Kuna olen tõbine ja väsinud, siis kirjutada miskit ei jaksa, aga et linnukese kirja saada, siis kassipilte jagub 🙂
Näe, areng – kõik kassid vaatavad kaamerasse. Ainult laud on mingit jama täis ja kompa pole kuigi hea. Eks proovib edasi 😀
Viimastel päevadel on teistes blogides olnud teemaks rõõmustamine ja tänulikkus. Ja sellest, et ehkki mõlemad on igapäevaselt väga olulised, ei saa nende vahele siiski võrdusmärki tõmmata.
Ma ei ole kusjuures kunagi varem seda erisust enda jaoks teadvustanud, olen tihti automaatselt kaks asja ühte patta pannud. Aga tõepoolest – need VÕIVAD kattuda, samas ei pruugi. Kõige rõõmustava eest saab kahtlemata olla tänulik. Aga tänulik saab olla ka asjade eest, mis otseselt ei rõõmusta 😛 Ja samas, kui olla siiralt tänulik ka asjade üle, mis ei rõõmusta, siis… Need võiks ju teoreetiliselt rõõmustavaks muutuda? 😀 See Pollyanna rõõmumäng, mäletate?
Aastal 2012, mil oma blogi Bloggerist WordPressi kolisin, jäi vanasse blogi tunnuslause: rõõm igapäevastest pisiasjadest.
Praeguse blogi tunnuslause on: naudi hetke.
Minu jaoks sama asi erinevas sõnastuses. Sest see on mulle tõesti oluline.
Ma ei oskagi näppu peale panna, mis vanusest alates ma olen selline, nagu ma hetkel olen… St, ma olen ilmselt terve elu olnud nagunii pigem positiivne. Aga see teadlik positiivsus ja igapäevaelu üle rõõmustamine on mingil määral ikkagi ka sisse harjutatud. Mul olid lihtsalt juba head eeldused – kel teistsugune taust ja iseloom, nende jaoks ei ole see sugugi nii lihtne.
Praeguseks on igapäevaelu pisiasjade üle rõõmustamine minu jaoks nii iseenesestmõistetav, et ma ei pea sellele mõtlema, teen seda juba aastaid täiesti alateadlikult. Ja see on väga kasulik harjumus, mis aitab elu mõnusamalt elada.
Tänulikkus käib rõõmustamisega tihti käsikäes, aga selle puhul küll tunnen, et võiks rohkem tähelepanu pöörata, näiteks harjutada jälle sisse igaõhtuse kombe panna kirja asjad, mille eest olen tänulik. Ma nimelt täiega usun seda teooriat, et mida rohkem tänulik olla, seda rohkem tõmbad oma ellu asju, mille eest tänulik olla. Neid päriselt toredaid asju.
Lisaks meeldib mulle väga, kui vähegi jaksu on, igasugustes nõmedates või noh – lihtsalt mitte nii toredates 😀 – olukordades otsida nüansse, mille üle ikkagi rõõmustada ja tänulik olla.
Praegusel aastaajal annab seda kenasti harrastada. Väljas on pime ja lögane, ilmselt on november paljude jaoks aasta nõmedaim kuu – aga seda mõnusam on nautida tuld pliidi all, põletada küünlaid, veeta aega kodustega, lugeda diivani peal raamatut, kass süles… Kuulata jõululaule – sest ma otsustasin sel aastal ametlikult jõuluootusega varem pihta hakata. Varasemalt on ikka olnud tunne, et novembris nagu veel ei tohiks – paslik oleks detsembrini oodata. Aga miks, kui kõigile meie pereliikmetele jõululaulud ja piparkoogid meeldivad? Siis tulebki juba novembris pihta hakata, saab seda mõnusat aega kauem nautida. Kuuse kavatsen kohe detsembri esimesel päeval tuua, et seda saaks ka võimalikult kaua nautida. Oh, ja muidugi elan ma jõulupuhkuse ootuses… Kaks kohustustevaba nädalat… Ok, läks pisut lappama 😀
Kuna pisiasjade üle rõõmustamine on minu loomulik igapäevane olek, on mul aga seda raskem päevadel, mil olen vähem maganud, väsinud, mõni nõme probleem on mõttes, mida ei oska lahendada – siis on rõõmutu olek eriti häiriv. Teoreetiliselt ma väga hästi tean, et just neil päevil tuleb olla enda vastu ERITI leebe ja lahke. Ja MITTE oma tusatuju teiste peale välja valada. Aga paratamatult ärritun noil päevil kõige peale poole kergemini ja nii on nähvamised kerged tulema. Vähemalt nii palju ma oskan ja suudan, et pärast nähvamist ma teadvustan ära, mis juhtus ja vabandan inimese ees, kellega ebaõiglaselt käitusin. Abiks seegi. Aga eesmärk on ikkagi mitte nähvata.
Lõpetuseks aga seeria teemal “kuidas pildistada korraga nelja kassi”. Ma ei anna alla – ükskord saan ka sellise pildi, mis pole udune JA kõik kassid vaatavad kaamerasse 😀
Pärast esimese pildi tegemist läks Mustu laua alla peitu.
Allolevalt pildilt leiavad hoolikad vaatajad vasakust lauajalast vasakul Mustu silmad 😀
Kuna ma olen jõusaalis käimisest väsinud ja ei jaksa mingit sügavat mõttelõnga arendada, siis lähen kergema vastupanu teed ja jagan suvist postitantsu trenni kogemust.
Mainisin, et kinkisin õekesele jõuludeks Vertical Fitnessi postitantsu eratrenni kinkekaardi – plaan oli see realiseerida kõigepealt veebruaris, kui ta Eestis oli, seejärel kevadvaheajal, kui ta taas Eestis oli… Trenni jõudsime lõpuks juuli alguses 😀
Mul on aastaid olnud soov postitantsu proovida, sest mitmed sõbrad-tuttavad tegelevad sellega ning jagavad ikka aeg-ajalt pilte ja videosid. Need on motiveerivad 😀 Ja kogemus oli tõesti ÜLIäge!
Minu jaoks oli suurim üllatus see, et post KEERLEB. No polnud aimu ka 😀 St, post EI pea keerlema, mõnda harjutust ei saagi teha keerleva postiga, aga jah… Stuudiotes üldiselt ikkagi keerlevad ja need saab siis vajadusel nö “kinni panna” ehk tavalisteks postideks teha. No kindlasti on ka mõni stuudio, kus üldse ei keerle. Ma pole nii suur ekspert.
Igatahes, kuna post keerles, siis oli palju lihtsam päriselt juba esimeses trennis midagi ära teha 😀
Järgmine päev oli sinikaid küll ja valus ka – täpselt nii, nagu hoiatati 😀 Aga ei miskit hullu õnneks.
Mul on kindel kavatsus hakata mingil hetkel regulaarselt postitantsu trennis käima, aga ma pole kindel, millal see täpselt juhtub. Ilmselt ehk oleks juba septembris läinud, aga mul on augusti keskpaigast saati parema käe pöidla… liiges või side või miskit sellist… valus. Mingit traumat pole olnud, lihtsalt lambist hakkas valutama. Ma ei julgenud sellepärast isegi kuu aega kiigujoogas käia, aga lõpuks sai kopp ette ja läksin trenni – kiigujoogat õnneks üldse ei takista. Aga jõusaalis mõningaid harjutusi teha ei saa, näiteks rinnalt suruda. Kui pöidlale survet avaldada, siis on valus. Olen seda kurtnud siin ja seal, määrinud geele, kasutanud valuplaastreid jne. Tellisin tööl igaks juhuks ergonoomilise hiire, et kui äkki sellest… Olen seda nüüdseks kasutanud ligi kaks kuud. Töötervishoiu arstil käisin, kurtsin seal – tema ütles, et põletik ja võta 2x päevas nädal aega järjest ibukat. No tänks 😀 (ma ei võta). Perearstile pole viitsinud minna, sest… Mida temagi ütleks. Määri geeli 😛 Võta ibukat 😛 Oota, kuni üle läheb 😛 Ma siis ootan. On paremaks läinud küll. Aga päris terve ikka pole. Täna proovisin üle pika aja rinnalt suruda ja no… Valus. Ootan edasi.
Ühesõnaga, enne ma postitantsu ei lähe, kui see pöidla värk täiesti korda saab, seal on ju ka suht palju haarde teemat. Aga ükskord ma hakkan käima, ausalt! Sest äge on!
Kusagil juuli lõpus tuli Nele minu ja Kristeli juurde jutuga, et läheme kontserdile… Nii saidki piletid ostetud. Ma väga isegi ei süvenenud, mis või kes – rock orkestri esitluses kõlas täpselt minu teemana.
Ehk siis Prime Orchestra.
Kui kontserdi aeg kätte jõudis, juhtus hoopis nii, et Nele ei saanudki tulla ja Kaaslane tuli tema asemel.
Vahetult enne kontserti hakkasime arutama, et kuulge, kust esitajad üldse pärit on, keegi ei teadnud. Googeldasin – Ukraina. Veel vägevam!
Ma ei oska muusikaarvustusi kirjutada, üldse ei oska. See show oli lihtsalt nii sõnulkirjeldamatult ÄGE! Kõik tuntud lood, aga eriti võimsa orkestri esituses – Rammsteinist ja Prodigyst Queeni, Imagine Dragonsi ja Barbie Girlini 😀 Dirigent oli tõeline artist, tõmbas täiega rahva käima – juba tema jälgimine oli puhas nauding. Mu teised lemmikud olid kaks tšellisti, ma ju vana tšellofänn.
Kontserdi lõpus terve saal seisis, plaksutas ja tantsis. No lihtsalt ülim.
Loodan väga, et Prime Orchestra varsti järgmise tuuriga jälle Eestisse jõuab, et saaks neid uuesti näha. Ja et siis saaks Nele ometi ka head kraami nautida.
Muuhulgas tuli hiljem kodus välja, et Plika oli emaga eelmisel aastal nende jõulukontserdil käinud. Ema käib tihti kontserditel, vahel on tal mõni pilet pakkuda, kui sõbranna tulla ei saa – siis ta tavaliselt pakub neid mulle, ma ei viitsi, järgmisena pakub Plikale. No nüüd ma tean, millest olen ilma jäänud 😀
Otsisin teile Youtube’ist mõnda videot, mis nende olemusest aimu annaks… No nii kohutavalt lahjaks jäävad kõik, koha peal on ikka 200% ägedam. Aga panen teile siia ikkagi ühe ülevaatliku video lingi (üritasin otse postitusse panna, aga ütles unavailable, watch on Youtube – ma ei tea, mis värk, vanasti sai küll…).
Uhh. Üliäge oli, tõesti!
…sain ma emaks.
Ja nüüd on mul Plika puhul juba mitu aastat tunne, et tema “kasvatamise” aeg on läbi – pigem olen lihtsalt sõbra rollis. Kuulan ja toetan, annan vajadusel nõu, aga ta toimetab nii iseseisvalt, et mul pole suurt rohkem midagi teha.
Minu arust kujundavad lapse olemuse võrdsetes osades kasvatus, keskkond, iseloom ja puhas juhus 😀 Kui kahte esimest saan mõjutada, siis viimaseid mitte. Plikal on lihtsalt vedanud – ta on iseloomult rahulik, positiivne ja kohusetundlik. Need omadused on aidanud tal ilma suurema pingutuseta kasvada täpselt nii ägedaks, kui ta praegu on.
Just viimase aasta jooksul on mu meelest toimunud suur areng.
Eelmisel sügisel avaldas ta soovi minna õppima trumme ja Black&Brownie tantsukooli. Mõlemad meeldivad talle väga ja ta jätkab samamoodi ka sel õppeaastal. Tantsimine on talle suurepäraselt mõjunud, ta on nii palju julgem ja avatum ja tunnetab ka ise seda, kui palju ta on arenenud. Palju aitas kaasa ka tantsukooli suvelaager, kus oli korralik tempo peal – see oli tema jaoks paras eneseületus, aga ta meenutab seda vaimustusega ja tahab järgmisel suvel kindlasti uuesti minna.
Kaks aastat tagasi ühines ta õpilasesindusega, kus nad on saanud igasuguseid üritusi korraldada.
Meie koolil oli Erasmuse sõprusprojekt ühe Leedu waldorfkooliga – kevadel käis Plika Leedus, sügisel võõrustasime meie leedukaid, tema Leedu sõbranna ööbis selle nädala jooksul meie juures.
Sel suvel käis ta esimest korda elus tööl – oli suvekohvikus nõudepesija. Jäi töökogemusega väga rahule, teenis esimese Päris Oma Raha ja ostis endale selle eest uue telefoni.
Tema tuba on aeg-ajalt segamini nagu teismelistel ikka, aga näen, kuidas viimase aasta jooksul on olukord hüppeliselt paranenud. Ta tunnetab ise, kui palju mõnusam on elada korras toas ja üritab seda sellisena ka hoida. Siin olen küll mina kõrval toetamas ja nõu andmas, et luua süsteemid, mis sobivad tema olemusega.
Sel sügisel on ta hakanud täiesti iseseisvalt ja ilma minupoolse torkimiseta oma elu ja aega paremini planeerima. Mõtleb läbi, kuidas on kõige efektiivsem, nii et kõik saaks õigeaegselt tehtud. Millal trenniriided selga panna, millal õppida. Õpib enamik asju ära pigem aegsasti, kui viimasel minutil. Isegi telefoni kasutamise suhtes tegi endale vahepeal mingid reeglid – et vaatab ainult neid TikToke, mis sõbrad saadavad ja ei scrolli ise lõputult jms. Ma ei ole küll kindel, kuidas tal nende reeglite järgimisega praegu läheb 😀 aga peamine on see, et ta ise omal algatusel neile asjadele mõtleb. Tema puhul ma pole ekraaniaega juba mitu aastat piiranud, tal on lihtsalt nii palju muid huvisid ja tegemisi, et kõik on tasakaalus. Raamatuid loeb ta viimasel ajal pigem vähe, aeg kulub mujale ära… Koolile, trennile, sõpradele, sarjadele. Aga ta on vähemalt raamatutest endiselt vaimustuses ja muudkui tahaks neid juurde osta. See on see, mis loeb 😀
Koolis läheb tal väga hästi. Hindeid hakatakse waldorfkoolis alles üheksandas panema, aga tunnistustel on igal aastal põhjalik tagasiside. Plika ise naerab vahel seda lugedes, sest saab palju kiita huvi üles näitamise eest – ka nende asjade puhul, mis teda tegelikult absoluutselt ei huvitanud ja mis ta lihtsalt sunniviisiliselt endale selgeks tegi 😀
Otsisin Stuudiumist hiljutist tagasisidet, mõned näited, mis sellest õppeaastast ette jäid:
Matemaatika on „sinu bassein, kus ujuda“. Oled alati aktiivne kaasamõtleja. Ülesannete lahendused on sulle lihtsalt mõistetavad. Lahendada hea meelega lisaülesandeid. Sinu joonestamised on täpsed ja kunstiliselt kaunid. Palun ära koo tunnis – leian sulle matemaatika teemas täiendavaid ülesandeid, mis süvendavad ja laiendavad sinu teadmisi ja oskusi. Oled suurepärane meeskonnatöö eestvedaja ja teiste õpetamine ja juhendamine tuleb sul hästi välja.
E oli õpirändes aktiivne osaleja ning esitas õigeaegselt kaunilt illustreeritud epohhivihiku, kuhu kõik iseseisvad ülesanded põhjalikult sooritatud. ELi konspekt oli väga hea ja ülevaatlik. Inglise keel üleüldiselt ladus ja loomulik, väikeste õigekirjavigadega harvemini esinevates sõnades.
E tegi ettekande kassidest. Ta julges oma kõnes kõige rohkem eksperimenteerida – ta ühendas isikliku kogemuse ja huumori faktiliste andmetega. Kontakt publikuga oli vahetu ja sümpaatne. Hääldus hea, hääl tugev ja kõnetempo mõistlik. Tänan huvitava ettekande eest!
(Seletuseks siis, kuna tal olid matemaatika tunnis kõik ülesanded valmis ja igav, võttis ta käsile poolelioleva heegeldustöö 😀 Kaks viimast lõiku on inglise keele kohta – esimene epohhi kokkuvõte, teine tagasiside lühikese kõne kohta vabalt valitud teemal. Plika harjutas oma ettekannet kodus meie peal, tõesti oli hea ja naljakas. Rääkis pisut fakte kassidest, muuhulgas seda, et nad on stressialandajad, seejärel rääkis sellest, kuidas me saime hiljuti kassipoja, kes ründab ja varitseb… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, aga väga naljakas oli :D)
Mis on minu jaoks veel ülioluline ja üliäge – ta räägib minuga kogu aeg, kõigest. See on NII TORE! Talle meeldib jagada oma igapäevaelus toimuvat ja saame vabalt arutleda kõigil teemadel. Ta teab, et tal pole põhjust midagi minu eest varjata. Ma ei saa pahaseks ega mõista hukka. Mulle hullult meeldib, et ta usaldab mind ja jagab ka selliseid asju, millest paljud teismelised oma vanematega rääkida ei julge.
Pärast põhikooli lõppu tahaks ta minna aastaks vahetusõpilaseks USAsse, siis Sütevakasse, hiljem Inglismaale ülikooli. Ambitsioonikas 🙂 Kuna tasuline vahetusaasta jääb minu eelarvest välja, siis on tal plaanis kandideerida mingisse programmi, mille nime ma ei mäleta… 😀 Kunagi googeldasin nende kohta. No eks näis, konkurents on seal tugev. Aga võimalus on. Sütevakasse peaks ta minu arust küll hästi sobima. Aga jällegi, eks elu näitab. Ja igaks juhuks mainin ära, et MINA ei ole talle ette kirjutanud seda Sütevaka asja – ma olen ülientusiastlik vilistlane, aga soov on ikkagi täielikult tema enda oma. Mis puutub ülikooliplaanidesse, siis eks ole näha, mis lõpuks saab. Sarnaselt vahetusaastale minu eelarvesse tasuline variant ei mahu, aga igasugu stipendiumid on ju olemas… Kõik teed on valla.
Tal on kadestamisväärne oskus asjadest huvituda ja vaimustuda. Ta valdab seda palju paremini kui ma ise 😀 Ta kogeb ja proovib hea meelega kõike uut.
Ühesõnaga… Mul on lihtsalt vedanud 🙂
Soengud on tal viimased kaks aastat olnud erinevas astmes lühikesed. Värv varieerub blondist tumepruunini, vahele on jäänud mitu punast, roosa, sinine ja… Kindlasti veel midagi. Hetkel on pleekinud punane – pool pead ühes ja pool pisut teises toonis.
