Mängumajake on suuremalt jaolt koos ja üksjagu prahti sai ära viidud. Liumägi on vaja veel külge panna, selle juurde redel organiseerida, kogu kupatus üle värvida ja liivakasti liiv tuua. Aias on ikka veel jube palju prahti, kõvasti on koristada vaja. No ja musta mulla peale viie päevaga muru kah ei kasvata.
Lapsed on igal juhul juba praegu rahul 😛
Kardinad kardinateks, eks… Nende õmblemisel on küll mõned nipid ja asjad, mida silmas pidada, aga põhimõtteliselt on tegu siiski sirgete õmblustega, ei midagi enamat.
Hetkel on kõige tähtsamad kardinad olemas ja nüüd on kõige olulisemad toolikatted. Tegin loogilise valiku alustada tumbast, mis on ilmselgelt kõige lihtsam. Hakkasin hilisõhtul nokitsema, et vaadata, kas on tunne, et ma saaks sellega hakkama… Ja sain valmis 😀
Kusjuures ei olnudki üldse raske. Lõikasin külgede jaoks ühe pika riba välja, õmblesin kummi kanali allaäärde, panin nööpnõeltega tumba ümber paika ja õmblesin ääred kokku, lõikasin välja pealmise ruudu, kinnitasin selle nööpnõeltega ülejäänud osa külge, õmblesin kokku, ajasin kummi sisse ja kõik. Okei, pealmise osa külge õmblemine oli keeruline nurkade koha pealt, riie jäi seal ju kortsu, ma ei osanud midagi tarka ette ka võtta, lihtsalt lasingi osaliselt topelt. Õigelt poolt õnneks suurt midagi välja ei paista.
Ma täpselt ei mäleta, millal ma pihta hakkasin, ehk 23 paiku. Kaks ja pool tundi, pole kõige hullem tulemus. Ja muidugi oleks kindlasti võinud sada asja paremini olla, aga siiski. MINA. TEGIN. TÄITSA. ISE.
Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii uhke olin 😛
Kui ma õmblen igal õhtul ühe asja, siis jäävad magamistoa ja köögi kardinad õigeks ajaks õmblemata. Sellest poleks muidugi suurt midagi, samas võiks ju ikka olla… No ma katsun nädalavahetusel äkki kaks asja päevas õmmelda. Laste lõunaune ajal ühe, õhtul teise… Aga krt, magama peaks ka. Ja ma lubasin Abikaasale, et mina tõusen homme vara, nii et uni jääb jälle neljatunniseks.
Sain täna kodus mõnusalt ja põhjalikult koristada – köögis suurpuhastust teha, kõik põrandad ära pesta ja vaiba ka puhtaks imeda. Õhtul koristasime veel õues tulevase mänguväljaku platsi, seal on seda sodi ikka mõnuga. Kivihunnikud ja torujupid, mille eemaldamine paljastas korraliku elu… Maa sisse kaevatud (vajunud?) tellised, millest osad katki läinud, nii et muld on pisikesi tükke täis. Lillepeenart tõmbasin üles, lilli on liiga palju nagunii ja ruumi on juurde vaja. Kompostihunniku peame ka ära kolima, no seda oleks pidanud juba ammu tegema.
Homme lõuna paiku peaks Abikaasale abiline tulema, kellega nad seda värki kokku panema hakkavad – enne tuleks plats puhtaks saada, läbi kaevata ja ära tasandada kah… Utoopia. Aga noh, eks homme näe, ennegi on võimatut tehtud!
Mõtlesin Poissi magama jalutades, et meil on märkamatult üsna kindel rutiin välja kujunenud.
Hommikul ärkab Poiss kuue paiku, viimasel ajal isegi pigem veidi enne kui pärast – see on ainus osa rutiinist, millega ma rahul pole 😛 Enamasti tegeleb temaga Abikaasa, mina saan tema tööle minekuni magada. Plika ärkab ka tavaliselt millalgi selle aja sees üles, nii nad seal siis omaette tegutsevad. Praegu on laste lemmikhommikusöögiks kama – Poiss sööb üsna kohe pärast ärkamist, Plikale annab vahel Abikaasa, vahel mina.
Üheksa paiku (+-30 min) läheb Poiss kärusse magama, uni kestab 2-3h. Siis söön mina hommikust (kohv ja võileivad arvuti taga), teen vajadusel Plikale ka – kui ta on näiteks Abikaasaga juba kama söönud, siis nõuab enamasti minu käest ühe pasteedi- või juustusaibi (mhm, me ainult Saibi sööme, meie pere lemmik).
Siis on mul hommikune koristustund – kõik, mis korda vaja teha, saab tehtud, pesu pestud jne. Plika kas mängib oma toas, istub arvutis, jookseb õue vahet või tüütab mind 😛
Kui Poiss ärkab, annan talle süüa, siis mängivad lapsed tavaliselt vahelduva eduga koos (mis muidugi tähendab seda, et pidevalt pean ka mina käima rahu loomas, kui üks või teine kisab), kuni ma kahe-poole kolme paiku Plikale süüa annan ja ta lõunaunne panen – jääb enamasti õnneks jälle protestita. Kui Plika voodis, söödan Poisile veel midagi sisse (näiteks Plikast järele jäänud kama :D) ja kolme paiku läheb tema kärru tuttu.
Nüüd on siis see mõnus hetk, kus mõlemad lapsed magavad ja mina saan segamatult omi asju teha. Poiss ärkab ilmselt nelja-viie vahel, Plika pigem viie-kuue vahel. Abikaasa peaks ka viie paiku koju jõudma, siis teeme ilmselt süüa, vahel käib Abikaasa õhtupoolikult lastega mänguväljakul, mis annab mulle võimaluse segamatult kodus asjatada (kohutavalt palju on vaja toimetada ja koristada, kõige tavalisemaid ja igapäevasemaid asju, remondiga seotud sättimiseni ei jõua sageli enne, kui lapsed juba magavad).
Seitsme-kaheksa vahel sööb Poiss õhtust (putru vms), kaheksast on öötiss ja siis jääb ise rahulikult tuttu. Plika üritame üldiselt kümneks voodisse saada, vahel venib ka kauemaks. Abikaasa on tihti õhtuks nii väsinud, et läheb varem magama, mina jään pigem veel midagi sättima või õmblema – ainus tõeliselt rahulik aeg, ei raatsi seda magamisele kulutada.
No kui remont ja sisustamine ükskord valmis saab, siis läheb kõigil kergemaks. Ega ma tegelikult ei kurda – kiire ju on ja une arvelt näpistab aeg-ajalt lisa, aga palju saab tehtud ka, see tekitab suurt rahulolu.
Ootan juba seda aega, mil saaks natuke vabamalt võtta.
Ei tea, kas kuu seis soosib rahalisi tehinguid või mis, igatahes sain täna ühe hoobiga kõik poolikud rahaasjad korda. Kõigepealt viidi minema viimased tuhaplokid – oksjon lõppes küll juba esmaspäeval, aga selliste asjade puhul tuleb lõplik kindlus ikka siis, kui raha ja kaup on omanikku vahetanud. Teiseks sain tagasi mõlemad suuremad võlad, millest üks pidi olema vaid paariks päevaks maikuus ja teine oli viimane jupp ühest päris suurest summast, mis pidi algselt olema pea kaks aastat tagasi ja kaheks kuuks. Kui hea ja kerge tunne nüüd on, ei pea enam kellelegi pinda käima!
Ja elutuba on uue kardinaga nii hubane ja lapsed on nii kallid ja üleüldse on tunne nii mõnus, et kasvõi hüppaks rõõmust. Elu on vahel nii ilus!
