Jõulurõõm tungib põue
Kuna Abikaasa andis viimati kogemata Nelele liiga vähe taarat tagasi, siis kirjutasingi viimasesse tellimusse, et eks katsun siis kaheksa liitriga hakkama saada (rohkemaks mu purke nele käes polnud). Kui Nele täna kohale jõudis, siis teatas, et mingi kliendiga oli arusaamatus olnud, nii et kolm liitrit piima jäi üle, kas ma tahan. Väike jõuluime, on ju! Nii et sain ikkagi oma 11 liitrit kätte 🙂 Jõulud ja piparkoogihooaeg, piima kulub tavalisest veel enam.
Abikaasa tuli täna juba kell kolm koju. Sain kiirelt ära käia, et viimane kink osta. Koju tagasi jõudes ootas mind ees rõõmus Plika, kes teatas, et issi teeb suppi. Kohe-kohe hakkas ka Poiss akna taga häälitsema – lõunauni oli jälle neljatunniseks veninud. Kui tal toas õueriided seljast võetud sai, leidis ta põrandalt kaua kapis peidus olnud topsi capsidega (no teate, need papist ümmargused kettad, moodsamal ajal öeldakse nende kohta tazo) – kui tavaliselt on esimene suund kööki, sest iginälgur peab süüa saama ja KOHE, siis nüüd polnud tast tükk aega midagi kuulda. Kui capsid lõpuks ära tüütasid, leidis ta järgmiseks põrandalt suure krabiseva koti, mille seest just enne kingituse välja võtnud olin… Jälle lõbu laialt.
Hea oli olla koos perega. Hea oli teada, et järgmised kolm, võib-olla isegi neli päeva on samasugused. Ma ei mäleta, millal viimati nii pikalt rahulikult koos olla sai.
Kui lapsed magama saime, pakkisin ära kõik kingid ja kirjutasin ära viimased kaardid. Nüüd on sellega ka mureta.
Lumi sadas maha. Mis siis, et hommikuks on ilmselt sulanud, korraks ikkagi oli!
Homme teeme vist lastega hommikul piparkooke, kui nad lõunaund magavad, koristame kiirelt kodu ära, õhtupoolikul ema juurde jõuluõhtusöögile. Ülehomme tuleb ema laste und valvama, mina lähen Marise sünnipäevale, Abikaasa oma vanaema poole suguvõsa jõulupeole. Kuhu lapsed pärast ärkamist saavad või kas me Abikaasaga teisi pidusid ka külastada jõuame, on veel selgusetu. Eks näis.
Järgmise nädala alguses tulevad kõigepealt Pips ja Aivar külla, siis Kaidi, millalgi loodetavasti Mormega Kristina poole jõulusiidrile, siis on üks jõulukontsert plaanis (loodetavasti Abikaasa seda postitust enne homset õhtut ei loe, sest need piletid on jõulukink minu emalt :D) ja siis ongi juba aastavahetus.
Jaanuari esimesel nädalal oleks võimalus õele külla minna, Tallinki kinkekaardid ja värk… Aga pole kindel, kas ikka peaks. Raha kokkuhoid ja Plika lasteaed ja… Mh, mõtleme veel. Esimene kinkekaardiga kasutatav reis oli mu mäletamist mööda 3. kuupäeval ja 6. peaks tagasi tulema, sest 7-8 on kokku lepitud Haidele külla minna, pole neid Plika sünnipäevast saadik näinud.
Ühesõnaga plaane jagub. Pühadehooaeg alaku! Seda päris jõulutunnet küll pole, aga kui nüüd päris aus olla, pole seda juba aastaid olnud. Rahuldun täiesti pere ja sõpradega koos olemise rõõmuga.
Jõul hiilib ligi
Ilma lumeta on jõulutunde tekkimine oluliselt raskendatud. No muud segavad elemendid nagunii, kogu energia kulub mujale. Aga siiski-siiski, vaikseid edusamme on märgata.
Kõik kaardid ja mõned üksikud kingid said posti. Järgmisel päeval kohale toimetamisest võib hetkel ainult unistada, nii et mõned saadetised jõuavad kohale hilinemisega… Aga noh, pole hullu.
Kuusk seisis kaks päeva kojas, kuni ta lõpuks eile õhtul üles sättisime ja nüüd Plikaga ära ehtisime. Panin kõik klaaskuulid kõrgemale, loodetavasti on Poisi käeulatusest väljas.
Eilsest alates jäi ära Poisi õhtune tiss. Sai paar päeva ette räägitud, et varsti enam ei saa ja ta võttis eile asja üsna rahulikult – nuttu oli küll, aga sellepärast, et ta oli väsinud ja Plikaga oli draama. Kui Plika maha rahustada suutsime, jäi Poiss kohe igasuguste probleemideta magama. See oli muidugi esimene päev, aga ausalt, ma usun, et kõik laabub ka edaspidi. Mõnus, nüüdsest võin soovi korral ka õhtul ära olla. Hommikune las veel olla, kuni mind ei sega. Hea võimalus kauem magada 🙂
Üleeile õhtul koju jõudes nägin, et igateisipäevase piimalaariga oli tulnud ka päts leiba. Abikaasa võttis vastu, tema muidugi ei osanud selle üle imestada. Uurisin Nelelt hiljem, mis puhul nii – ta oli lugenud, et mul leivategu ei edene ja tahtis inspireerida. Saabuvad pühad ja nii edasi. Nii armas 🙂 Ja leib oli tõeliselt mõnus.
Üleeile olin praktiliselt terve päeva linnas – nüüd on ainult üks kink puudu. Ja ma enam-vähem tean ka, mida vaja. Natuke tobe küll 23 veel ostma minna, aga mis teha, too päev lihtsalt ei jõudnud.
Oli auahne plaan teha ise piparkoogitainas ja glasuur… Noh, nüüd ootab ostetud piparkoogitainas kapis, enne 26 seda ilmselt aega teha pole. Polekski vist tegema hakanudki, aga lastega ju ikka võiks. No ja tegelikult pole ükski senine jõul täiesti ilma piparkooke küpsetamata möödunud, olekski liialt kurb. Mis glasuurist saab, seda küll ei tea… Nimelisi südameid igatahes sel aastal teha ei jõua, vähemalt on kaardid ekstra ägedad. Tavaliste kookide jaoks võin ju ise glasuuri teha – kohvimasin on suhkru jahvatamiseks olemas, mingi ohutu värvaine leiab ehk ikka, veidi sidrunimahla sisse ja loodetavasti maitseb ka hea.
Suurpuhastus jäigi pooleli, tuleks katsuda ikka jõuluks puhtaks saada. Pips ja Aivar tulevad peale pühi külla, nii et see on hea motivatsioon – ise me ju muidu jõulude ajal eriti kodus pole, ema juures ja Marise sünnipäeval ja…
Lasteaias käime hetkel koos. Nüüd, kus ma ei üritagi teda sinna üksi jätta, näen, kuidas asjad iga päevaga paremaks muutuvad. Plika läheb hommikul aeda hea meelega, SÖÖB korralikult, mängib rõõmsalt, tahtis täna ise laulutundi minna (seal istus küll osa aega süles, aga tegi esimest korda natuke liigutusi kaasa ja tantsis vahepeal isegi minust kaugemal), õues oleme nüüd ka käinud ja seal tunneb ta mu vastu kõige vähem huvi. Samas pean ma ikkagi silma all olema, isegi riietusruumis istumine veel hetkel ei sobi. No mul aega on, teisi ma oma nurgas istumisega ei häiri, vahel saan veidi abiks olla (näiteks õue minemisel lapsi riietades), üldiselt on lihtsalt huvitav lapsi ja rühma elu jälgida. Kui Plikal läheb sellepärast harjumiseks poole rohkem aega, mingu – mul on see aeg olemas ja nutma ei pea. Hoian ennast nii kaugele kui võimalik ja üritan mingi hetk hakata jälle lühemaid aegu ära käima – aga üldiselt võtan üks päev korraga. See, et ta igal hommikul ise minna tahab, rõõmsalt mängib ja sööb ning haigusi külge ei korja, on minu jaoks märk, et toimin asja aeglaselt võttes õigesti.
Hakkan isegi hommikuste ärkamistega harjuma, hommikurutiin on paigas. Minu söömine seal hetkel veel ei sisaldu, see on plaani nõrk koht. Aga Plika hommikurituaalid on välja kujunenud, nii et nuttu pole vaja enam karta. Ise sunnin ennast iga päev veidi varem magama minema (eile sain pool üks, täna siis eesmärgiks kesköö), eks see aitab ka kaasa.
Ühesõnaga kõik on üsna mõnus. Nüüd peaks kingid ära pakkima ja need kaardid valmis kirjutama, mis pärnakatele kinkida tuleb, koristamist sai juba mainitud… Õnneks on Abikaasal homme lühendatud päev, nii et ta tuleb varem koju, küll jõuab kõike.