Teda on rohkem näha. Ja temaga on nii äge suhelda.

Ja üle kõige meeldib mulle see, et ta käib endiselt mind iga päev kallistamas ja ütlemas, et armastab mind.

Jälgin põnevusega tema arengut ja usun, et ta lendab veel kõrgele ja kaugele.

Tänane sünnipäev läks ka kuidagi eriti toredalt. Vahetevahel – üldse mitte tihti, vaid pigem harva – tulevad mulle ägedad kingiideed. Sedapuhku siis, kuna Poiss soovis sünnipäevaks raha (et selle ja oma teenitud palga eest arvutile uus videokaart osta), tekkis mul idee teha aardejaht, kust ta leiab järjest kõik rahad 1-sendisest kuni 50-euroseni, viimase jaoks oli mul kohe ka peidukoht valmis mõeldud – “Rikkaks saamise õpiku” vahel 😀 Samuti oli mul kohe kontseptsioon, et aardejahi vihjete juures peaks olema Onu Roberti pildid ning lõpus peaks ootama ka mõned kotitäied šokolaadimünte.

Oi, neid münte oli raske leida. Polnud ei Kanpolis ega A1000-s – Realiseerimiskeskusest siis lõpuks leidsin.

Õnneks oli Poiss eile õhtul 18-22.30 tööl, nii et meil oli Plikaga aega aardejahti ette valmistada. Samuti oli Plikal Poisile esimest korda oma kingitus – ta ostis poest kotitäie snäkke, mis Poisile maitsevad, ning tahtis need kõik ükshaaval eraldi ära pakkida. Olin kunagi ostnud Pepcost odava raha eest komplekti erinevat värvi krepp-paberit, need kulusid nüüd marjaks ära.

Kui tahate vihjeid lugeda, siis suuremalt näete siin 😛 Vihjed olime järjestanud mõttega, et Poiss saaks võimalikult palju üles-alla joosta – alles täna hommikul tõdesime, et see tähendab ju ka meie kaasa jooksmist… Me olime Plikaga mõlemad magamata ja väsinud 😀

Täna hommikul tõusime kõik puhkepäeva kohta arutult vara, et saaks Poisi tavapäraselt 7.47 üles laulda. Kaaslane läks pärast seda magama tagasi, meie Plikaga olime Poisile aardejahil seltsiks, no mul oli ju vaja pilti ka teha 😀

50-eurose juures oli boonusvihje: nüüd, kui sa oled rikas nagu troll, viska üks leil… Saunas ootasid Onu Roberti pildi taga šokolaadimündid 😀

Aardejahi saagiks oli 88.88€ 😛

Pips palus pilti snäkkidest, mis Plika Poisile kinkis – pildi tegemise ajaks oli ära söödud kõik neli pulgakommi ja üks pakk arbuusi kummikomme, ülejäänud sai siis üles pildistatud:

Päeval oli tavapärane perepidu, kus käisid minu ema ja õde oma noorima pojaga (teised olid laagris), Eksabikaasa ema, noorem õde ühe pojaga, vanema õe lapsed, kellest kõige vanemal on juba oma laps… Ja muidugi Eksabikaasa oma praeguse kaaslasega… Sünnipäeva aukülaline oli aga Poisi ja Plika uhiuus vennake, kes on praeguseks pisut üle kuu aja vana. Me kõik olime ootusrikkalt järjekorras, et saaks tutikat beebit sülle võtta, aga otse loomulikult magas ta selle peale kogu peo oma turvatoolis maha, nii et seda võimalust ei avanenudki. Ehk Plika sünnipäeval läheb paremini ja saab ärkvel beebit ka süles hoida 😀 Lapsed on muidugi vennakesest vaimustuses – Poiss õhkas siin pärast esimesi kohtumisi, et tal polnud aimugi, KUI NUNNUD beebid on.

Lihtsalt selline rõõm ja tänutunne on sees, et ajab üle ääre. Et kõik need imelised inimesed on minu ümber. Et lahutus ei pea tähendama enamat, kui seda, et kaks inimest lähevad oma eludega edasi eraldi ja pikemas perspektiivis uute kaaslastega, aga kõik inimesed on ikkagi ilusad ja head, suhted on sõbralikud ja toetavad ning laste sünnipäevadel on laiendatud perel võimalik kokku saada ja suhelda. See on lihtsalt nii kirjeldamatult tore ja ma olen nii tänulik kõigile kõrgematele jõududele, et kõik läks täpselt nii, nagu läks ning mu ümber on endiselt nii palju “minu inimesi”. Eksabikaasa vanaema sai kevadel 90 – tema enam ammu sünnipäevadel käia ei jaksa, aga temagi sõidutati korraks eile meie juurest läbi, et ta saaks Poisile õnne soovida, tänu sellele avanes mul võimalus teda tagantjärele juubeli puhul kallistada.

Homme peab Poiss väikese sünnipäeva paari sõbraga bowlingus ja siis on selleks aastaks pidu läbi. Järgmisel aastal on juba väike juubel ees ootamas…